minu isiklikud mõttevälgatused

Kolisin ära

2010-04-10T15:54:00.001+02:00

Katsun uuesti järje peale saada uues kohas.

It's business time

2009-10-17T21:02:00.003+02:00

Blogida tuleb millegi pärast alati meelde siis kui päriselt väga midagi teha pole.
Eelnev nädal oli kiire-kiire ja tegevust täis. Teisipäeval veetsin pool päeva Broni campusel, kus toimus üliõpilasvahetuse päev. Olin oma teaduskonna standil ning rääkisin bakatudengitele kui lahe on Ameerika. Kogu selle mälestuste virrvarri sees olles tuli ka endal tõeline tahtmine tagasi minna. Aga, oh well, ajad on rasked, California välistudengitele väga stippe anda ei taha ja ise ka aastaid laenuikkes olla pole soovi, nii et hetkel olen selle mõtte kaugemasse tulevikku lükanud. Kui ka hiljem soovi on ja asjalood paranenud, siis miks mitte.
Hetkel on esikohal hoopis praktikaotsingud. Olen kirju siia-sinna saatnud ja hoolimata koha puudumisest, ei ole lootus sugugi kadunud. Otse vastupidi. Kuidagi juhtus, et see nädal tõi mu teele rohkem võimalusi kui eelnevad kuud.
Kolmapäeval, pärast kaheksat sugugi mitte väsitavat tundi (ilma irooniata, kus juures)lastega, sain kokku konsuliga, kellega veidi Eesti asja arutasime ning siinsete eestlaste nimekirja updatesime. Kuna ta kontor asub Chambre de commerce's, kus ka paljud muud konsulaadid asuvad, pani ta ette, et saadaksin teda Malaisia konsulaadi avamisel. Väike kõne suursaadikult ja kohalikult konsulilt ning shampus voolas ojadena ning sushid olid tasemel. Sellised üritused panevad mind alati mõtlema, et peaks endale visiitkaardi tegema. Kuidagi tobe on neid koguda, ilma ise midagi vastu andmata. Igatahes kohtusin mitmete konsulitega ning Malaisia suursaatkonna esimese sekreteriga Pariisis. Käskis mul talle tingimata helistada kui ma Pariisi lähen. Nagu ka üks turisminduses töötav edukas ärinaine, kellel omanimeline firma ning kes arvas, et ma olen üks ägedamaid noori inimesi, keda ta on viimasel ajal kohanud:P Nojah, ei tea, kas peaks nüüd Malaisia saatkonnas äkki praktikat küsima? :D
Konsul tõi mu autoga koju ning mul oli paarist shampuse klaasist ja äsjasõlmitud ntutvustest rohkem kui hea tuju. Paraku leidsin kodust eest kurva Celine'i, kelle vanaisa oli samal õhtul teise ilma lahkunud. Ma ei ole vist väga hea lohutaja ja ütlesin ka talle, et ma kuulan teda hea meelega ja nutta mu õlal võib ka, aga muidu ei oska ma midagi öelda. Õnneks polnud tal üldse nututuju, vaid soov hoopis välja minna ja paar klaasi juua. Nii me siis leidsimegi end Wallace's, kus meie üllatuseks Prantsusmaa-Austria mäng käis. Õnnega pooleks saime eriti nunnu viiluõpetaja lauda istuma ning nalja jätkus südaööni. Kuna ilm oli üleöö tõsiselt külmaks läinud, siis väga üle siiski ei pingutanud ja viimase metrooga tulime koju.

Neljapäev oli veel põnevam, aga siinkohal hetkel lõpetan, sest David helistas ja lubas veini tuua kui ma pannkooke küpsetan. Ehk siis, ma lähen nüüd pannukaid tegema ;)

To be continued :D

Punasest mantlist tingitud efekt ehk hea päev

2009-10-09T23:54:00.007+02:00

Neljap2ev oli yldse hea p2ev. Loengud olid huvitavad, s6in sushit ning 6htu veetsin Celinega v2ikeses kohvikus, kus meid r66mustas meeliylendav jazz. Tegelikult oli plaan hoopis briti pubisse minna, aga kuna see oli paksult rahvast t2is, m6tlesime hoopis nurgataguses kohvikus v2ikese dirngi teha. Meie suureks yllatuseks oli sisse astudes meid ees ootamast kuus inimest ja viis meest laval. Vot, see on see Prantsuse boheemlaslik h6ng, mida ma raudselt taga igatsem hakkan kui kord siit maalt jalad pyhitud. See, et sa lihtsalt satud v2ikesesse inimtyhja kohvikusse, kus baarman yle leti s6braga kaarte m2ngib ja viis meest tasuta sulle selle sygise parima muusikaelamuse pakuvad ning armasalt naeratavad :)
Ja kui see koht kinni pandi, ootasid meid Wallace's ees vanad s6brad Warwick ja Paul, kes kogu sellesse prantsuseh6ngulisse romantikasse tubli doosi head briti huumorit lisasid. P2rast kergelt p88rleva peaga koju v2ntamist, punane mantel tuules lehvimas, uinusin yle pika aja j2lle 6nnelikuna.

Loo moraal: Kui ei ole ootusi, siis ei saa ka pettuda!

Punase mantli efekt

2009-10-09T23:29:00.003+02:00

Kas teid on hommikul kell yheksa kohtama kutsutud? Ma olen k6ike muud kui hommikune inimene ja kell yheksa metroos ei suuda ma t6esti v2iksemaidki m2rke lugeda, milles mul muidu tavaliselt p2ris hea nina on..
Nagu iga neljap2ev, t6usin enne 9-t, et kymneks loengusse j6uda. Vihma sadas, olin hiljaks j22mas. D-liinil oli kuskil mingi 6nnetus ja nii seisidki k6ik metroorongid 10 minutit paigal. Sattusin k6rvuti istuma yhe vanema h2rrasmehega, kes muga juttu tegi. Nagu ikka ilmast jne. P2ris kas ma olen P6hjast p2rit. Noogutasin. Kas Rootsist? Noogutasin j2lle. Peab mainima, et kui sult p2evas keskmiselt kolm korda kysitakse, kus sa p2rit oled, siis on mus juba ammu kadunud tahe v66rastele inimestele, kellega ma kunagi enam elus kokku ei puutu, t6de 8elda. Nii siis olengi vastavalt tujule, kas Islandilt, Norrast, Rootsist, Sommest v96i Taanist. Onu ytles, ga, et ta on Norras t88tanud. Tuli v2lja, et tegemist on vandeadvokaatiga, kes ka Lyon 3-s majandusloneguid annab. Muljetavaldav. Kuna s6ita oli tykk maad, siis arenes meil p2ris elav ja igati meeldiv vestlus. Kysimused, kas ma t2na hommikul juba kohvi olen joonud, ei tekitanud minus mingit emotsiooni, sest hommikul kell 9 ma lihtsalt ei suuda tulla selle peale, et keegi umbes kuuekymne aastane h2rrasmees mind v2lja kutsub. Niikuinii olin ju loengusse kiirustamas. Minu yllatuseks v2ljus onu aga samas peatuses, kus mina ja kiirustas koos minuga koos trammi peale. P6hjus: tal olla Lyon 2-s kohtumine. See veel puudus. Nimelt olin ma ka oma kooli kohta veidi valeinfot andnud. Trammis kohatud kursa6de ei takistanud aga meest mulle oma visiitkaarti andmast ja ka minu numbrit kysimast. Viimasest vingerdasin kyll viisakalt v2lja lubadusega ise kindlasti helistada. P2rastl6unal kui aega oli googeldasin nalja p2rast seda nime. Tuli v2lja, et tegu ongi v2ga uhke advokaadi ja professoriga, kes ka mitmeid raamatuid kirjutanud.Tegelevat eriti endiste Idabloki maade finantsasjade uurimisega. Kahjuks synniaastat ei leidnud :P K6lab p6nevalt ja natuke meelitavalt ning tore oleks muidugi sellist kontakti omada, kas v6i praktikakoha leidmise m6ttes, ja targa inimsega r22kida, aga ma kardan, et k6ik mehed, isegi kuuekymne aastased, tahavad veidi enamat :D Samas, yks vandeadvokaat ei saa ju p2ris loll ja naiivne ka olla ning peaks ju siililegi selge olema, et tema ei kuulu just mu peamiste huviorbiitide hulka. Nojah, ma veel m6tlen, kas helistada, kohvi p2eva ajal v6iks ju isegi juua..
Raamatukogus kutsus yks tudeng kohvile ja 6htul metroo pealt koju jalutades sain ka mitu-mitu komplimenti. Pooled isegi mitte araablastelt. Mitte et ma ilma punase mantlita komplimente ei saaks, aga midagi oli teisiti. Kohtamiskutse kell 9 hommikul on minu jaoks esmakordne. Yhes6naga kui teil on t2helepanupuudus, kandke punast ! :P

Iga vesi jõuab ükskord...

2009-10-07T21:43:00.009+02:00

Mitte kartes end korrata (sest et kordamine on ju ometigi meelde jätmise ema), peab mainima, et Lyon on siiski harukordselt ilus linn. Mitte, et mu eelmisel elukohal kuuendas kvartalis midagi viga oleks olnud, aga hetkel naudin ma siiski eriliselt oma jõevaadet ja seda kui kerge vaevaga ma jõe äärde jalutama pääsen. Kuigi projekt Saone'i kaldad Rhone taoliseks kuurortiks ja ummikuks muuta, kus kakerdavate laste ja jalgratturite vahel väib närvid ära kaotada, on olemas, jääb hetkel põhituumik siiski linna teise jõe äärde ja mina saan nautida rahu ning vaikust ja mõningal juhul ka parimaid valikuid Ipodi listist.Üksikud jooksjad või koeraga jalutajad ei morjenda.
Nädalavahetusel oli soe ilm ja meeletult ilus valgus ning nii veetsingi tunde mööda kaldaid luusides. Ei, mitte linna poole, ikka kaugemale, ära sest kärast. Avastasin Ile de barbe'i, nuusutasin sooja sügiselõhna ning korjasin paar värvilist lehte.
Tagasi tulles Calluire's kõndisin mööda ühest parajast segasumasuvilast, kus kümmekord vana suurt jahti/laeva oma üles vuntsimist ootasid. Päike paitamas, kerge värvi lõhn üleval, jalutasin mööda naeratavatest meestest, kes kõik oma kallima eest hoolitsesid. Kes värvis nime peale, kes klopsis laudu kokku.. Idüll! Laev ja vesi, see on elu - naist armastan ma palavalt, merd meeletult ja salaja. Siin küll merd pole, aga mõte jääb samaks. Ja ma mõistan neid mehi täiesti ;)

..et je remets le son!

2009-10-05T23:10:00.005+02:00

Pärast presentatsiooni leidsin eest Celine sõnumi "Vajan paari klaasi. Kuhu me lähme?". Tema põhjus polnud küll nii proosaline kui minu oma (pikk ja raske koolipäev). Nimelt diagnoositi ta 85-aastasel vanaisal viimase astme maksavähk. Kurb muidugi, aga pikk elu on ka juba elatud ja ükskord saame me ju kõik sellest vaevast lahti. Nii siis ootasin loengu lõpuni ja helistasin Davidile. Juhtumisi oli ta just oma sõpradega väikest aperod võtmas ja kutsus ka mind lahkesti sinna. Pärast kümmet tundi koolis oli aga mu esimene mõte koju minna, pesus käia ja kõht täis süüa. Nii siis ei liikunudki me meie juurest enne kella 11-st õhtut ja kaht suurt siidrit. Tuju oli hea, kuigi käimine osutus raskemaks kui tavaliselt, sest hoolimata Celine'i hoiatusest, et tema kingad mulle suured on, ei uskunud ma teda:P No pole hullu, ilusate kingade nimel võib ju aeglaselt ka käia:)
Selleks ajaks kui me Hotel de Ville'i jõudsime, oli tunne veelgi parem. Õhtu möödus briti pubis, kuhu ma varem sattunud polnud. Üllatuseks toimus seal ka kohaliku Katolooikliku ülikooli psüholoogia teaduskonna pidu. Kostümeeritud. Polnud hullu, sulandusime rõõmsalt massi ja õhtu koos Celine'i, Davidi, Clementi, Nicolas ja Pierre-Antoine'ga kogus aina tuure. Õlu ja viski voolasid ojadena (õnneks siiski mitte segamini) ja suurimad hitid vaheldusid Prantsuse hittidega ning tantsitud sai ikka hingetuks, lõpuks küll sukis, ilma Celine'i uhkete kingadeta. Nii ei märganudki keegi, kuidas kell kolm baar uksed kinni pani ja meie kaks suurt kannu õlut käes õues seisime. No mis siis ikka, ka tänaval võib ju juua.David ja Pierre olid selleks ajaks kadunud ja niisiis istusimegi Nico ja Clementiga rue de la République'il asuvl pingil ja lõime oma kaks kannu ja neli klaasi platsi. Tänaval on hea istuda, sest ilma midagi tegemata tuleb elu ise su juurde. Võõrastega on ikka hea vahel jaurata. Seda aga kui kümme Prantslast tõsimeeli uskusid, et ma umbkeelne brit olen, oli isegi purjus peaga raske kujutleda.
Kui õlu otsa sai, liikusime intertsist edasi Davidi juurde. Seal aga ka õhtu minu pidevaist õhtutustest hoolimata lõppes. Celine magas, poisid samuti ja mina haudusin esimese metroo plaane. Kui kakskümmend minutit veel oodata jäi, sai vist ka minu jaks otsa, sest 5.20 asemel ärkasin ma 7.30 piste äratuskella peale. Tublisid insenere ootas 8-st 5-ni kool ja terve öö pidutsemine, kaks tundi und ja ka hommikune purjusolek pole mingi vabandus, et mitte minna. Mina ja Celine nii tugevad ei olnud. Tuikusime hoopis metroosse ja sõitsime koju. Naljakas on peolt koju tulla metrooga, mis paksult tööle/kooli minevat rahvast täis. Kell kaheksa tõmbasin esimest korda siin oldud aja jooksul aknaluugid alla, lülitasin telefoni välja ja magasin kella kolmeni :P

CDI - Tehtud!

2009-10-05T23:04:00.000+02:00

Kolmapäeval oli siis tõehetk käes - minu esimene suur ja ametlik lapsehoidmine. Pärast hommikust loengut lõin rattale hääled sisse ja tee kulges Saone'i kaldale, see kord ainult teisele poole. Kümnest kuueni koos kuue-, kaheksa- ja kümneaastasega. Peab ütlema, et kogu üritus kulges väga mõnusas võtmes ja ei olnud üldsegi nii väsitav. Kokkasin pardiliha nagu muiste ja ujuma jõudsime ka kenasti. Väike klaverimäng ja inglise keele tund ning tuligi emme koju ja mina olin 70 euro võrra rikkam. Ühtlasi sain esimese ametliku tööotsa Prantsusmaal koos CDI töölepinguga. Kõva sõna :D Ametlikult töötamise juures on positiivne see, et puhkuserahasid peab maksma ja nii saangi ma iga kuu 1/10 oma palgast lisaks, sest puhkust ma ju ei võta:P
Õhtul koju jõudes jõudsin aga ainult süüa, sest meie suur presentatsioon EL-i huvigruppidest ootas tegemist ja interneti puudumisel seadsin sammud Pierre-Antoine'i juurde.
Olgu öeldud, et ka terve neljapäevane päev möödus selle tähe all ja ühtegi muusse loengusse ma see päev ei jõudnudki. Nagu Pierre'le kombeks , hakkasime asja tegema alles päev enne. Nõudis aega, mis ta nõudis, aga kella kuueks oli valmis ja tubli 40 minutit tunnist kulus meile. Kuigi ma pabistasin ja vedasin Pierre'ga kihla, et kui me üle 14-ne saame, siis ostan talle klaasi shampust kuskil kui alla siis tema mulle. Kokkuvõtvalt ütles õppejõud "c'etait exellent". Jee, ükskord ometigi kuuleb seda sõna ka Prantsusmaal. Olen küll tõenäoliselt shampa võrra vaesem, aga selle üle on mul ka ainult hea meel :D

Dreams really do come true

2009-10-05T19:27:00.002+02:00

Väikese inimese väikesed rõõmud ehk internet!!!

Altnaabrid olid just nii lahekd, et andsid mulle tasuta oma interneti pääsu. Olgugi, et naabrite oma ja ajutine, aga ikkagi.. INTERNET! Prantsusmaal väärib seegi omamoodi tunnustust. Ehk siis kui teenuste osutamine võtab kuid, siis inimeste lahkus on sellega pöördvõrdelises seoses. Oleks ma seda teadnud, ma oleks juba kolm nädalat tagasi nende juurde pöördunud :D

Nüüd jääb ainult loota, et ehk me saame ka ükskord tööde teostamise loa ja võima päris oma telefoniliini ja interneti sisse seada.

Ladies in black ehk kuidas Merxs ja Celine neljapäeva õhtut veetsid

2009-09-28T12:39:00.008+02:00

Neljapäeva õhtul pärast oma killer-koolipäeva 10st 9ni, jõudsin napilt kodus asjad maha panna ja veidi süüa. Nimelt oli toimumas IEP integratsiooniõhtu "must (vanad olijad) ja valge (uued)", kuhu Celine mingi hinna eest üksi minna ei tahtnud ja mind kaasa tiris. Otsustasime ruttu, et päris kaine peaga sinna ometigi minna ei saa ja nii siis tühjendasimegi 15-minuti jooksul pudeli veini toidu kõrvale. Natuke jäi järele ka, aga sellest polnud midagi, sest ka metroos peab ju midagi jooma :D Road 66's maksis sangria erandkorras vaid 2,50 ja ma arvan, et üks neli-viis tükki meid neid ka ära jõime. Rahvast oli palju ja enamik minust nooremaid ning tee, mis sa teed, mulle ikka ei meeldi 18-aastastega koos pidutseda :D Pärast 15-minutilist piinarikast tantsu teise aasta majandustudeninga, kes oli sama pikk kui mina ja minust kolm aastat noorem ning kes muga järjekindlalt homseks õhtuks ja järgnevaks nädalaks plaane tegi, otsustasin Celine kaasa tõmmata ja baari juurde vehkat teha. Seal, oh üllatust, ootas mind ees Ariane - tüdruk, kellega neli aastat tagasi midagi sõbrasarnast olin. No olgu, sõber oli ta pigem siiski by default, aga ikkagi, oma endist klassiõde Montpellierist, kellest ma aastaid midagi kuulnud polnud, Lyonis peol kohata oli piisaval sürr. Tuleb välja, et ta on Celine'i uus kursakaaslane :P
Mida rohkem ma selles umbses pubekaid täis klubis viibisin, seda enam see mulle kõik vastu hakkas. Õnneks oli Celine minuga päri ja nii me üle jõe Wallace'sse jooksimegi. Juba uksel põrkasin kokku Marco ja ta sõbra Warwickiga. Nendega jõimegi õlut, kuni baari sulgemiseni. Selleks ajaks olime aga vähemalt mina ja Celine juba väga heas meeleolus ning Celine isegi oma järgmise päeva hommikuse loengu (kell 8!) ära unustanud. Järgnes hoopis meeleolukas kõnnak meie poole, millele meil julgelt üle 40-minuti kulus. Kuna meil peale siidri midagi kodus polnud, siis tegimegi sellele otsa peale ja kuigi mehed end juba üpris koduselt tundsid, tõstime nad siiski kell 4 hommikul välja. Koomiline oli vaadata, kuidas kaks keskealist svipsis meest kogu hingest linna rattasüsteemile pihta üritavad saada:P

Ilu p22stab j2lle p2eva!

2009-09-24T17:40:00.003+02:00

Kyll tahaks kirjuda, et 6ppej6ud mailidele ei vasta, internetti kodus pole, yhistransporti vallutavad streigid ja pangakaardi k2ttesaamiseks ei l2inud ei rohkem ega v2hem kui kaks n2dalat, aga kui s6ita 24-kraadises soojas p2ikesepaistelisel 6htupoolikul rattaga m88da Rhone' kaid, siis ununeb k6ik halb ja tunned kui hea on ikka ilusas kohas elada.

j2lle 6htu sisustatud

2009-09-22T22:43:00.003+02:00

T2na 6htul oli mul valida, kas minna baari quizile ja kulutada v2hemalt 6 eurot v6i minna Sibi juurde ja teenida kolme tunni eest 20 eurot. Valisin viimase ning nii l2kski Sib Dogi minuta. Selle n2dala s88giraha olen igatahes kuhjaga ise teeninud nende paari siin vedetud tunniga :)
Tegelikult peaksin ma seda tobedat magistrit88d lugema, mille kohta ma pean esitluse ja teatava retsensiooni reedeks tegema. Humanitaarabi manageride v2lja6ppe ja standardisatsioon. Annab ikka jubedamat teemat rahvusvaheliste suhet vallas v2lja m6elda.. Samas, on kohe miskit selles aines tehtud ja rahu maa peal. T2na oli mul kolme tunnine politiques publiques logen. Huvitav, kuidas see eesti keeles k6laks? Avalik poliitika? Tundub kuidagi vale.. Igatahes on see vist kyll yks maailma igavamaid loenguid. Yldse on nii pikki loenguid t2iesti m6ttetu teha, sest kuigi on loengute arv selle v6rra v2iksem, ei suuda sa niikuinii nii pikalt konstantselt keskenduda. USA 50 ja 80 minutlilised loengud olid puhas r66m selle piina k6rval siin.

K2isin t2na oma esimesel t88intervjuul yle pika aja. Lapsehoidja koha siis. Kuna pere tahab asja ametlikult ajada, siis vaevalt, et nad mind v6tavad, sest v2lismaalastega on paratamatult rohkem paberimajandust. Ometigi on kaks teist pere ka huvitatud. Hetkel loodan perele, kellel on yks 10-aastane tytar, teine variant oleks kolmelapseline pere. Mina, kuue, kaheksa ja yheteist aastane..oeh. Eks n2is.. Internetti ei saa me vist kyll koju kunagi..

nojah

2009-09-20T00:16:00.003+02:00

Kui oled korra Ameerika ylikoolis k2inud, siis tagasitulek mandri-Euroopa teadusasutustesse on kyll v2ga-v2ga valus. Midagi pole teha, Prantsusmaa riiklikke ylikoolide organiseeri(ma)tus ning administratiivne v6imekus on alla igasugust arvestust. Magistrantidelt kasseeritakse 300 Eurot aastas administratiivkuludeks. V6iks ju loota, et midagi selle raha eest ikka tehakse ja poole suuremad summad baka tasemest garanteerivad ka poole paremad klassirummid jne. V6ta n2pust, millegi p2rast l2ks asi hoopis vastupidi. V2idetavalt see t6ttu, et see aasta on v2ga palju baka kolmandal aastal olevaid tudengeid ja klasse ei j2tku, kustutati meie yks seminar nimekirjast. V2idetavalt selle p2rast, et kuidagi v2ga kahtlane tundub, et kahel kampusel kokku ei leita saali kuhu mahuks 30 tudengit. Pigem on tunne, et kuna 6ppej6ud on Pariisist, siis ta ei viitsi mitu p2eva Lyonis konutada, vaid tahab k6ik oma seminarid yhe p2evaga 2ra teha. Nii l2kski minu suur plaan kolmap2evad vabad hoida ja veidi raha teenida vett vedama. V2he sellest, kuna ma yritasin kolmap2evaseid tunde v2ltida, siis v6tsin endale teise seminari reede 6htuks. Nyyd ongi nii, et kui oleksin kohe kolmap2evase seminari v6tnud, oleksid ju reeded vabad olnud, aga nyyd pole kumbagi.. Kuradi loll systeem! Ja vahetada ka enam ei saa, sest klassid on niigi t2is. Juhuu, sest reedel l6ppevad mul loengud kell 8 6htul. Yldse on mul enamus aineid 6htupoolikule sattunud. Niisiis l6petan nii esmasp2eva kui reede kell 8 ja neljap2ev saab kogu asi l2bi alles pool yheksa. Normaalsel ajal lapsi hoida ei saa, k6ikidel p2evadel on t2iesti kaootilised graafikud, mis v2listab igasuguse muu t88 ja nii n2itaski j2lle Prantsuse systeem kui paindumatu ja ebaefektiivne ta on. Kurat kyll, ma ytlen!
Minu 6nneks saan ma Sibi juures siiski aeg-ajalt lapsi hoidmas k2ia. Tobe on see, et ma olen ta n8 asendusvariant, niiet peab lootma, et p6hikohaga neiul on pidevalt tegemist. Palju ta mulle ei maksa, otse vastupidi, aga hetkel, kus mul kodus ei internetti, ei telekat pole ja k6ik s6brad ka n2dalavahetuseks koju s6itsid, on kahe 6htu pealt 40 eurot teenida mitte millegi eest, siiski kosutav. Erinevalt v2iekstest lastest ei pea nendega t6esti mitte midagi tegema. T2na n2iteks m2ngisin ma, kuni lapsed veel yleval olid, guitar herod ja wiid, eile m2ngisin pool tundi legodega. Puhas r66m!
Lapsed on ka t2itsa talutavad. Eriti Oliver, 9-aastane kergelt pontsakas j6mpsikas, kellel on v6luv inglise aktsent ja kes on muidu v2ga seltsiv ja jutukas. Alexander on veidi teine teema. See 11 aastane poiss vaatab mulle s6na otseses m6ttes ylevalt alla (11 ja juba minust pikem..) ja sisetunne ytleb, et ega ma talle vist suurt ei meeldi No see tunne on vastastikune! Ei tea, kas t6esti juba pubekaiga k2es.. Endal on ka kuidagi tobe tyypi, kes sust pikem on, kell 10 magama ajada. Niisiis saigi ta t2na oma 88lambi kustu alles veidi enne poolt kahtteist. Paras kassi ja hiire m2ng k2is. Kuna mina olin teises toas, siis tema luges muidugi rahulikult edasi ja nii kui ma koridori astusin k2is kl6ps tuli kinni. P2rast kaht sellist korda otsustasin siis hoopis korditoris veidi raamatut lugeda. Siis andis ta vist alla, sest oli kuulda raamatu kinnipanemist ja teki alla pugemist ja praegu on igatahes m6lemas toas vaikus.
Ma pole varem briti lastega l2hedalt kokku puutunud. Nende keelekasutus ja s6navara erineb aga ameerika inglise keelest v2ga oluliselt. Eile kui Oliver mulle oma space police legosetist ja muudest kangelastest ja asjadest r22kis, ei saanud ma konkreetselt poolteljuhtudel aru. Muudkui noogutasin ja vahepeal ytlesin , et oh, that`s interesting :P
Muude lapsehoidmisjuhtudega on nii, et p2ris palju k6nesid olen oma kuulutsute peale saanud , aga kuna kogu tunniplaan on pea peale p88ratud, siis kahjuks ei klapi minu ajad enam kellegi teise soovidega.. No mis teha, eks tegelikult on ju 6ppida ka vaja ja selle p2rast ehk ongi parem lapsi 6htul hilja ja 88siti valvata, sest siis saab niikuinii omi asju teha. Ja natuke raha saab ka :)
Loodetavasti on ainult 88sel minu kandis vabu rattakohti, eile sain kyll eelviimase koha. Jala ka minna ei taha, sest ma suutsin t2na trepist alla kukkuda (ainult yhe astme kyll!) ja jala valusasti 2ra v22nata. Loodame parimat!

Rien de nouveau

2009-09-17T13:12:00.002+02:00

Peale Celine vanemate, ei hellita meid ka vana "armas" prantsuse byrokraatia. Algse plaani j2rgi pidime eelmine laup2ev interni saama. L2ks aga nii nagu alati.
Kuna elame vanas majas, pole korterisse jooksvad telefonikaablid vastavuses t2nap2evase tehnoloogiaga ja nii siis on vaja koridorist uus kaabel korterisse vedada. Iseenesest pole see ju eriline probleem. V2ike auk seina puurida, kaabel sisse tuua ja ongi k6ik. Ometigi, ometigi on selle pisikese asja jaoks vaja yhe paberiga s6na otses m6ttes m88da laia Prantsusmaad ringi joosta. Et koridoris puurida, tuleb saada majahaldaja n6usolek. Et korteris yks auk teha, tuleb saada korteriomaniku n6usolek. Ainult, et agentuur, kelle kaudu korter yyritud sai, ei anna meile omaniku kontakte ja sealne asjaajamine nede kaudu v6tab vist kyll n2dalaid. Peale k6iki neid allkirju on veel vaja leida ka sobiv aeg, millal interntipakkuja saaks kogu seda puurimist teostama tulla, niiet kui oktoobriks neti saame, oleme vist kyll 6nnega koos.

Muidu on elu hetkel rahulik. Koolis veel v2ga midagi tegema ei pea, ainutl hirmutatakse magistrit88ga ja juba n6utakse sellekohaseid ideid ja plaane. Praktikat peaks hakkama vaikselt otsima. Hetkel olen rohkem r6hku pannud lapsehoidja koha otsimisele. Minu suureks 6nneks kohtusin teisip2eval baaris ammuse tuttava Sibiga, kellel kaks last. Jutu k2igus mainisin, et otsin v2ikst t88otsa ja nii l2kski, et temaga baaris joomise asemel, hoian ma reede 6htul/88sel hoopis tema lapsi. See saab olema uus kogemus, sest Sibi poisid on 9 ja 11 ja minu senised kogemused piirduvad pigem alla nelja-aastastega. Loodetavasti l2hevad aga suuremadki mitte v2ga hilja magama ja ma saan omi asju teha samal ajal selle eest raha saades. Ma ei kysinud kui ta palju ta maksaks, aga loodame parimat ;)

Paraku ongi minu t2nane aken otsa saanud ja koolip2ev, kus mul on praktiliselt non-stop tunnid kella 10st 21-ni, j2tkub. Homme 6htul, Sibi juures netis olles, j2tkan.

Komandandi tund

2009-09-17T12:56:00.002+02:00

Celine’i näol on tegemist tõeliselt toreda inimesega. Lisaks sellele, et me teineteist poolelt sõnalt mõistame, on meil ka alati põnev ning pidev kõhulihaste trenn (naermine, noh) käib. Aga nagu ikka, on kõikidel oma pisikesed vead. Celine nagu ka mitmed teised mu väga head sõbrad, on kunstniku hingega udu, kes kohati maad ega ilma ei jaga. Sellest polekski ju midagi, sest nagu juba öeldud, olen ma varemgi selliste sõpradega oma elu jaganud kui tal ei puuduks kohati lausa fanaatilised vanemad.
Oma 21. eluaasta jooksul elab Celine esimest korda oma korteris ja peab tegelema elus esimest korda igasuguse sellega kaasneva paberimajanduse. Kui mina sain oma esimesed selle kohased ristsed kätte 18. aastaselt, siis teda talutatakse piltlikult nüüdki käekõrval. Mitte, et ta hakkama ei saaks, raudselt saaks, lihtsalt koduperenaisest emal tundub igav olema ja nii siis käibki meie uue korteri pidev sisustamine, asjade ajamine etc etc.
Tegelikult on ju tore kui kellegi emme potid-pannid kööki kohale tarib, ahju ja mikro ostab ning vannituppa vaiba toob, aga asi ei piirdu sellega. Paraku oodatakse ka minupoolset panust. Hoolimata korduvatest selgitustest ei tundu aga mõnele kohale jõudvat, et raha ei kasva endiselt puu otsas ja kui ma ütlen, et mu ei ole raha, et mikrot osta, siis ma ei mõtle seda välja. Sama teema diivaniga. Leppisime omavahel kokku, et ostame odava, 120 eurose diivani. Täna saabus Celine ema ideega, et me peaks ikka selle 300 eurose ostma. Ma küll üritasin ääri-veeri seletada, et mul ei ole raha nii kalli diivani jaoks, aga ma pole kindel, kas see jutt ka kohale jõudis. Selge on ju see, et mina ei võta siit korterist lahkudes peale oma riiete midagi kaasa. Ei hakka keegi meist diivaneid, ahjusid või muid mööbli-ja tarbeesemeid kord Eestisse tassima, niisiis oleks ju ka loogiline, et mina nii palju raha asjade eest välja ei käiks, kuna nad nagu nii minu omaks ei jää.
Kurb on see, et Celinega omavahel same me kõik asjad ilusti räägitud, aga siis saabub ema ja tuleb jälle üks komandandi tund teemal, mida meil veel vaja on. Täna juba otsustati mingisugune laud valamu alla kappi osta. Milleks, jäi mulle arusaamatuks. Samuti saime köögikaalu võrra rikkamaks :D
Kuna Celinel on homme hommikul kool, on mul au ta emaga kahekesi Ikeasse minna. Nalja hakkab saama.. Ei tahaks ju päris tülli ka minna, aga ta võiks ikkagi ise ka aru saada, et see kui temal päevad läbi muud teha pole kui oma tütre korterit sisustada, ei ole minu rahakoti süü ja ma ei pea kõiki neid mõttetusi pooleldi kinni plekkima. Kurat, mul ju tõesti ei ole seda mikroahju või köögikaalu või viite potti vaja! Minu õnneks on Dijon Lyonist siiski kahe tunni tee kaugusel ja lootust on, et väga tihti nad siia ei satu.

Nonii, see eelnev tekst oli kirjutatud paar paeva tagasi. Vahepeal l2ks asi ainult hullemaks.
Tundub, et menopausis vaevlevatel koduperenaistel pole und. Nii siis 2rkaski komandant, kes 88bis meil, kell seitse yles ja hakkas meie pliiti kyyrima. Oh seda 6nnetust aga kui unine Merxs kell yheksa pliiti sisse yritas lylitada, et teed keeta. Nii siis j2imegi elektrist ilma. Nagu tavaks saanud, ei vastanud kinnisvaraagentuur j2rjekordselt meie k6nedele ja nii j2igi see mure hommiku poolikul lahendamata. Selle asemel suundusime hoopis kahekesi Ikeasse, kuna Celine pidi loengusse minema. Minu osava kaardilugemise ja muidu intuitsiooni abil j6udsime kohale suuremate viperusteta ja shoppamine v6is alata. Diivan, mida ta osta tahtis, oli aga otsa saanud ja nyyd 6imegi koju 200 eurot maksva v2ikese musta diivani. V2hemalt lahti k2ib ta normaalselt ja kaks inimest mahub sinna vabalt magama, niiet p6randale kedagi ei pane kui keegi peaks kylla tulema. 6nneks asi v2ga hulluks ei l2inudki ja m6ttetuid asju v2ga me ei ostnud. Kodus, endiselt elektrita, hakkasime m88blit kokku panema. Nagu kiuste oli diivanlaua yks kruvi k6ver ja dselle t6ttu j2i yks jalg panemata. Celine'i emal 6nnestus aga diivani kokkupanemise l6ppfaasis kogu asjandus yldse 2ra l6hkuda. Onneks mul hakkas kool ja minust ta sinna ilma elektrita katkise diivaniga maha j2i. Pidi kindlustusele helistama ja siis Ikeasse tagasi s6eluma. Ohtul koju tulles olid m6lemad asjad korras.
Mul oli tast tegelikult p2ris kahju kui ta yhest linna otsast teise pidi s6itma ja elektrikke ootama jne, aga noh.. nagu kunagi keegi tark inimene ytles, on kohati aktiivsus t6esti p88rdv6rdelises seoses lollusega :P J ano t6esti, mitte keegi ei palunud tal seda niigi puhast pliiti hommikul pesema hakata ja sinna vett sisse ajada.
Komandandi tund muidugi j2tkus. N2iteks 6petati mind n6usid pesema, sest ma alustasin nugadest-kahvlitest ja mitte taldrikutest :P

Onneks nyyd on 6hk puhas ja peale igap2evaste k6nede Celinele pole tast paari p2eva jooksul kuulda olnud. Raha ma ka l6ppkokkuv6ttes ei diivani, ei ahjude eest ei maksnud, niiet see hala siin on juba iganenud :D

Tervitusi Saone'i kaldalt

2009-09-10T12:37:00.002+02:00

Tegelikult olen ma Saone'i asemel hethel hoopis Rhone'i kaldal, ylikooli informaatika saalis nimelt. Interneti saame koju laup2eval ja edaspidi tervitan ma teid t6epoolest hunnitu vaatega korterist Lyoni ilusaimale (subjektiivne arvamus!) j6ele. Esimesed p2evad on olnud nagu oligi arvata, sabimist ja jooksmist t2is, aga hetkel n2ib k6ik laabuvat.

Traditsiooniliselt j2in ma p2ev enne 2ralendu haigeks ja niisiis m88duski reis l2bi Riia Genfi suure pea- ja k-rvavaluga. Oli ka vist palavik, aga ma igaks juhuks ei kraadinud, sest kindel teadmine, et mul ongi palavik, muudab mu enesetunde alati veelgi halvemaks :P
Genfi lennujaamas l2ks k6ik tavap2ratult kiiresti ning selle asemel, et kolm tundi raudteejaamas oma Lyoni rongi passida, v6tsin ma hoopis ette v2ikese spurdi oma suure kohvriga ning j6udsin minut enne v2ljumist varasemale rongile. Olgugi, et mu pilet oli teisele rongile ostetud, ei teinud kontrol8r sellest numbrit ja kella seitsme asemel kammistasin ma ennastunustavalt Part Dieu's Celine'i hoopis kell neli. Kuigi yhest k6rvast kurt ja tatine, suutsin juba esimesel 6htul paar asja korda ajada. Uus transpordikaart ja telefon said soetatud. Mul pole kunagi yhtegi 2gedat telefoni olnud, nii siis on 6ppimist palju ja ma juba t6siselt vihkan seda puutega ekraani. Hotmailile millegi p2rast ligi ei saa, aga facebooki laseb ta mind kyll :P

Ja siis me j6udsimegi oma uude koju. Kui aus olla, siis Celine oli mulle sellega veidi hirmu nahka ajanud. Kinnisvaraagentuuri tasud olid hiiglaslikud; 9. kvartal piisavalt kaugel ja ma polnud ju isegi kuinagi seda kohta pildiltki n2inud. Juba aga metroost v2lja astudes valdas mind sygav rahulolu. Valmy on t6eliselt m6nus kvartal. Sigin-sagin, aga mitte selline shikk nagu eelmises elukohas Massenas. Kohati meenutab meie t2nav kohta kus elas Amelie Poulain. Kohe meie maja all on v2ike toidupood, kus myyakse yliodavaid juur- ja puuvilju ning mis on 88siti kaua lahti (ikka hea, kui alkoholivarud otsa l6ppevad ;)). Armas Araabia poiss, kes seda kohta peab, teab p2rast kolme p2eva meid n2gupidi ning poetab kotti alati m6ne lisapuuvilja. Lisaks on kohe akna all ka v2ike prantsuse kohvik, pizza restoran ja palju muud m6nusat. Samas, 88seks p2evasagin vaibub ja kui syda88sel t2navapoolsed aknad avada, kostab sealt ainult kauget liiklusmyra.
Yhes6naga armusin ma meie korterisse esimesest pilgust. Eriti muidugi elutuppa. See ilus 20 m2 ruum koos vana kergelt pragunenud parketi ning v2rskelt v66batud valgete seinadega avab oma pea maast laeni prantsuse r6duga 22ristatud aknad just j6ele. Hommikupoolikul paistab tuppa p2ike ja p2rastl6unaks p88rdub p2ike magamistubadesse. Magamistoad on kyll pisikesed (eriti Celine'i oma), aga heas korras ning akendega sisehoovi poole, mis garanteerib ka vaikuse. Minu toa aknast paistab ka kirikutorn, mis iga p2ev 9-21-ni t2istunnil l88b. T2na hommikul see enam yles mind ei ajanud.
Esimest korda Prantsusmaal elan ma t6eliselt prantslaslikus majas, prantslaslikus korteris ja veel koos prantslasega. Kuigi ma olen peale surunud Eesti varase 6htus88gi aja (kella 9 asemel 7), on meil pool kylmkappi erinevaid juuste t2is ja ka veinivaru t2ieneb :)
Kui interneti saame, saab fotot6estusi ka! :P

Muidu on k6ik m88dunud suuresti sisseelamise t2he all. Kuigi Celine' vanemad on meid varustanud k6ikv6imalike n6ude, ahjude, mikrode ning isegi blenderiga (nimeks Bob ja ma olen tasse totaalselt armunud. L6puks ometi leidsin endame sobiliku hommikus88gi - smuuti koos t6rtsu piimaga!), pidime siiski Ikeat vallutama, et nipetn2pet koguda ja ka minu tuppa midagi hankida. Peab tunnistama, et mitmedki asjad, mis ostetud said, ei olnud esimene kord osta. Nii siis ongi mul sama kirjutuslaud ja riiul, mis vanaski kohas ja ka madrats on sama, ainult et pea poole v2iksem :P Celine'i vanemad lubasid mulle riidekapi tuua, niisiis sellest piisaski.
Ikea tripp ise oli aga nagu ikka paras katsumus. P2rast 50 minutilist transpordis loksumist veetsime k6vasti yle kahe tunni ses sigivas ning trygivas kastis. Kooliaasta algus ja eks k6ik vanemad olid oma v6sukestega parimaid saake ryndama tulnud. Nii juhtuski, et diivan, mida tahtsime, oli otsa saanud ja uut ei ole enne kolme n2dalat tulemas. Eks siis n2is, mis sellest saab. Hetkel elame diivanita. Kunagi kummalgi meist autojuhilube pole, tuli m88bel koju tellida ja nii kuluski j2rjekordne 60 eurot. Raha kaob yldse kiiresti. Nii palju on igasugu nipet-n2pet vaja ja kuigi iga asi maksab vaid paar eurot tuleb kokku p2ris suur summa.
Kui Ikeast koju j6udsime, olime t6eliselt v2sinud. Mul oli juba teist p2eva parem k6rv totaalselt lukus ja ka nohu ei andnud j2rele. 6htu p22stis David, kes tema juude hoiule j22tud kohvriga meile kylla tuli. Kaks pudelit veini kadusid v6luv2el ja avastamisr66mu j2tkus kui oma kohvrit avasin. Ma ei m2letanud pooli asju, mis ma sinna pannud olin :P
Eile k2isime Davidiga ka kinos uut Tarantino filmi vaatamas. Selleks, et ingliskeelset versiooni n2ha, pidime kyll Cité Internationale'i ehk teise linna otsa minema, aga see oli seda v22rt. Ei kujuta kyll ette, kuidas sellest filmist aru saada kui k6ik tegelased prantsuse keelt r22giksid.
Pean h2biga tunnistama, et see oli mu esimene Tarantino film, aga kindlasti mitte viimane. Au contraire, ma pole tykk aega nii head filmi n2inud. Kaamerat88 j2ttis v2ga hea mulje. L2hiplaanid ja v2rvide kompositsioon samuti. Midagi pole teha, punane veri on ilus :) Aeg l2ks linnutiivul ning kordagi polnud m6ttes kella vaadata. Kyll aga olime me Celinega ainukesed, kes pidevalt naersid. See oli ju kohati v2ga naljakas film.
P2rast kino l2ksime heatujuliselt korraks veel Davidi juurest l2bi, et minu toodud Viru Valget mekkida (Celine'i esimene kord!) ja siis viimase metrooga koju. Kodus imetlesin j2rjekordselt viis minutit 8ist vaadet j6ele ning j6ime teed.

Ahjaa, koolis k2isin ka. 6nneks asjad laabusid h2sti ja olen nyyd ilusti magistrantide nimekirjas. Informatiivsel koosolekul sain p2ris palju asju teada. N2iteks, et oleks v2ga soovitatav alatest veebruarist 4-kuine praktika kuskil teha. Kuna see ei pea Prantsusmaal olema, siis ootan pakkumisi. Olen v2ga kiire 6ppija ja muidu ilus, tark ja osav! Natuke on see t6en6oliselt Lyonist 2raminek muidugi n6me, sest korter on nii m6nus ja ei tahaks Celine'gi yksi j2tta, aga samas teiselt poolt on see ka suur v6imalus. Peaks vist hakkama asju tasapisi Brysseli suunal uurima, aga v6in ka vabalt Eestisse tulla v6i yksk6ik kuhu mujale maailma ;)
Kool hakkab esmasp2eval ja loenguid on tegelikult p2ris palju. Arvuliselt ehk isegi mitte, aga pikad on nad, kuradimad, kyll ja r22gitakse, et peab ka ise palju t88d 2ra tegema. Sellesse suhtun ma hetkel kerge kahtlusega, sest v6rreldes Prantsuse ylikooli t88mahtu USA omaga, on se epehmelt 8eldes v2hene.
Samuti s2ttisin tunniplaani praegunii, et kolmap2evad oleksid vabad. Kuna Prantsusmaal on sel p2eval lasteaiad ja algkoolid kinni, otsitakse palju lapsehoidjaid just selleks ajaks. Oleks tore ka v2ike raha tasku pista ja paari juntsu kantseldamisega saan ma hakkama kyll!

Vot nii. Jube pikk jutt tuli. See kindlasti kubiseb kirjavigadest, kuna prantsuse klaviatuur tahab harjumist, aga ma ei viitsi h2sti yle lugeda, sest kohe tehakse sektretariaat lahti ja ma saan oma viimased puuduvad paberid sisse anda. Tsutsufrei!

Jälle ära

2009-09-06T23:14:00.004+02:00

Üits paigake ilman on viil,

üits paigake miu jaoss,
kost üitskõrd alassi tiid,
ei tää mis saass, kui ta kaoss.

Sääld paigast mia lövvä kikke,
mis süämel armas om,
sääl paigav või mia ikke,
ku süämel rasse om.

Kodust ei ole vist kunagi hea minna. Mõte, et enne jõule enam oma kallist koduranda ei näe, teeb kurvaks.

Nüüd peab hoopis Saone'i ja Rhone'iga läbi ajama.

Tulge mulle külla!

Nii ongi

2009-09-05T14:56:00.002+02:00

Räägi, kui sa vaikida ei saa
Lahti kisu hing ja hingehaav
Räägi, kuni vaikus võtab maad
ning siis tule poe
mu kaissu, siin on soe
valeta - ei mäleta, ei loe

Mis sest, et mõrkjas maik
on siin su õige paik
Sa tõsta pilk kui veidi võid
Sul annan andeks kõik

Ja veel: Reede varahommikul olin ma tõeliselt õnnelik.

Tõmbab mind üks aknaruut

2009-08-29T18:49:00.002+02:00

Ja see suvi on ka üks ise moodi asi olnud.

Viimasel ajal olen pubeka kombel oma elu laulusõnadega samastama hakanud. Mõtlesin siis üks päev, et millised laulud mind ja minu pisikest elu kõige rohkem kirjeldaksid.

Armastan tulla ja armastan minna
Olla ei ole nii hea
Eriti tahaksin võõrasse linna
Sinna, kus kedagi tundma ei pea

Armastan laevu, nad kutsuvad kaasa
Eriti armastan kevadet just
Armastan linde, nad viivad mu taeva
Kurbust ei vaja, vaid igatsust

Aga ma kirjutan teile veel!

Pakkimine

2009-06-29T23:53:00.002+02:00

Jälle on üks aastaring läbi saanud. Ilma kahtlusteta võib öelda, et elu parim aasta!
Pean täna välja kolima ja viimased kaks päeva elan Jonathani juures. Kui aega saan, siis panen senised sündmused hiljem kirja. Need väärivad mäletamist!
Seniks, kohtume Eestis?

R.I.P. Kriips (mai 2003 - mai 2009)

2009-06-03T01:06:00.003+02:00

Pean kurbusega teatama, et meie kallis Kriips puhkab nüüd Kloogal pihlaka all. Tubli merisiga pandi kasvaja tõttu magama.
Hoolimata tõsiasjast, et merisiga on tõenõoliselt üks mõttetuimaid koduloomi, oli meil palju toredaid hetki. Kellega ma nüüd suvel murule hommikueinet võtma lähen?!

Jätkame peolainel

2009-05-12T15:57:00.009+02:00

Viimasel ajal on sotsiaalne elu kuidagi erilise hoo sisse saanud. Möödunud nädalavahetusel algas see juba neljapäeval.
Gina saatis mulle pärastlõunal sõnumi, et tal on tuju kokata ning tulgu ma aga nende juurde õhtust sööma. Punkt kell 7 korjaski mind A. peale ning lasime grillitud tekiila kastmes kanal ja muudel hõrgutistel hea maitsta. Gina on ikka geniaalne. Mul on terve see aeg siin mingisugune eelarvamus Aasia päritoluy inimeste suhtes olnud, aga no see tüdruk rokib täiega. Kui ta oleks mees, oleks ma tasse juba ammu kõrvuni armunud ;)
Ahjaa, Gina on nagu Joey - talle ei meeldi oma toitu jagada. Eelmisest peost oli üks suuur cherrypie alles ja minu küsimuse peale, kas ma ampsu saaksin, lakkus ta terve piruka üle :P
Õhtu liikus edasi, aga meie mitte eriti. Istusime driveway'l, jõime BBQ-st alles jäänud veine ning rääkisime juttu. Ühel hetkel istusid meiega juba ka Al ja Seth ja vein oli vahetunud kangema kraamiga. Ei teagi, kas sellest kangemast kraamist või paarist mahvist, aga ühel hetkel leidsin end koos A-ga, keset aeda murukastmisasjanduse all maas pikutamas ja tähti vaatamas :P Täiskuu oli ka! Lõpuks õnnestus tal siiski mind vist magama viia, kuigi ma ise suurt ei mäleta. Uni tuli igatahes hea.
Hommikul pidi A. mind siiski koju viima, sest mul oli vaja enne loenguid konspektid kaasa haarata.
Õhtu tõotas aga jälle piduselt jätkuda. Nimelt olin Ginale ja Jenile juba nädal tagasi lubanud, et lähen nendega tantsima. Niisiis istusidki reede õhtul punkt kell üheksa Merxs, Gina, Jen ja Kate honda hübriidi, et Redlansi ööklubisse sõita. Mis teha kui Riveris normaalseid mitteheteroklubisid pole :P
Alustuseks väike koks kohalikus lounges ja pidu jätkus Boiler Roomis. Selle aasta parim ööklubi kogemus! Õhku oli, rahvast oli, aga mitte tapvalt, muusika oli hea ja ma ei pidanud kahetsema, et kontsakingad koju jätsin ja papudes tulin. Tantsisime vist kokku pea kolm tundi, aga oleks võinud veelgi.. Ikka hea on, kui pass taskusse mahub ja sussid jalas on ;)
Koju jõudsime kahe paiku ja kuna ka A. üleval oli, otsustasime filmi vaadata. Valik langes Rocky IV'le. Olles eelnevalt mitte näinud ühtegi Rocky filmidest suutsin ma kogu süzee ette ennustada. Tõsi, selleks pole just vaja geenius olla:P Ülejäänud õhtu rääkis A. Rocky aktsendiga ja ma üritasin vene oma teha. Nalja sai:P Pärast filmi vaatasime veel veidi pokkerit ja kuue paiku sai vist lõpuks ka magama mindud.
Laupäev algas kahe paiku. Tuli jälle eilsed riided selga ajada (õnneks olin ettenägelikult vähemalt puhta aluspesu kaasa võtnud) ning jälle peole minna. Nimelt oli matemaatikutel kavas värsket kala ja kalmaari (ise püütud!) fritüürida ning mina, Gina ja Jen olime samuti kutsutud, et muidu ülimalt maskuliinselt seltskonda veidigi tasakaalustada. Kala oli küll maitsetu, aga roosa vein maitses hästi ja seltskond oli ülimalt intelligentne. Tiksusime Oweni aias kella kaheksani õhtul. Muideks, Owenil oli kunagi NY's eestlasest housemate olnud! Ta on üks väheseid, kes kunagi eestlast näinud on. Tõsi, A ja Gina roommate Greg veetis paar aastat tagasi suisa kolm kuud Eestis geoloogia alast fieldworki tehes. Ta räägib siiani heldimusega ilusatest Eesti naistest ja sellest, kuidas vanalinna pubis liitrise kannuga õlut sai joodud :D
Ei tea, kas oli see eelmise õhtu väsimus, vähene magamatus, päike, vein või kõik kokku, aga kella kaheksaks olin laip. Kuigi olin kutsutud ka Rebecca juurde poolparty'le, otsustasime selle vahele jätta ja hoopis paar tundi enne Lucy sünnipäevapidu puhata. Tee viis tagasi Gina juurde, kus A. voodis tukkuda üritasin. Kahjuks ei tulnud välja. Mis siis ikka, korralik dush ja jälle vanad riided selga ning uuesti peole. Juba kolmandale samade riietega :D
Lucy BD rokkis! Mul pole ammu nii toredat pidu olnud. Alkoholiga ei liialdanud ja seltskond oli ka pooleldi uus, niiet üle pika aja sai uute inimestega tuttavaks. Mängisin beerpongi, rääkisin juttu ja küpsetasime lõkke ääres vahukomme.
Tutvusin ka toredate noormeestega. Jagasin kokku 2,5 numbrit. Kaks päris ja ühe vale :D
Mingi hetk aga krabas Gina mind kaasa, et Aaroni juurde pokkerit mängima minna. Kuna ma olen pangakaarditu ja muidu rahatu, oli hea lihtne. Ei mingit kiusatust. Joe andis mulle aga siiski algkapitali, ehk 5 taala ja imekombel suutsin ma sellest 40 teha. Esimest korda, kui ma nende haide vastu võidan :D
Kell viis hommikul mängisime Wii'd ja vedasime kihla slaalomi aegade peale. Kõige naljakam oli kui me A-ga koos üritasime mäest alla laskuda. Väga raske on ühel jalal seista ja siis jalga vastavalt pöörata :D Õhtu lõppes vist alles kell seitse hommikul A juures.
Ja nii algaski neljas päev.. Pärast dushi oli vaja need kohutavad lõkkehaisused riided jälle selga ajada.. järgmine kord panen puhta särgi ka kotti!
Otsustasime emadepäeva tähistada ja käisime väljas söömas ning tennist mängimas. Ja siis.. tuli järjekordne vestlus sellest, kuidas me ikka sõbrad peaks olema. See kõlab muidugi uskumatult usutavana arvestades, et me terve nädalavahetuse koos veetsime. Mul on tunne, et ta üritab seda korrutada rohkem endale kui mulle. Jah, ma olen noor ja kirglik. Kurb, et vanusega ka valmidus haiget saada taandub. Kõigel on ju oma hind.. Aga jah, nüüd ma vähemalt usun - sellest ei tule tõesti midagi.

Ahjaa, veidi nalja ka. Kui Venemaal kutsutakse kohtinguks jalutama, kuid läänemaailmas üldiselt siiski kas kohvi/veini jooma, siis siinsete doktorantide hulgas tundub levinud olema "Maybe we could study together sometimes?". Just sellise telefonikõne sain pool tundi tagasi matemaatikult laupäevaselt peolt :D

Varastatud ja taasleitud rahakott

2009-05-08T00:42:00.003+02:00

Eile oli hea päev kuni...
Sain teisipäeval suure surmaga oma essee valmis ning kolmapäeval jäi ainult tundides käimise rõõm. Oma juura klassi jaoks seaduseelnõusid läbi lugedes valdas mind imeline tunne. Ei tea, kas tegu on sellega, et seadused puudutasid Valgevenet ja vähemalt kontekst tuttav, aga tundus et ma olin suhteliselt ainuke, kes asjale pihta sai.
Pärast seminari läksin õppejõult oma esimese bill assessment hinnet küsima, mis valmis ülejala ja pooleldi A. kirjutatuna kuna mul oli tõsine palavik sel perioodil. Küll keerutas ja keerutas ning rääkis mulle, kuidas ma peaks sellele teemale rohkem keskenduma ja sellest ka oma final paperi kirjutama. Kuna ta mulle kohe üldse ei tahtnud hinnet anda, mõtlesin et asi ikka väga hull. Kui kõik teised aga klassist lahkusid, siis teatati, et A. Õppejõud polevat lihtsalt tahtnud teiste ees seda öelda, sest paljud said halvad hinded. See kohe tegi päeva!
Helistasin A-le ja leppisime kokku, et seda peab tähistama. Lubasin Deltacos välja teha vms :D Enne aga pidime tennist mängima minema. Kui hakkasin siis asju seljakotti ümber tõstma, avastasin, et rahakott on läinud. Nii oligi. Keegi oli raamatukogus mu kotist rahakoti ära tõmmanud, kui ma WC-s käisin. Ma olen kuid oma kotti tooli peale jätnud ja midagi pole juhtunud ja nüüd siis see.. Irooniline on muidugi see, et mul pole juba viis päeva sentigi sularaha seal sees olnud, aga just enne raamatukokku tulekut võtsin 40 taala välja :D
Nojah, siis läks pankadele helistamisega kiirelt. Tuleb välja, et ID kaarti ei saagi telefonitsi sulgeda..
Mis seal siis ikka. Kuna mul sentigi raha polnud ja ka ühtegi kaarti mitte, siis ei saa ma ka millegi eest maksta. Pärast tennist läksime hoopis korralikku Mehhiko restorani mitte Deltacosse, A raha eest. Täna ostis Celine mulle süüa ;)

Täna mõtlesin siiski korraks raamatukogust läbi hüpata ja vähemalt vargusest teada anda. Ja tuligi välja, et keegi oli selle leidnud ja nende kätte toimetanud. Raha oli muidugi läinud, aga kõik muu alles. Hea meel oli Eesti telefoni sim-kaardi ja ID-kaardi üle, sest mõte sellest, et peaks passi koguaeg kaasas kandma, küll tore ei tundunud. Pangakaartidest on aga muidugi kahju. See saab üks paras kammajaa olema, et uus krediitkaart Eestist siia saada. Ma muidu nii väga ei pingutakski, aga teades, et ma pean juuli kuus 30 tunnise reisi ette võtma koos mitmete vahemaandumistega, on parem ettevaatuse mõttes vähemalt mingitki pangakaarti omada kui kuskilt peaks maha jääma vms.

Nokk kinni, saba lahti. Mul ei tulnud mõttessegi mitte kaarte sulgeda kui kott läinud oli, aga nüüd jama kui palju. Kiire reageering ei ole alati hea :D

Maydays!

2009-05-07T00:43:00.006+02:00

Reedel sokutasin end A ja Ginaga poodi kaasa. K2isime ylisuures ja yliodavas supermarketis, et Mayday BBQ jaoks toitu varuda. Siin v6is vabast p2evast 1. Mail muidugi ainult und n2ha. Sellest poleks ehk unistanudki, aga hispaania keele midterm oli kyll liig, mis liig..

Samas otsustasin oma p2evi lyhendada ja enam Moslemimaade politiliste systeemide loengutesse mitte ilmuda. Esimesed neli n2dalat n2itasid, et t2iesti m6ttetu on loengutes k2ia kui eksameid aines pole ja esseed tuleb niikuinii enne valmis kirjutada kui tunnis seda teemat k2sitletakse. Ma parem kulutan selle yhe tunni kolm korda n2dalas asjalikult ja loen vastavat kirjandust, mitte ei igavle tunnis kus n6me Tyrgi 6ppej6oud oma n6meda aktsendiga midagi r22kida pyyab.

Lisaks on sinna loengusse j6udmine paras maraton. Mul l6ppeb kell 1 hispaania keel yhes campuse otsas ja ma pean kymne minutiga teisele poole j6udma. Pooleldi joostes ja kui hispaania keel minutitki yle ei l2he ma isegi j6uan 6igeks ajaks, aga see 6ppej6ud alustab niiehknaa viis minutit varem. N2rvi ajab kui ma t6siselt pyyan j6uda 6igeks ajaks, aga ikka j22n algusest ilma.

T2na olin olude sunnil kohustatud kohale minema, et oma essee yle anda. No kestab kyll ainult 50 minutit, aga p2rast raamatute läbi lugemist ei saanud ma sealt mitte midagi uut teada..

Niisiis reedel ma enam loengusse ei l2inud ja kui kell viis mu juura klass l6ppes, korjasidki A ja Gina mind peale.

Kui suuuuur k2ru oli burgereid ja juurvilju 22reni t2is laotud, suundusime nende majja pre-BBQ'le. V2ikesed burgerid ning tunnikese ettevalmistusi homseks. Ajasime juurvilju vardasse ning mina tegin juustuga t2idetuid seeni, mis suureks hitiks kujunesid.

Ylej22nud 6htu vaatasime filmi ning j6ime veini, Kui vein otsa sai, j6ime saket, ja kui sake otsa sai, j6ime tekiilat. Koju j6udsin kell viis hommikul p2rast tunnist vestlust "meist". Tulemus on, et "meid" ei ole. Olgu siis nii..

Laup2eval magasin end k6igepealt v2lja, ehk siis poole p2evani ning ega muud vaba aega ei j22nudki, sest A pidi mind juba kell 5 yles korjama, et viimaseid ettevalmistusi BBQ-ks teha. Kuigi yritus pidi ametlikult algama kell kuus, ilmusid, nagu ikka, esimesed kylalised seitsme paiku. Burksi ja hot doge jagus pikaks ajaks, kuid minu seened s88di kyll kohe 2ra.

Esimeseks 6htu naelaks kujunes poksimats filipiino, kellenimemaeim2leta ja briti, kesnokkautil88di, vahel. A pani yle 100 taala m2ngu, et filipiino v6idab. Tuleb v2lja, et rahvuslikkus l88b ka neil v2lja, kes ise kunagi sel maal, kus nad etniliselt p2rit on, kunagi isegi k2inud pole :P

6nneks filipiino v6itis. Edasi l2ks asi laup2evale tavaks saanud traditsiooniliselt - pokker! V6itsin kohe esimese k2e ja uurisin, et mida see t2hendab. Pidavat halba 6nne t2hendama ja nii see just oligi! Ma kaotasin ylikiirelt oma esimesed 20 taala ja ka ylej22nud 20, mis 6htu jooksul m2ngu l2ksid, kadusid kiiresti. Seekord ma isegi ei teinud lolle otsusi, vaid olid lihtsalt t2ieliku eba6nne ohver. Kui mul oli full house, siis Joel oli nelik etc..

A pani mu eest 10 taala m2ngu ja ytles et tahab 50% kasumist. 6nneks kahjumist kasumit maksma ei pea ;) Ma olen vist kokku juba yle 50 taala tema raha 2ra mänginud.. Aga ma ei 6pi. Kuidagi peab ju nende pokkerihaide vastu saama! Loodetavasti on j2rgmine kord piisavalt rahvast, et tydrukute laud teha, kus me ilusti m2ngime, st. kui ees keegi checkib, siis kohe ei t6sta panust :P

M2ngu vahel grillisime veel l6kkel vahukomme (esimest korda elus, muideks!) ja tegime niisama nalja. Ei tea kas magamatusest v6i millest, aga juua kuidagi ei tahtnud. J22tee maitses palju paremini kui k6ik need veinid ja 6lled, mis kokku olid veetud..

Kuna Gina ka ei mänginud ja minu kaotused tulid kiiresti, siis vaatasime niisama pealt. Gina katsetas mu peal ka erinevaid soenguid. Tuleb välja, et mulle täitsa sobib prantsuse pats:P Pokker kestis nagu ikka varajaste hommikutundideni. Donald lahkus viimasena kell viis ja nii me siis olimegi j2lle kolmekesi. Minust j2id A ja Gina 6ue juttu r22kima. Kui A tulemise peale silmad lahti tegin, oli kell seitse hommikul, p2ike v2ljas ja linnud laulsid. J2rjekordne nuit blanche!

P2rast kaht yliv2sitavat p2eva, kus magamisega just kiita polnud, ronisime voodist v2lja.. kell kuus! See on see, kui ei kella ega telefoni voodi l2heduses ei näe ja ajast aimugi pole.

Nii siis juhtuski, et kell seitse 6htul s6ime Gina valmistatud omletti ja pannkooke ning r22kisime oma lapsep6lvest. P6nev on erinevate taustadega inimestega r22kida. Ehkki Gina on terve elu La-s elanud, on ta vanemad traditsioonilised Korealased ja A-l j2lle filipiini taust. Ameerika lisab asjale muidugi paraja kompoti juurde. Ja siis veel mina, ehkki Tallina tydruk, olen siiski ju enamasti yles kasvanud hoopis puutumata looduse, metsade ja p6ldude vahel..

Kella yheksaks j6udsin siiski koju ja pyydsin enamuse 88st tulekahju kustutada ehk siis kaotatud aega kooliasjades tagasi teha. Lugesin vist 200 lk teaduslikku kirjandust 88 jooksul. Magama sain kell seitse hommikul ja juba kell 10.30 oli vaja t6usta. Ai, kui ebameeldiv see oli!

Ei ole seagripp, bronhiit on!

2009-04-29T03:26:00.003+02:00

Nädalavahetusel olin ma haige. Nagu ka eelneval nädalal. Eks nii stress, kuumalaine, mis tõi 45 kraadise sooja kui ka konditsioneeril on kõigil sel oma osa. Arst väitis, et viiruslik bronhiit, olgu siis nii ja mitte seagripp. Olen vähemalt kolm sellesisulist smsi saanud, kus inimesed muretsevad, et ega mul ometi see pole. Lohutan neid, et kui mul see oleks, oleks me kõik juba kas surnukuuris või siis vähemalt haiglas :D
Kuna viirustest antibiotsiga jagu ei saa, jäin see kord lausa ilma rohuta. See sobis täpi pealt, sest nädalavahetus tõi mitmeid pidusid, kus ka ohtralt kesvamärjukest tarbiti.
Reedel üritasin Dani sünnipäeval baktereid alkoholi uputada. Ei õnnestunud. Ainuke, mis uppus, oli mu viimne optimism, ja nii ma vist kurtsingi oma kurba saatust kõigile, kes vähegi kuulata jaksasid. Peab muidugi mainima, et lohutajaid leidus mitte, aga Gina hoolsal valvel maabusin kell 5 hommikul siiski kodus.
Järgmine hommik selgus siis kurb tõde, et alkohol batsille ei tapnud, ja lisaks tõsiselt haige olemisele, lisandus veel ka pohmell. Terve päev oli nii paha olla, et ma ei suuda meenutadagi, mida ma tegin.
Õhtuks suutsin siiski pesus käia, puhtad riided selga panna ja Johni ja Mike'i wine tasting peole minna. Seltskond oli mõnusalt pisike ja rafineeritud ning meil oli vähemalt 30 pudelit head veini. Õnneks jäid pooled alles, niiet see neljapäev tõotab afterparty't :D
Peol viibis ka Jen'i noorem õde Kristy, kes tegeles käe pealt ennustamisega. Naljakas oli see, et paljud asjad mida ta minevikust välja luges, läksid täppi. Seal juures, mõned väga konkreetsed asjad mitte niisama blaablaa.
Mitte et me keegi seda asja väga tõsiselt oleks võtnud, aga ma pidin 25-lt abielluma ning karjääril kogu elu samal alal püsima. Kui esimeses ma sügavalt kahtlen, siis teist täitsa usun:D
Veini maitsmisega ma siiski üle ei pingutanud ning keskendusin pigem juustudele ja viinamarjadele. Plaan varakult voodisse jõuda luhtus aga sellegi poolest, sest chattisin A-ga tunde. Ma ei teagi, kas see oli nüüd breakthrough, aga eile me igatahes sushit söömas käisime ning pärast sõitis ta ekstra linna teise otsa, et mulle südaööl frozen yogurtit tuua.. Kuidas see mees üldse tahab, et ma teda tõsiselt võtaksin, kui ta käitub risti-vastupidiselt oma sõnadele. Lisaks, kui ta tõesti arvab, et me nii hästi sobime, siis fuck it, et ma kahe kuu pärast taas Euroopa mandril olen. Sinna vahele jäävat kaht kuud võiks ju ometi hästi ära kasutada. Me oleme juba liigagi palju aega raisanud, selle olen-ei-ole teemaga..
Nojah, jumal sellega. Ma olen oma esimesest dramaatilisusest siiski üle saanud ja jälgin asja huviga. Mitte, et ma erapooletu oleks, oh ei, aga maailm enam seisma ka ei jää.
Minna on vist alati lihtsam kui jääda.. Valus küll, aga siiski uus keskkond, uued näod etc. Naersime millalgi Celinega, millest küll Dan ja B järgmine aasta teineteist nähes rääkida võiksid. Ainuke, mis neid seob, oleme ju meie. Dan ja A saavad vähemalt pokkeristki rääkida :D

Need a rebound guy for the rebound guy

2009-04-29T03:14:00.002+02:00

Elu on ikka imelik. Kes oleks osanud arvata, et see kõik siis hoopis nii läheb..
Ma olen aru saanud, et ma olen kergesti sõltuvusse jääv inimene. Mitte ainult siis igasugustest meelemürkidest, vaid ka inimestest.
Kui B-ga said otsad kokku tõmmatud, olin ikka üpris kurb. Olgugi et minu poolt, polnud see ju üldsegi plaanis. Kuidagi loll on päeva pealt lõpetada suhlemine inimesega, kellega oled viis kuud iga päev koos olnud ja veel eelmine õhtugi suveks plaane teinud. Oh well, mulle pole kunagi need pooles vinnas asjad sobinud - I am all in or all out.
Ja siis tuli A. Ja võttis aega enne kui ma üldse arugi sain, et miskit toimub. Lihtsalt hea oli koos olla, nagu päris sõbrad kohe. Ja pärast B-d oli nii värskendav olla kellegagi, kellel on hea huumorisoon ja kellega sa saad lõpuks olla sina ise kartmata, et teine pool iga su lolli nalja peale solvub:P
Pärast kuud koos veedetud aega selgus siis tõde.. Miks on inimesed nii otsustusvõimetud? See pole ju ometigi uudis, et ma siit kahe kuu pärast kadunud olen. See polnud isegi uudiseks kui me esimest korda ametlikult välja läksime. Ja kuigi ratsionaalselt võttes saan ma tast täiesti aru, siis ikkagi.. Mina olen ju valmis olema kurb hiljem, selleks et olla õnnelik praegu.. See küik tundub juba liigagi déjà vu nii mitmel eri tasandil. Ei tule mul see "lihtsalt sõbrad" olemine välja ja ka distants on ennegi elu segi pööranud. Kummalisel kombel teeb aga elu alati omad korrektuurid ja see mis juhtuma peab, ka juhtub. Hoolimata kõikidest näilistest takistustest.

Laupäev

2009-02-25T09:17:00.002+01:00

Laupäeval ei olnud pea ühtegi inimest facebook chatis või msnis. Põhjus - Valentinipäev, mis USA's ülioluline püha on. Kõik, kellel vähegi oli keegi, seda ka tähistasid. Nähtavasti pole mu sõbrad-tuttavad eluheidikud, sest kõik tõesti paistsid kuskil olevat. Eelmisel õhtul rääkisin Tonyga, kes ütles, et sõbrapäeval täidab ta kõik oma tüdruksõbra soovid. Tuli välja, et Nicole'i esimene soov oli kohe pärast ärkamist kanpeit suitsetada. Ma oleks küll voodirõõme ja siis hommikusööki voodis eelistanud, aga eks igalühel omad asjad. Juba ette arvasin ma, et minul traditsioonilist valentinipäeva ei tule ja nii ka läks. Kui teised inimesed vahetavad õrnusi ja vannuvad truudust, siis meie läksime hoopis lahku. Põhjus ise on nii loll, et seda on kohe häbi mainidagi. Aga midagi pole teha - ka lollid põhjused võivad olla viimaseks piisaks karikasse. Seekord sai siis minu klaas täis ja ma läksin lihtsalt ära. Võrdlusmoment on siiski veel piisavalt tugev... Kahju on lihtsalt sellest, et mõni mees isegi veel 30. aastaselt suhelda ei oska ja seda tõenäoliselt ka kunagi ei õpi. Vastab vist ikka tõele, et looduses on tasakaal ja et kui ühte kohta on palju antud, siis teiselt poolt sama palju võetud. Tark võid sa ju olla, aga kui sa inimlikul tasandil suhelda ei oska, siis ei ole sellest just suurt abi.

Õnneks sai pikk ja kurb nädalavahetus ilma sõprade ja arvutita peagi läbi. Arvuti eest taheti ainult 100 dollarit, koolis oli palju tegemist ja Celine'ga sai jälle suurepäraseid hetki veedetud. Nädalavahetus möödus LA-s, kus sai mööda linna kolatud ning veidi ka shopatud ja väljas käidud.
Kui keegi täpsemalt huvi tunneb, võib Celine'i blogist meie hullustest lugeda. Võib-olla on see siseringi asi, aga kui ise neile peale sattusin, siis naersin küll pisarateni:)
PS! soovitatav oleks siiski pr.keelt osata

Natuke rahvusvaheliste suhete teooriatest

2009-02-17T02:29:00.002+01:00

Et siis kasulik/naljakas lyhikokkuv6te erinevatest rahvusvaheliste suhete teooriatest, mille 6ppej6ud mailile saatis:P

You see a kid drowing in a lake, what do you do?

If you are a Classical Liberalist, you will jump in and save the kid.
If you are a Classical Realist, you will walk away and let the kid drown.
If you are a Neo-Liberalist, you will jump in, save the kid, have the kid write a book of experiencing near death, publish the book, and then sell the book.
If you are a Neo-Realist, you will look around to make sure no one see's you for fear of being accused, walk away and let the kid drown.
If you are a NeoLiberal-Institutionalist, you will jump in because you believe that you will interact with this kid many more times in the future.
If you are a Socialist, you will jump in if and only if the kid is part of the proletariat.
If you are a Marxist, Leninist-Marxist, or Troskyist-Marxist, you will let the kid drown, blame the owner of the lake for not providing the means to survive, and encourage other non-owners to revolt against the usage of lakes and its owners.
If you are a Stalinist-Marxist, you will let the kid drown, blame the owner of the lake for not providing the means to survive, encourage other non-owners to revolt against the usage of lakes and its owners, and eventually drown more kids that you believe will be threats.
If you are a Constructivist, you will save the kid if and only if you remember growing up as a kid and experienced something similar to this situation.
If you are a Rational Choice, you will find a life jacket then throw it in the water to save the kid.

Eriti meeldib mulle Stalinismi kirjeldus:)

2009-02-13T23:01:00.000+01:00

Khm, ma avastasin just, et on 13 ja reede. Hakka v6i ebausklikuks!

Kuradi Murphy!

2009-02-13T22:48:00.003+01:00

Loomulikult l2heb keset Midtermi n2dalat mu arvuti katki ja tagasi ei saa seda enne kolmap2eva. Ega mul ei ole ju kolmap2evaks vaja hispaania keele presentatsioon teha ja rahvusvaheliste suhete 10 lehekyljeline uurimust88 kirjutada.
Kuradi-kuradi-kurat!!!!!!!!!

Maavärin!!!

2009-01-09T07:25:00.003+01:00

Aga meil oli maavärin!!!! LA times väidab, et 4,5 palline.
Istusime parasjagu Tony, Edwini, Pauli ja Celine'ga Getaways, vaatasime poole silmaga jalgpalli ning jõime õlut kui äkki hakkas kõikumine. Kestis see küll vaevalt paar sekundit ja midagi maha ei kukkunud ega katki ei läinud, aga äge oli ikkagi! Inimesed baaris plaksutasid ja vaatasid siis jalkat edasi. Ainult mina olin elevil ja kilkasin ning oleksin koju emale helistanud kui Eestis kell 4 hommikul poleks olnud :P

Xmas

2009-01-07T08:01:00.016+01:00

Jõulud Riversides möödusid üldiselt väga ebajõululikult hoolimata selles, et kõikides avalikes kohtades alates thanksgivingust on vaid jõululaulud kõlanud. Üldiselt oli nendest "simply haaaving a wonderful christmas time" ja "laaaast christmas I gave you my heart" lauludes suuuuuur kopp ees. Lund muidugi polnud, kuigi mägede tipud on valged, kuuselõhna ma ei tundnud ja kuigi tuledega kaunistatud palmid on kahtlemata ilusad, pole neis midagi pühadelikku.
Käisime ka downtownis uisutamas ja Mission Inni valgustusi "imetlemas". Imetlemas on jutumärkides, sest selline ülepakutus on ikka kohutav. Kõik see nägi välja nagu üks jube juudi jõulupuu. Muideks, kust tuleb väljend "juudi jõulupuu"? Juutidel ju teatavasti jõule polegi ja hannuka ajaks pole traditsiooni puud tuppa tuua (uurisin oma isikliku pooljuudi käest järele:P).

Uisutada oli päris äge, aga tänavale tassitud väljak jäi kitsaks ja oli paksult päterdavaid pägalikke täis. Seda koomilisemalt mõjus nende alla meetri meeste keskel 195 cm pikkune Brian, kes tegi lehm-libedal-jääl liigutusi:P
Jõuluvana sülle ma ei saanudki, sest ei viitsinud järjekorras koos teiste mudilastega passida.

Brian üritas mulle ka erinevaid filmiklassika valdkonda kuuluvaid jõulufilme tutvusta. Vaatasin ära nii Christmas Caroli, Christmas story kui nii mõnegi teise..

Jõululaupäevaks olin kutsutud Briani isa juurde Long Beachile. Jõudsime veidi enne kutsutud kellaaega ja minu suurel nõudmisel käisime ja hingasime pieril veidi mereõhku. Issand, kuidas ma igatsen vett. Meri oleks küll super, aga isegi jõed või järved ajaksid asja ära. Siin kõrbes on aga ainuke vesi basseinis.. Nägime ka vana ja väsinud halli pelikani muulil tatsamas. Ei kartnud ta meid ega midagi - tore lind:)

Kokku oli meid kümme - Briani isa ja ta uus naine, naise poeg oma naise ja lapsega, Briani vend David oma tüdruksõbraga ja siis meie. Kõik väga toredad inimesed ja mind võeti väga hästi vastu. Õnneks olin vähemalt Briani isa ja ta naist varem kohanud, niiet päris tontvõõras ma ka polnud.
Jõuluõhtu, nagu igateinegi - söödi, räägiti juttu ja avati kingitusi. Ometi polnud selles midagi jõulupärast. Kuuske polnud ja koledad kaunistused naabermajadel ajasid pigem igasuguse pühadetuju ära. Süüa pakuti algseks näksiks krõpse ja hot doge ning pearoaks olid erinevad singid koos kartulipudru ja mingi oamöksiga. Watergate'i salat oli ka. See on üks jubedamaid asju, mida ma maitsnud olen. Koostises oli näiteks vahukoor, vahukommid jne. Ja seda söödi tõsiselt soolase toidu kõrvale:P Magusutoiduks traditsiooniline kõrvitsapirukas ja brownies'd.
Toit oli küll hea, va see jube nö salat, aga midagi jõulupärast seal minu jaoks küll polnud. Mul käivad juba nädalaid neelud hapukapsa ja verivorsti järele ja ega ma neid tõenäoliselt enne suve ei saa ka.
Kingitusi antakse USA-s muidugi niisama ja luuletusi lugema ei pea. Kingitakse täpselt seda, mida inimesed tahavad. Ehk siis enne jõule konkreetselt küsitaksegi, et mis sa tahad ja siis täpselt selle sa ka saad. Mina kellelegi peale Briani kinke ei teinud, sest enamust neist inimestest nägin esimest korda. Viisin hoopis suure Kalevi kommikarbi. Mulle ka õnneks keegi kinke ei teinud, niiet piinlikku olukorda ma ei jäänud. Brianilt sain Ipodi. Ma olen nüüd ka popp ja noortepärane! Ma pole veel seda pakendist välja võtnud, aga küllap ta töötaks ka kui ma prooviks:P Ise kinkisin Kafka "Protsessi" ja T-särgi. Natuke piinlik oli küll pärast sellist kinki ise Ipodi saada:D
Kui toit söödud ja jutud räägitud, siis kell pool üksteist läksid kõik külalised oma koju tagasi. Nii me siis istusimegi kell 11 jõuluöösel kiirteel seitsmes reas ummikus - Ameerika.

Ameerika mägesid vallutamas

2008-12-30T22:37:00.019+01:00

Kuna vaheajaks läksid kõik koju, siis on see möödunud eelkõige Brianiga koos. Peale lugematute filmide vaatamise ja kokkamiste, oleme ka ringi sõitnud.
Käisime Six Flags Magic Mountain-s, mis on California ägedaim lõbustuspark, kus on ainult Ameerika mäed.
Veidi alla kahe tunni sõitu ja kohal me olimegi. Kui ma seda vaatepilti nägin, siis kukkus süda saapasäärde. Need ei olnud mingid titekad mäed, vaid ikka päris julmad. Pärast esimest ja tõenäoliselt kõige lihtsamat sõitu Colossusega, mis pargis juba 1978. aastast, kartsin ma veel rohkem. See jube krigisev hääl ja ebaturvaline olek ei tekitanud tahtmist pea ees teistesse atraktsioonidesse söösta. Siiski vedas Brian mind kõrvalasuvale Screamile, mis kokkuvõttes ka mu lemmikmäeks osutuks. See oli üle kilomeetri pikk rada koos konstantsete lipsudega. Samas oli tegemist äärmiselt sujuva masinaga ja toolis oli mugav ning turvaline istuda. Kuigi enamus aktraktsioone on jalad lahti ja põrandat all pole, siis heade toolide korral see väga palju hirmu juurde ei lisagi.
Kuna tegu oli hooajavälise külastusega, siis rahvas peaaegu puudus. Igale sõidule saime ilma järjekorrata ning kogu aeg läks täiega asja ette.
Batmani-ride'l istusime teist korda isegi kõige ees ja oli ikka äge küll tuule vihisedes seal ringi kimada.
Kõige jubedamaks elamuseks jäi Tatsu, mis wiki andmetel on maailma kõrgeim, pikim ja kiireim lendav roller coaster. Nimelt olime me terve sõidu ajal näoga maa poole. Tooli istudes, keerati meid seljaga taeva poole ja nii me seal siis rippusime. Hirmus oli ja ebamugav oli ka. Tool surus valusalt rinnakorvile ja polnud just kuigi meeldiv seal nii maa ja taeva vahel olla ning pidevalt maapinda nina eest läbi käimas näha. See oli ka ainuke mägedest, kuhu ma tagasi ei tahtnud minna.
Kõige julmem kogu pargist tundus X2, mis on maailma esimene 4-dimensiooniline atraktsioon, kus pidevalt näiteks selg ees lendad. Ma lõin põnnama ja sinna ei läinudki. Brian pärast tunnistas, et tal oli hea meel, sest ka temas ei tekitanud see erilist vaimustust.
Üldiselt sai kõik teised aktraktsioonid läbi käidud ja midagi kripeldama ei jäänud. Kartsin küll, aga võtsin end siiski kokku:)

Kokku veetsime pargis tubli kuus tundi ja meeletut adrealiini jätkus veel paariks päevaks. See oli kahtlemata kõige vingem aktratsioonielamus mu elus!

Tagasiteel Riverside'i sain aga kogeda tõelisi Ameerika ummikuid. Nimelt sõitsime tuldud 1,5 tunni asemel tagasi koju 3,5 tundi. Kiirteel kuues reas tunde ummikus istuda on midagi uudset. Kusjuures mingit avariid ega midagi polnud. Lihtsalt - tipptund:P

Kui ma õhtul voodis silmad sulgesin, siis sõitsin ma veel paar tundi Ameerika mägedel!

AAA

2008-12-30T22:17:00.005+01:00

Hispaania keele eksam möödus kahtlevalt. Oli kohti, kus ma endas kohe üldse kindel polnud. Tulemus aga 212,5 215-st, niiet üpriski maksimumi lähedane sooritus. Sain ka vastava hinde - A+.
Gender and sexuality loengus kogunes lõppskooriks 99 100-st - taas A+.
Ameerika poliitikas nii hästi ei läinud. Essee eest sain küll maksimumpunktid, aga eksam ise läks ligadi-logadi. Pole ka muidugi väga imestada, sest eelmine õhtu oli Paolo juures suur pidu, kust ma alles kell neli koju laekusin. Kokteilipeod on lahedad ja ilusaid inimesi ilusates riietes on alati hea vaadata. Celine läöks küll juba südaöö paiku koju, et hommikuseks eksamiks õppida, aga mul jätkus Dani, Gabi ja Mike seltsis juttu veel nii mõnekski tunniks. Isegi tantsitud sai. Mike tõi mind õnneks koju, sestnende killerkingadega tagasi ma omal jalal poleks küll kõndinud.
Paraku jäi uneaeg üürikeseks ja kell pool kaheksa oli viimane aeg end üles ajada, et kella kaheksasele eksamile jõuda. Külm. Pohmell. Kui ma esseed õppejõule üle andsin ja midagi öelda püüdsin, siis hääl igatahes välja ei tulnud:P
Eksam ise oli tobe. Väga palju kahetimõistetavaid küsimusi. Samuti aeti mõttetuid fakte taga. Vastasin need 100 küsimust ära ja padavai koju magama. Lõpuks sain ikkagi A.
Niisiis võib esimese termi edukaks lugeda - kõik A'd, kaks neist lausa plussiga:)

Pildid Celinega on tehtud küll enne ühte teist pidu.

Finals

2008-12-10T06:26:00.002+01:00

San Francisco reis läks üldiselt rahuldavalt, kuigi asi kujunes veidi liiga maratoniks kätte ja külmade Põhja-Califronia ilmade tõttu hankisin endale bronhiidi. Nüüd olen juba nädal aega antibiotsi krõbistanud ja asi tundub kontrolli all olevat. See viimane on ka hädavajalik, sest käes on sess. SF-st kirjutan pikemalt kui Adanilt pildid kätte saan.

Ahjaa, muideks thanksgivingu dinéest ei jäänud ma ka sugugi ilma. Lausa kolmel korral sain kalkunit nautida. Õigel päeval sõime kuskil dineris täitsa normaalset asja. Pühapäeval korraldasid Adani vanemad meile eine ning esmaspäevaql sõin Briani juures leftovers'd. See oli ka raudselt kolmest kõige parem. Ta vend oli mulle eraldi toidukarbi kokku pakkinud, koos pisikese kirjakese ja lilledega. Huvitav, kas ma olen nüüd perekonda vastu võetud?:P Eks saab jõulude ajal näha..

Niisiis, sess.
Selles mõttes on termide ja mitte semestrite süsteem hea, sest eksameid on vaja korraga teha palju vähem. Kuna mul women studies's üldse lõpueksameid pole, siis jäävadki vaid hispaania keel ja Ameerika poliitika.
Hispaania keele eksam on homme ja ma kuigi murelik selle pärast pole. Suulise osa sain 69 70-st, niiet võib rahule jääda ja ka kuulamises skoorisin 71 75-st. Homne kirjalik osa on küll väärt üle 200 punkti, aga kuna mil on hispaania keeles niikuinii iga nädal kokkuvõtvad tööd, siis väga õppima selleks ei pea. Vaid paar väljendit ja verbi peab üle vaatama..

Ameerika poliitika eksam on laupäeva hommikul kell 8. Ametlikult peaks küll sess reedel lõppema, aga ei tea, miks meid selle laupäevaga karistati.. Eriti tobe on muidugi see, et kuna sess läbi, siis toimub grad studentite äge kokteilipidu maailma-kõige-ilusama-mehe Paolo juures just reede õhtul ja meil Celine-ga on laupäeva hommikul eksam:S
Hetkeplaan on selline, et õpime enne ja peole lähme ikkagi! :P Õnneks pole vaja järgmine hommik kirjandit kirjutada, vaid lihtsalt sajale valikvastustega küsimusele vastata. Seal pole väga oluline kui maganud või pohmellis sa oled. Tead või ei tea.
Ameerika poliitika loenguks peab ka essee kirjutama. Midtermi essee sain 100% ja kõrvale kommentaari "It was the ONLY interesting essay I've read. Great job!". Nojah, pole ikka mõtet vist edaspidi sissejuhatuslikke loenguid võtta, isegi kui sa asjast eelnevalt suurt midagi ei tea:P Üldiselt ei pabista ma ka see kord, sest teema "Kuidas institutsioonid saavad bürokraatia tekitatud demokraatlikku defitsiiti vähendada" on üpris kirjutatav. Õigemini oli, sest lõpetasin selle just ja saatsin ka drafti õppejõule parandada.
Eilne päev mööduski vaid voodis ja raamatukogus. Kui ma lõpuks kell neli end kokku võtsin ja raamatukogusse vedasin, siis oli see asutus juba täis. Mõistagi - sess. Õnneks on kõik tehtud, et võimalikult hea õppida oleks. Tavapärase 12-ni lahtiolemisaega on hetkel pikendatud kella kaheni öösel ning vending machines'd on äärest ääreni joodavat-söödavat täis topitud.
Eile vaevlesin kõige pealt raamatukogus kolm tundi motivatsiooni puuduses. Kogu eeltöö esseeks oli ära tehtud ja vaja ainult alustada, aga võta näpust, ei tulnud kohe kuidagi seda teesi pähe millest lähtuda. Lõpuks kui järje peale sain, tuli 7 lk-ne asi iseenesest. Täna tuli ainult viimistleda, kokkuvõte ja abstrakt kirjutada ning valmis ta oligi. Eks siis näis, mis õppejõud esialgsest asjast arvab..

Niisiis sellest nädalast midagi erilist oodata pole peale reedesse Paolo peo, mille jaoks me eraldi Celine-ga lausa kingi käisime ostmas :P
Ja siis - on käes suur vaheaeg. Ei teagi täpselt, mida selle vaba ajaga peale hakkan. Tahaks nagu ringi käia, aga samas tahaks ka lihtsalt vedeleda, filme vaadata ning ilukirjandust lugeda. Kuhugi me Brianiga ehk ikka lähme..
Sel nädalavahetusel peol kutsus üks teine noormees mind vaheajaks paariks päevaks San Diegosse, aga ma pole kuigi kindel, kuidas ma mõnele ülitundlikule mehepojale seletama peaks, miks ma mingi teise tüübi juurde paariks päevaks lähen:P Eks näis. Vähemalt on põnev!

Thanksgivingu lähenedes

2008-11-27T03:04:00.003+01:00

Täna sai selleks nädalaks kool otsa. Ameerikat on vallutamas vaata et aasta tähtsaim püha - thanksgiving. Isegi raamatukogu, mis muidu ikka südaööni lahti on, pandi täna kell viis kinni ja on nüüd järgnevad kaks päeva suletud. Poed pannakse kinni, restoranid ka, ühistransport ei liigu jne. Kõik on tehtud, et rahvas kodus püsiks, kalkunit näost sisse ajaks ja telekat vahiks :P
Õnneks või kahjuks ma siiski oma esimest thanksgivingu tunnet kätte ei saa, sest selleks ajaks kui Brian otsustas mind enda juurde kutsuda, olid mul juba kuu aega San Francisco lennupiletid olemas. Niisiis lendamegi homme hommikul koos Adani, Gigi ja Franiga SF-sse.
Kõik näivad seda linna armastavat ja ootused on seoses sellega üsna suureks puhutud. Millegi pärast on nii, et kui kõik midagi kiidavad, siis mulle tavaliselt ei meeldi. Ei tea, kas mingi kiiks eristuda vms.. Loodan igatahes, et SF-ga nii pole ja lõbutseda ja ringi tuuritada saab küllaga.
Plaanis on igasugu turismiobjekte külastada ja lihtsalt meeldivalt aega veeta. Just eile ostsime näiteks Alcatrazi piletid ära;)

Vahepeal juhtus väike sündmus ka. Mulle saabus see nö "viimase taksi" aasta. Kui Eestis saab ikka seda naljaga võtta, siis siin pole mõtet seda nalja tõlkima hakatagi. Kui ma Brianile seletada üritasin, et see on nüüd viimane nooruse aasta ja, et nüüd oleks vaja ikka tanu alla saada, läks mees ägedalt ähmi täis :D Ma küll üritasin talle seletada, et see on ikka nali, aga ma pole kindel, kas ta sellest lõpuni aru sai ..P
Üldse on hetkel eraeluliselt asjad kuidagi väga up-and-down, ma olin täiesti ära unustanud kui tundlikud ja õrnakesed võivad mehed olla :D Eks ma katsun ikka kuidagi jõuludeni välja venitada, sest San Diegosse ja Long Beachile tahaks küll minna;)

Aga nüüd sünnipäeva juurde tagasi. Algselt oli plaan Ferdi juures väike pidu teha, aga kuna rahvas järjest ära ütles, siis mõtlesin, et pole mõtet vaeva näha ja et võib ju lihtsalt ka Getaway's istuda. Lõpuks tulid nagu ikka kõik kohale ja meid oli mingil hetkel üle kahekümne - niiet oleks võinud ikka peo teha, aga noh.. pole hullu :D
Kingiks sain lilli, kaarte, küpsiseid, komme ja luuletuse. Jah, Celine kirjutas mulle luuletuse!!! Ma polegi vist kunagi nii isiklikku kinki saanud;)
Õhtu lõppes downtotwni baarides koos Briani kursakaaslastega, kus ma ohtralt cosmopolitani jõin. No ei ole vist paremat jooki olemas:D Koju sain taksoga, kus taksojuht meile oma pojast rääkima hakkas, kes Harwardis on ja nagu muuseas kohe ka ajalehe väljalõike tema kohta üles otsis kell neli hommikul:P Ikka päris hea. Miks minu isa aritklit minust endaga kaasas ei kanna ja võhivõõrastele keset ööd ei näita, ma tahaks teada?! :P

Aga nüüd ma hakkan asju pakkima ja siis Adani sünnale. Homne lend väljub LA-st 7.20, mis tähendab, et me peame 4.30 Riverside'st lahkuma. Ma pole veel otsustanud kui mõistlik on üldse täna õhtul magama minna :P

Aeg kaob k2est

2008-11-17T21:44:00.004+01:00

J2lle on vahepeal palju vett merre (6igem oleks vist kyll 8elda, et ookeani) voolanud ajast, mil ma viimati midagi yles kirjutasin. Veidi kahju, et kohe kuidagi ree peale selle asjaga ei saa, sest kunagi hiljem on ju kindlasti tore endal lugeda ja meenutada oma vahetusaastat Ameerikas.

Kooli rindelt on uudiseid palju. Esiteks olid oktoobri l6pus Midtermid ja paraja yllatusena sain k6oikides ainetes A-d. American governments-s kyll patuga pooleks, sest tegelt oli skoor vaid 87%, aga kuna yleyldised tulemused olid v2ga kehvad, siis muudeti curve'i. See-ees essee osa eksamist sain 100% :)
Hispaania keeles rokkisin 6nneks ise ja sain 120 punkti 125-st. Sellega v6ib kyll rahule j22da, kuigi ega ma ikka ei halbo espanoli kyll:P Aru saamisega l2heb aga t2nu prantsuse keelele yllatavalt kiiresti ja v6rreldes teistega on mul parajalt suur eelis, sest keele loogika on prantsuse omale ikka v2ga sarnane. Ka h22ldus tuleb paremini kui ameeriklastel.
N2dal tagasi tegin hispaania keeles esitlust endast ja oma perest (powerpointi ja piltide abiga). Terve klass ahmis 6hku n2hes pilte Prantsusmaa linnadest ja Eestist. Naljakas ikka: siin on ju nii rahvusvaheline seltskond, aga Euroopa on ikka t2itsa tume teema. Sissevool tuleb ikka Aasiast ja Kesk- ning L6una-Ameerikast.
Women studies-s on mul k6ige paremad hinded. Hetkel kehvim, mis saanud olen on 9,7 punkti 10-st:P Enamus esseid ja quize on ikka 100%. Sellise luksusega annab veel harjuda, sest prantsuse ylisubjektiivne hindamine, kus 12 on hea hinne ja 9 l2bikukkumine ning kus ykski 6ppej6oud sulle kunagi yle 15-16 ei pane, on oma j2lje j2tnud. Siin on ikka nii, et kui teed nii nagu k2stud ja teed h2sti, siis saad ka vastava tulemuse.
Muidugi on ka veel selles aines vara h6isata, sest peaaegu poole kursuse hindest moodustab yks grupit88, kus ma t6en2oliselt klassi k6ige lollimatega kokku sattusin. Grupp pandi kokku t2hestiku alusel ja algselt oli meid neli - yks Hiina juurtega tytarlaps, yks Korea juurtega tytarlaps, yks neeger poiss ja siis mina. Neeger lasi suht kohe jalga, ei ilmunud kohale ega esitanud oma osa. Well, fair enough. R22kisin 6ppej6uga ja ta andis lubaduse meil ta grupist v2lja arvata. Ylej22nud tsikid on aga maailma k6ige lollimad. Neil pole 6rna aimugi, kuidas akadeemilisi asju kirjutada, kuidas argumenti konstrueerida ja mis s6navara kasutada. N2iteks kui tegime rough drafti, kus pidime kirja panema, milliseid raamatuid me kasutame oma uurimuses, kirjutas hiina tsikk "And I'll use some books too":P Inglise keel on neil ka kohutav. Enamasti parandan mina neid. Mina, kes ma olen vahetus6pilane ja peaksin saama natuke teiste kaelal liugu lasta, tegin kogu t88 2ra. Kirjutasin sissejuhatusi ja kokkuv6tteid, enda osa ja parandasin niipalju kui viitsisin ka teiste osi. Kui t88de esitamiseks l2ks, siis k2isin 6ppej6ule kurtmas, et see ikka ei ole normaalne kui keegi midagi ei tee, kohale ei ilmu jne. Ta lubas meie t88d hinnates seda arvesse minna ja rohkem individuaalsemalt hinnata. Lisaks ytles, et ma ei muretseks oma keelekasutuse p2rast, sest see on niikuinii parem kui 99% Ameeriklastest. See andis veidi enesekindlust.
Prantsusmaal tegime koguaeg grupit8id ja oli ka vahel probleeme, aga sellist suhtumist nagu siin udergrad levelil kohata v6oib, kyll polnud. Yhes6naga, grupit88d USA-s imevad vilinal!

Muidu l2heb elu suhteliselt sotsiaalselt. Seoses Halloweeniga k2isin kolmel peol. Reedesed peod olid houseparties selle parimas m6ttes, ainult kostymeeritult. Laup2eval aga sadas esimest korda vihma ja selle t6ttu l2ks elekter 2ra (Jah, isegi 2ikest polnud, lihtsalt.. siin sajab niiv2rd harva, et kui see juhtub, siis on liiklus halvatud, elekter kaob jne). Kui Brian mind pimedas peole 2ra viis, siis oli t6sine tegu, et 6ige maja yles leida - terve t2nav oli ju pime. V2ga Halloweenelik igatahes. Niisiis m88duski 6htu kyynlavalgel juttu r22kides ja suuremas osas ka vaikuses (muusikat ei saanud ju k2ima panna) :P
Mul erilist kostyymi polnud. Reedel joonistasime niisama Celine'ga m6ned kaunistused endale ja tegime korraliku meigi ja soengu. Laup2eval kehastusin hipiks. See-ees n2gime teisi v2ga l6busaid tyype. Poisid, kellega peole l2ksime - Bradley ja Marcus - olid frankenstein ja suten88r. Sarah m2ngis loomulikult Palinit. Edwin oli mormoon (jalgrattakiivri ja seljakotiga ;), Paolo monopolimehike koos langeva b8rsiga jne. Aktuaalseid kostyyme, mis majanduslangusele ja presidendivalimistele viitasid, oli mitmeid. Kahjuks pilte mul 6htust pole, kuna fotokas ununes maha.

Barack valiti presidendiks ka nagu arvata oligi. Kuna California on niiv6rd demokraate toetav riik, siis siin erilist kihutust88d ei tehtud. L2henevatest valimistest sai aimu vaid meedia vahendusell. Hoopis suuremaks teemaks olid siin kohaliku California konstitutsiooni parandusettepanekud - eriti prop 4 ja 8. Prop 4 tahtis muuta seadust, mis keelaks alaealiste abordi ilma vanematele teatamata. 6nneks kukkus see ettepanek l2bi. Prop 8, mis aga defineeris abielu ainult mehe ja naise vahel, v6eti kahjuks vastu. Eks n2is, mis nyyd saama hakkab. Mind t2itsa huvitav, mis saab neist paaridest, kes vahepeal juba abielluda on j6udnud. N2iteks, Dani korterikaaslane Matt ja ta nyydne abikaasa. Tuleb vist palju kohtukeisse..

Eelmine n2dalavahetus s6itsime Celinega LA-sse. 6nneks on siin p2ris korralik rongiyhendus Metrolinki n2ol, siis p2ris l2hedalt Prantsusmaa regionaalronge meenutab. V2ga mugav, suhteliselt odav (9 taala), aga ainult pisut aeglane, sest s6it kestis 1,5 tundi (autoga on tund).
Reedel tuuritasime Little Tokyo's, Olvera street'l ja downtownis. Laup2ev kolasime Hollywood ja Sunset bulvaritel. Einestasime Hollywood plaza'l, tegime t2htedega t2navasillutistest pilti, vaatasime k2e-ja jalaj2lgi ning imetlesime 8ist vaadet downtownil k6rguvate pilvel6hkujatele. Tahtsime ka I-max'i minna, aga paraku oli saal v2lja m88dud, niiet pidime leppima tavalise kinoga. Madagascar 2 on igatahes v2ga naljakas!
Pyhap2eval kolasime m88da Malibu beachi meeletu tuulega v6ideldes. Muidu on aga super rand - t2pselt nagu filmis :)
LA-s 88bisime Celine ema onupoja juures (Kanadalased), kes on UCLA-s fyysika professor. Super-lahedad inimesed, kes meid ringi s6idutasid ja muidu toredat seltskonda pakkusid. Ka Louis ja Renny v2ike tytar Elise oli t6eliselt nunnu olevus. T6si, kyll veidi kapriissne.

Reedel j6udsin ka teist korda sel n2dalal kinno - nimelt k2isime algatuseks Ferdi, Dani ja Celinega Jaapani restos s88mas ning siis kaesime uue Bondi filmi 2ra. Mulle ausalt ei meeldinud - kaamerat88 oli minu jaoks liiga ebastabiilne, v2givalda liiga palju ja Bondi tunnusmuusika k6las ka alles l6pus. Ei tea, kas tegu oli pikast n2dalast suure v2simusega, aga kohe kuidagi ei viitsinud vaadata..

Laup2eval vaatasin hunniku tv-seriaalide osi, jalutasin poest jala koju p2rast v2ikest skandaalikest (siiani ei tea, mis tulemused sellel olid :P) ning ylej22nud p2eva tujutsesin niisama. 6nneks p22stid 6htu Edwin ja Saul, kellega Getaways sai kokku saadud ja p2rast Edwini juures (kes elab minu kodust 150 meetri kaugusel) kella neljani veini joodud.
Pyhap2eval p66nasime Celine-ga rahulikult l6unani, lahendasime basseini 22res sudokosid (jah, meil on j2lle kuumad ilmad - hetkel 35 kraadi v2ljas. See just ei m6ju h2sti ka siin l66mavatele tulekahjudele. Meieni igatahes toss veel ei ulatu.) ning l6petasime 6htu Edwini juures Dumb and dumberit vaadates. Tahan ka seda koeraautot!

Hetkel yritan kuidagi oma lugemistega j2rjele saada ja hispaania keele s6nu p2he tuupida. 6nneks t6otab tulla rahulikum n2dal kui eelmised :)

Kiired ajad

2008-10-19T09:19:00.012+02:00

Nonii, eelmises postituses lubatud "homsest" on saanud kuu aega. Nagu ikka, mõte blogida käib peast tihemini läbi kui asi tegelikkuseni jõuab.
Nüüdseks olen siin Meerikamaal juba üle kuu viibinud ja end ka üpriski mugavalt sisse seadnud. Seoses kooliga ja meeletu koormusega on ka rutiin - kool-kodu-raamatukogu-Briani kodu-Getaway (kohalik baar/kohvik). Õppimise koha pealt siin riigis nalja ei mõisteta. Kuna kohalikud käivad hariduse eest suurt raha välja, siis tahetakse ka tulemusi. Igapäevased quizid on tavapärased ja esimese kahe nädalaga lugesin ma rohkem kui Prantsusmaal terve semestriga. Esimesel veerandil (meil on siin kokku 3 term'i) võtan Ameerika poliitika, Women's studies (eesti keeles feminismie õpetus?!) ja hispaania keele loenguid. Kõik on huvitavad ja tulevikus väga kasulikud, aga see kodutöö... Põhimõtteliselt loen igapäev vähemalt sada lehekülge + kõikvõimalikud esitlused, harjutused jne.

Seoses kiire tempoga koolis hetkel palju muuks aega ei jäägi. Ühikas on õnneks koolist 5-minutilise jalutuskäigu kaugusel, niiet vähemalt transpordi peale aega ei kulu. See 5-minutit on küll siiski väga subjektiivne, sest kuigi ma peaaegu näen aknastki campust, siis see viimane on nii suur, et mõnda paika jalutan vähemalt 15-20 minutit. Palju rohelust ümberringi, moodsad loengusaalid, sushi koolisööklas.. Jah, kool on tasemel:)

Ühikas on nagu üks õige ühikas ikka olema peab - vana ja väsinud. Ainult ilusa basseiniga, mis minu uksest 10 meetri kaugusel;) Valisin kõige odavama variandi ja ei pea kahetsema. Kui käin sõpradel, kes elavad kaks korda kallimates tubades, külas, siis vahe küll nii suur pole. Pealegi on minu ühika juures ka Getaway - kohalik sotsialiseerumiskoht :) Korterinaabriks sain Angelica, mehiko juurtega tüdruk, kes just 21 sai (pool külmikut on meil Coronat täis! Teine pool on lihtsalt akna all, sest ei mahtunud külmikusse:P) ja sotsioloogiat õpib. Me pole just erilised sõbrantsid, aga elukaaslasena on ta ideaalne. Vaikne, püsib oma toas ja käib nädalavahetusel kodus:)

Ülejäänud suhtlusringkond keerleb Mehhiklaste, prantslaste ja Ameeriklaste ümber. Sekka ka mõni lõuna-aasialane.
Olen suureks sõbraks saanud Celine-ga, kes ka Lyonist pärit on. Kellega siis veel veini juua ja bussis Joe Dassini laulda kui mitte temaga?:) Ja kohalikke mehi pahviks lüüa? Kaks Euroopa tüdrukut Lõuna California Inland Empire's - seda ei juhtu just sageli. Samuti on traditsiooniks saanud pärast hommikust loengut Starbucksis aja veetmine - pumkin spice latte on parim!!! Mõlgutame mõtteid, et ehk peaks järgmine aasta Lyonis kokku kolima..
Adan, Mehhiko juurtega Ameeriklane, on samuti suureks abiks ja sõbraks. Tänu temale pole ma oma mööbi peale veel sentigi raha kulutanud (voodi ja laud temalt, tool prügikasti kõrvalt, lamp Brianilt:P). Samuti olen korduvalt ta kodus käinud autentset Mehhiko toitu söömas ja muidu barbecuetamas.
Mehhikost on pärit ka meie peochicad - Laura ja Francis - kellega muidu küll suurt rääkida pole, aga peol olla on tore. Ja Daniel, Celine'i boyfriend, kes on superhüperäge ja kellega koos on väga-väga palju nalja saanud.
Indiast on pärit rikas professorite võsuke Venoo, kes on samuti väga tore. Kutsus juba külla ja värki. Loodetavasti saab see teoks, sest seda maad tahaks küll näha.
Sheyway aka elupäästja, kes mind esimese nädala poputas on oma kooliga nii hõivatud, et pole teda enam viimasel nädalal kohanud. Tal on Teaching Assistant'na õnneks office hours'd, niiet saan teda kiusama minna;)
Ja siis muidugi Brian - keegi kelle poole saan ma vist kõikide oma probleemidega pöörduda. (Ja kui tema ei aita, siis Adan kindlasti aitab:P) Politoloogia phD-na on ta äärmiselt kasulik kui inimene, kes mu esseed enne esitamist läbi loeb ja parandab ning keegi, kellega lihtsalt maailmaasju arutada saab. Tema teadmisjanu on nakatav ja nii olemegi me nii mõnedki õhtud/ööd veetnud lihtsalt teaduslikke arikleid lugedes ning nende üle vaielnud/arutlenud. Oma maailmavaateilt ja taustalt oleme erinevad (ühel meist on punamust ja teisel sinimustvalge voodi kõrval:P), aga seda huvitavamaks see asja teeb. Samuti on just Brian see, kes mind poodi viib ja kui ma shopata tahan, kaks tundi kaubanduskeskuses raamatut loeb:P Ja paganama ilus naeratus on tal ka;)
Tuttavaid on muidugi veel. Aga las teisejärgulisemad jäävad järgmisteks kordadeks;)

Vot, aga nüüd suundun ma tagasi oma hispaania kodutöö juurde. Vähemalt alguses ei tahaks vähemaga kui A-d leppida! Nos vemos!

So far, so good

2008-09-22T10:28:00.001+02:00

Kui ma kell kaks öösel oma kohvrite pakkimise lõpetasin, oli uneaega õige napiks jäänud. Hommikul kell pool seitse olin lennujaamas kohal ja reis võis alata. Pagasi raskusega väga mööda ei pannudki - 29 kg.
Esimene vahepeatus Amsterdami kulges üliigavalt. Und enam polnud, raamatut lugeda ei viitsinud ja kõrvad olid lukus ning valutasin hirmsat moodi. See kõik ei süstinud just erilist optimismi järgnevaks 24-ks tunniks.
Hollandist Pariisi jõudmiseks kulus vaevalt 50 minutit ning suures tühjas lennukis oli hea laiutada, kõrvavalu andis ka pisut järele ning üle pika aja oli hea paberkandjal Figarot käes hoida.
Pariisis oli veidi erinevate lennujaamabussidega sõitmist ning pärast ei tea mitmeid turvakontrolle, kus ma pidin järjekordselt tõestama piiriametnikule, et ma pole kaamel ehk, et Eesti tõesti kuulub Euroopa Liitu, lasti mind ilusasse terminali. Tõtt öelda polegi ma CDG lennujaamas kunagi nii ilusat kohta näinud. Euroopa sisesed lennud on alati kuskilt vanast koledast kohast läinud. Kahjuks oli fotokas koti põhja pakitud niiet pilti ei teinud, aga suur ja punane oli see küll. Lisaks veel mugavad toolid ning pistikupesad igal pool läpakate laadimiseks. See kulus vägagi ära, sest oma neli tundi ootamist tegin parajaks just Gilmore'i tüdrukuid vaadates.
Lennuki pardalegi ei pääsenud niisama. Lisaks tavalisele pileti ja passi ette näitamisele pidi ka veel kord viisa ning tudengiviisa vajalikud paberid ette näitama ja lisaks tehti ka pisteliselt käsipagasi kontrolli. Mina õnneks pääsesin, sest sabas seistes mõtlesin juba hirmuga, et kuidas ma küll kiiresti kogu oma kammajaa kotti tagasi peaksin mahutama:P
Lennuk ise oli suur - Boeing 777. Ühes reas kahe vahekäiguga kokku üheksa istet. Ei ütleks küll, et istmed oluliselt suuremad oleksid olnud, küll aga oli jalgadel rohkem ruumi ja ka vahekäigus sai lõdvalt jalutada. Algselt sattusin istuma akna alla kahe Taani penskari kõrvale, aga enne õhku tõusmist jäi eesoleval istmel kaks kohta vabaks ja niisiis kolisingi rida ette poole, et keskelt tool vabaks jääks. Kahjuks märkasin alles hiljem, et sellel nö aknaalusel kohal polegi akent. No mis seal ikka, oleks tahtnud küll vahel aknast välja kiigata..
Süüa andis Air France korralikult. 12-tunnise lennu jooksul kaks korda korraliku mitmekäigulise lõuna- ja õhtusöögi Isegi valida sai! Ja mina küll kõike ära süüa ei jõudnud Joogid olid samuti tasemel. Väike gin toonik oli igati sobilik algus. Ülejäänud aja sisustasin prantsuse filme vaadates. Sai see kuulus Bienvenue chez les Ch'tis ära vaadatud. Oli küll naljakas;) Ja siis veel Il y a long temps que je taime. Alustasin ka My blueberry nights'ga, aga üle ööpäevaringne ärkvelolek mõjus halvavalt ning nii ma siis neli tundi ka magasin. Täitsa edukalt endalegi üllatuseks.
Kui üles ärkasin, toodi kohe jälle süüa ja viimased tund aega vahtisin niisama lennugraafikut ning täitsin piiripabereid. Minu üllatuseks ei lennanudki me üle ookeani, vaid hoopis üle Gröönimaa ja Kanada ning siis Vancouverist hoopis Salt Lake'i peale ja sealt üle Vegase LA poole.
Piiril möödus kõik viperusteta ja pärast jätjekordsete näpujägede andmist lasti mind pagasi järele. Närveerisin, mis ma närveerisin, aga kohale jõudsid mu mõlemad kotid. Oh seda õnne! Isegi mobiiltelefon võttis pärast 20-minutilist mõtteaega levi ette ja mu õnn oli suur kui naiselt, kes mind majutama öösel pidi, sõnumi sain.
Ka buss, mille olin tellinud, viis mind ilusti Riverside'i ilma viperusteta kohale. Kokku kestis mu reis alates Tallinna lennujaama jõudmisest kuni Riverside'ni 28 tundi.
Suur oli aga mu üllatus kui oodatud naise asemel mulle kaks Aasia tüüpi vastu ruttasid. Tuli välja Shyhwei oli hoopis 28 Taiwani kutt, kes on antropoloogia phD. Tema sõber Joon Koreat õpib aga politoloogiat nagu minagi. Rääkisin poistega veidi üle tunni juttu, aga totaalne magamatus tegi oma. Kuna S. korterikaaslane polnud veel saabunud, sain tema toas magada. Nii hea oli üle pika aja riided ära võtta, dushi all käia ja linade vahele pugeda. See kümne tunnine ajavahe ei morjendanud tänu suurele magamatusele üldsegi ja ma magasin rahulikult hommikul kella kaheksani.
Hommikul viisid poisid, kes on rahvusvaheliste õpingute keskuses vabatahtlikuks ja tegelevad sealhulgas ka rahvusvaheliste tudengitega, mind kooli. Kampus on meeletult suur. Ma arvan, et ühest otsast teise kõndimine võib vabalt üle poole tunni võtta. Kõik on samuti meeletult roheline. Kuna Riverside asub tegelikult kõrbes, võib vaid arvata kui palju vett ja vaeva kulub, et kõike seda rohelust hoida. Igatahes ülikool ongi nagu filmis;)
Registreerimine käis kähku ja valutult. Ning kuna vaba aega oli palju, otsustasin kohe tähtsamate asjadega ühele poole seada. Uurisin välja, milliesse panga tasub konto teha, otsisin asukoha üles ja läbi õnne leidsin ka bussipeatuse. Öelge veel, et läänekaldal ühistransport ei eksisteeri. Siin linnas on vähemalt kümme bussiliini ja kuigi graafiku tihedus ei ole just teab mis (enamasti 20 minutilised intervallid), ajab asja siiski ära. Ainuke paha asi on, et õhtuti pärast 8-9 enam midagi ei liigu ja siis aitavad ainult autod või kondimootor. Samuti tuli üllatuseks, et tudengikaardi omanikud võivad kõigis linnatraspordis tasuta sõita. Rääkige veel Euroopa heaolust, kurat. Vähemalt hetkel tundub mulle, et siin riigis on palju rohkem tudengisoodustusi.
Pangaks valisin Bank of America, mis on USA üks suurimaid panku. Konto avamine võttis küll pea tunni aega, aga mingist bürokraatiast polnud juttugi. Küsiti vaid viisat ja tudengikaarti ning asenduskaartki anti kohe, sest uue kaardi saamiseks läheb imbes kümme päeva. Panin oma sularaha konto arvele ja suundusin üle tee asuvasse telefonipoodi. Minu suur lootus endale odav Iphone osta kustus, sest seda müüakse vaid kahe aastase lepinguga. Järelikult tuleb ikkagi Ebay-st muretseda. Hetkel on mul seotatud ettemakstud sim-kaart (à la simpel), aga see on kohtuvalt kallis, niiet tõenäoliselt vahetan peagi lepingut ja tõenäoliselt ka numbrit, niiet ei hakka siin kohal veel hetkel kehtivat eksponeerima.
Igatahes jõudsin kaks tundi hiljem tagasi kooli koos töötava telefoni ja pangakaardiga, et siis kampusel väike tuur teha ja kooli sööklas esimene sushi võtta. Suur portsjon kahele maksis seitse dollarit ja kogu asi valmistati su silme all, just nagu resoranis. Ei pea vist ütlemagi, kas ma olin õnnelik:D Ülejäänud õhtupooliku veetsingi sööklas koos Shyhwei sõbra Jun'ga Tokyost, kes teeb matemaatika phD-d. Siin kohal peaks vist märkima Aasia inimeste aegumatut välimust. Neile on täiesti võimatu mingit vanust pakkuda. 30-aastane Jun poleks mult üle 23 küll saanud, Shyhwei arvasin ma aga üldse 18 olevat:P
Pärast sööki sain taas ka üle pika aja Guillaume'ga kokku ning kogu grupp tuutoreid ja kaks rahvusvahelist tudengit (mina ja Guillaume:P) suundusid pizzat sööma. Esimest korda nägin ma, kuidas pitsa peale lihtsalt salatit pannakse:P Aga hea oli. Ja sumedas lõunamaaöös on paganama hea õues istuda!

Jätkan homme, sest hetkel on kell üks öösel ja homme tuleb pikk päev. Miks, sellest juba hiljem.

Tervitused Riverside'st

2008-09-12T06:07:00.001+02:00

Ja kohal ma olengi. Pärast 30 tundi kestnud reisi läks kõik nagu valatult ja hetkel saabun just oma esimeselt Ameerika pitsaõhtult. Ajavahe annab end küll mõneti tunda, sest kuigi siin on kell alles üheksa õhtul, on Eestis kell seitse hommikul.
Üldiselt on kõik hästi peale põsekoopapõletiku, mille Eestist kaasa tõin. Eks näis, kas peabki kurikuulsaid Ameerika arste külastama.
Kui olukord veidi maha rahuneb ja aega saan, räägin kõigest täpsemalt. Praegu arvan ma aga, et Ameerika on üks igavesti äge maa!

Aeg jälle minna

2008-09-10T00:51:00.005+02:00

Viimane päev on nagu ikka stressirikas.
Kõige hullem on vist 10-tunnine ajavahe. Väga raske on niimoodi e-mailitsi inimestega suhelda. Just kui olin juba lootust kaotamas ja hakkasin endale hotellituba broneerima, sain teada, et üks asiaat siiski tahab mind esimesel kahel ööl enne ühikasse kolimist koos Guillaume'ga majutada. Juhhuu! Kõiks laabub ikka alles viimasel minutil nagu tavaliselt.

Asjad on pakitud. Tavalise 20 kg asemel võib USA-sse võtta kaks kuni 23 kg kohvrit. Guillaume nuttis msnis, et tal on vähemalt 60 kg asju. Ma ei kujuta ette, mida ta küll veab.. Mul õnneks nii palju asju kokku ei tulnud. Ma arvan, et ehk 30 kg. Eks Prantsusmaal elatud aeg on vähemalt õpetanud veidigi asju valima. Pealegi on seal nii soe, et kõige paksema asjana võtsin ma kaasa oma sametjaki. Homseks lubab kõigest 35 kraadi sooja. Ma suren vist sinna palavusse:S
Olgu, kolme tunni pärast (kell viis!!!) pean juba tõusma ja minu hull 24-tunnine tripp algab. Loodetavasti mu kinnine nina ja peavalu siiski päris põrgupiinu ei valmista, et mu pagas jõuab kohale ja et mu kõrvale satuvad istuma toredad inimesed.

Amsterdam, Pariis, Los Angeles, Riverside, siit ma tulen!!!

Kui midagi ei juhtu, kuulete must paari päeva pärast jälle;)

Pilt siit.

Kui me ükskord kokku saame, ütle mulle ikka "Tere"

2008-09-08T00:29:00.005+02:00

Minu nädal ratastel sai aga hoogu juurde, sest oli viimane aeg end veidi ka Lõunaosariikidesse pagendada ja ülikoolilinna lõhna nuusutada.
Tartu mnt ääres pöialt viibutades tegin vist küll ootamise isikliku rekordi. Üle 20 minuti Eestis üksinda hääletades ei ole ma veel küll kunagi pidanud passima. Lõpuks võttis mu peale üks suur ja kole soomlane väga ilusas autos. Selgus, et tegu on kohaliku Valio bossiga, kes ka suhteliselt hästi eesti keelt rääkis. Ta pidi küll Laevas meierist läbi käima, aga kuna vihma sadas, otsustasin need 15 minutit, mis tal pidi kuluma, autos ootama. Veerandtunnist kasvas sujuvalt aga tund. Õnneks oli mul vähemalt raamat kaasas!
Kui ma lõpuks Lõunakeskusesse jõudsin, oli kell juba ähvardavalt mu kohtumisajale lähenenud. Loomulikult aga kord juba kaubanduskeskusesse jõudnuna, pidid Kann ja Efka ka poodides tiire tegema:P Kokkuvõttes ma siiski väga hiljaks ei jäänud ja ülejäänud õhtu möödusidki Suudlevates tudengites ja Maailmas Priiduga juttu rääkides ning kuumi jooke limpsides. Minu poolest oleks soirée võinud veel jätkudagi, aga tööinimestel on omad reeglid ning nii ma siis end kella kolmeni uutele loengutele registreerisingi. Halb uudis on muidugi see, et minusugused uued tudengid, kes alles end sügisel ainetele regada saavad, jäävad pea kõigest heast ilma. Lõppkokkuvõttes sain ma esimeseks semestriks vaid ühe soovitud loengu ja praeguse seisuga ei tea ma veel endiselt kas lõpuks mu valikut ka prantsuse pool aktsepteerib ning punktid üle toob. Saab näha. Hetkel igatahes hakkan õppima ma aineid nagu American politics, Gender and sexualty ning ühte keelt (katsun ikka koha peal kuidagi hispaania keele loengusse end sebida. Kui see tõesti ei õnnestu, siis tuleb vist itaalia ja vene vahel valida). Külma dushina mõjus ka teadmine, et tervelt kolm korda nädalas tuleb mul kell 8.10 kooli minna. No ei ole tore!

Pool teist päeva magasin ma julmalt maha ega jõudnud ühegisse loengusse. Pärast väikest lõunat vastavatud Taskus koos Kanni ja co-ga, oli kõigil piisavalt tuim olla, et midagi veidi pöörast teha. Kuna kinost ei tulnud paari lähima tunni jooksul midagi, tuli kellelgi suurepärane idee kell kolm lõunal hoopis kasiinosse minna. Juhhei! Ma pidin shoki saama kui märkasin kui tihedalt terve kesklinn neid asutusi täis topitud on. Kuna suhteliselt raske oli sellisel kellajal avatud lauda leida, saime sellel pisikesel maaalal ikka päris mitmes mängupõrgus käidud. Minu pettumuseks ei küsinud mult keegi mitte kuskil isegi dokumenti mitte.
Lõpuks maandusime ruletilaua taha. Kui teised vastavalt oma sada või kakssada krooni suhteliselt kiiresti maha mängisid, siis mulle kui esmakülastajale naeratas algaja õnn ning sisse pandud saja krooni asemel võtsin ma välja hoopis 280. Peaaegu kolmekordne kasum! Nüüd ma siis tean, kuhu minna, kui on vaja kiirelt raha teenida:D
Selleks päevaks polnud mängud aga sugugi lõppenud. Järgnev pokkerisessioon õhtul Kuperjanovis kestis lausa tunde:P Neli inimest ja kakssada krooni! Mina saavutasin auväärse kolmanda koha ja pean tunnistama, et tõenäoliselt oli see mu elu üks paremini kulutatav 50 krooni. Pokker on üks lahe mäng. See on täiesti omaette teadus. Hea inimeste tundmaõppimismäng;) Teine kordki!
Õhtu lõppes Illusioonis, kus puudus igasugune ventilatsioon, küll aga ei puudunud tuttavad näod. Nägin nii mitutki endist klassikaaslast ja muidu tuttavaid. Seal jõudsin ka lõplikult järeldusele, et hoolimata sellest, et Tartu mulle väga meeldib, ei suudaks ma tõenäoliselt seal elada. Mind lihtsalt ahistab teadmine, et igal pool on inimesed, kes mind teavad. Minu koht on ikka kas maal, metsa sees või siis suures linnas, kus anonüümsus ei ole vaid mõte minu peas. Siin kohal muidugi ei sobi hästi ka Tallinn, kus samuti igal sammul aina tuttavaid kohata võib..

Viimane päev Tartus ei möödunud sugugi akadeemilisemalt. Lõpuks ma loengutesse ei jõudnudki (nagu ka Zavoodi:/). See-eest külastasin aga kohusetundlikult kohalikke kohvikuid ning sõin äärmiselt häid ning Tallinnaga võrreldes ka suhteliselt taskukohaseid hõrgutisi. Äramärkmist väärivad Moka väga head koogid;)

Kui Efka mind tagasi Tallinna ära viskas, siis oli mul aega vaid nii palju, et kotti paar puhast aluspesu visata ja juba ma jooksingi trammi peale, et õigeks ajaks Viitna bussile jõuda.
Nii kui ma maale kohale jõudsin, kuulsin mürinat. Tee äärde joostes sain naljaga pooleks kombainile hääletada. Marko polnud ka kade poiss ja võttis hoo maha, et ma üles ronida saaksin. Äge oli küll oma linnariietes ja laias seelikus üleval kombaini otsas lehvida:P Ma olen ikka üks õige maanaine, alles viis minutit päral ja juba põllul;)
Muidu on maal ikka kõik vanaviisi ja see on nii hea. Kõik asjad siin elus ei pea ju muutuma. Mamma soendas klimbisuppi, otsis riided välja ning ma sain minna jälle vanu metsaradu avastama. Kui oled terve päev ikka autos ja bussis istunud, siis on hea küll kopsud vihmast märga metsaõhku täis tõmmata ja lihtsalt ringi lonkida. Tegelikult polnud seekord isu isegi seeni otsida, ka korv oli rohkem moepärast käevangu võetud.

Järgmine päev ajas vanaema mind juba kell 10 üles, et korralikult kõht täis süüa ja siis - põllule! Aeg oli kartuleid võtta. Saak oli see aasta viletsapoolne. Kartulid olid väiksed ja sigade puudumisel jätsime see aasta osa suisa põllule. Vähemalt saab metsanotsudel nüüd hea põli olema.
Kuna rahvast oli palju, said vaod suhteliselt ruttu võetud ning hapukapsasupp, porgandipirukas ja pits viina olid igati omal kohal.
Kuna väsimust polnud, võtsime hoopis uuesti korvid näppu ja sõitsime veidi kaugemale, Läsna järvede äärde, seenele. Koht oli küll risti-rästi läbi kammitud, aga kahe peale emaga saime täitsa korraliku koguse kukekaid ja riisikaid. Boonuseks oli veel suurepärane metsaalune ja mäed, kus üles-alla paras trenn ronida oli. Ei tea, kas on see kartulivõtust või seenelkäigust, aga jalad on täna kanged küll.
Pärast pikka päeva oli saun tõeliseks kosutuseks, kust kuidagi välja ei tahtnud tulla. Tõele au andes oligi kogu eelnev tossu nii välja võtnud, et õhtul peale väikese koogi ning lugemise enam teha midagi ei tahtnud.

Järgnev päev polnud aga enam sugugi nii õdus kui eelnevad. Kui ma ka Tartusse minnes kergelt tõbine olin, siis pärast maalkäiku jäin suisa haigeks. Palavikku küll pole, kuid see eest on maailma halvim enesetunne. Nina on kinni ja pea lõhub ning kõik kohad on lihasvalu täis. No ei ole õige hetk praegu haigeks jääda, kurat.
Seoses vähese järele jäänud ajaga (juba homme hommikul algab mu kolgata tee Meerikamaale) ja ülimalt halva ensetundega palun kõigilt vabandust, kellega veel kokku saada lubasin. Kohtume järgmine suvi jälle - praegu lihtsalt ei ole jaksu:S

Pilt siit.

Meremees Merxs!

2008-09-08T00:15:00.004+02:00

Esmaspäev oli igatepidi vastandiks pühapäevale. Päev algas suhteliselt vara, sest kõigepealt pidi isa Henri kooli aktusele viima ja alles siis sain endale uue SIM-kaardi. Ühtlasi sai välja otsitud ka vana hea 3410, mille aku kõll kahjuks poolt päevagi vastu ei pidanud.
Järgmiseks varusin end ohtra lugemisvaraga ja suundusin traumapunkti. Nimelt olin endale Vormsis väikse puugi saanud, kelle pea kuidagi mu kaelast välja ei tahtnud tulla. Mitmetunnise ootamise asemel aga sahkerdati vaid paar minutit mu Euroopa ravikindlustuskaardiga, tehti must prantslane ning kutsutigi sisse. Kokku ei veetnud ma seal isegi mitte 20 minutit. Töö kiire ja korralik. Ainult homme pean Merimetsast läbi lippama ja igaksjuhuks vereproovid ka tegema. Jumal teab, mis haiguseid need puugid tänapäeval levitada võivad.

Õhtu aga kiskus õige põnevaks. Nimelt oli Vormsil juttu sellest, kuidas ma kunagi kaatriga sõitnud pole ja kuidas juhusikult Kanni vanematel selline riistapuu olemas on -tervelt üheksa meetrine! Niisiis viidigi mind lõbusõidule. Koomiline osa sellest oli see, et sõbranna ise oli juba Tartus ja niisiis käisin ringi kimamas ma lihtsalt ta vanematega:P
Merel on ikka äge, täistuuriga lainetesse kihutada ja pöördeid võtta ja... ohh.. ma olen kohe täitsa sillas sellest. Vot, see on äge hobi! Sellist riistapuud tahaks kunagi eneselegi. Kes teab, äkki kunagi saabki see teoks..:)
Õhtu jätkus aga sadama lähedal restoranis, kus hästi süüa ning juua sai ja juttu jätkus nii mitmekski tunniks. Ma polegi vist kunagi varem lihtsalt oma sõprade vanematega, ilma sõprade endata, nii kaua koos olnud. Väga tore oli!
Koju jõudsin kümne ajal pärast tunnist täistopitud marsasõitu. See oli päris kohutav elamus. Õhtutundidel tuleb ikka selliseid sõidukeid vältida.. Asja parandas veidi mu kõrvalistuv tädi, kes korduvalt häälekalt mu seelikut imetles;)

Suvelõpp Vormsi moodi

2008-09-07T23:31:00.002+02:00

Eelmine nädal viis mind üle pika-pika aja taas Vormsisse. Pakkisin oma seljakoti kokku, kumassegi kummikusse surkasin hea pudeli veini ja off we go! Teekond Kanniga kulges nagu ikka, äärmiselt lõbusalt. Praami peal itsitasime nagu 13-aastased tüdrukud ning mängisime kaarte. Kui kaardimäng üle viskas (mariaazi mängus olen ülimalt tugev või siis ei vea mul lihtsalt kohe üldse armastuses:P), ahvisime kõrvalistuvat isa lapsega ja mängisime ka sõnademängu.
Praam randus ning meie võtsime oma kodinad kokku ja jalutasime Kanni saare autoni. Mida aga ei saanud, oli autoga minema sõita. Nimelt ei läinud võti kuidagi võtmeauku:P Keerasime, mis me keerasime, aga ei midagi. Lõpuks tuligi kohalikele kuttidele helistada ja nad appi paluda. A. tuli, istus sisse, pani võtme võtmeauku ja keeras süüte sisse. Müstika! Häbi oli, aga naljakas oli ka:P
Õnneks saime autole hääled sisse veidi enne poe sulgemist, niiet ka paarist siidrist ning väikesest söögipoolisest polnud vaja ära öelda.
Ülejäänud õhtu mööduski süües ning teleka ees lebotades. Lõpuks võtsimegi endale tekid peale ja magasime sealsamas elutoas kamina ees. Sellist eksootikat nagu prõksuva tule ees magama jääda, polnud ammu olnud.
Kui 12 tundi täis magatud sai, oliaeg kark alla ajada. Väike mannapuder, telekast Saladused (kenjaalne saade. Midagi nii jaburat ikka annab välja mõelda!) ja siis seenele! Tänu taaskord lahketele saare noormeestele, kes meile hea seenekoha ütlesid, oli meil ütlemata hea kukekasaak hoolimata sellest, et ka enne meid oli sealt keegi väga hea saagi saanud. Tatsasime väikesel maalapil pea kaks tundi ning soust tuli uhke ja hea!
Õhtuks oli meie duoga liitunud ka Annika isa, kellega koos maailma kõige tobedamat fantaasiafilmi sai vaadatud.
Järgmisel hommikul jätkasin oma kokanduslikke katseid ning lisaks eelnevatele putrudele ja seenesoustidele tegin hommikuks pannkooke. Head õhukesed ülepannikoogid vaarikamoosi ja meega piimakohviga. No ei ole suurepärasemat asja vist!
Mingi kell saabusid ka Kanni ema ja vanaisa ning meiegi panime korra käe majapidamises külge aidates veidi kärjereste puhastada. Tõele au andes olime me siiski köögis kasulikumad ja niisiis valmisidki järjekordsed kokanduslikud saavutused meie nugade ja pottide all köögis:D
Millalgi sai ka uuesti seenel käidud, aga paraku oli hea koht lootusetult tühjaks korjatud ja lambist ilusa metsa all uitamine ei andnud just kuigi suuri tulemusi. Ka valge klaari otsingud mööda saari ei lõppenud positiivse tulemusega. Küll leidsime aga ülimalt tooreid pirne ning lihtsalt hapusid õunu. Vähemalt adrealiini sai üle naabriaia ronimisega tekitatud:P
Laupäeva õhtuks oli pinksi piisavalt mängitud, metsas uidatud ja aeg mandrile tagasi suunduda. Taaskord sai kaarte mängitud (tegin Kannile mitme ringiga pähe:P) ning suurte naerurõkatuste saatel ka üksteisele ennustatud. Sai proovitud nii klassikaliseid, lesbi kui ka praamil olevate meeste variante:D Need 45 minutit praamisõitu olid vist küll ajaloo kiiremad.
Teel Kloogani üürgas maailma parim muusika ning meie koos temaga.
Kodu aga kauaks rahu ei pakkunud, sest mõne tunni pärast olid Kann ja Madis minu juures, et kõik koos külapeole minne. Hõissa, Keila vallapäevad!:P
Pudel rummi ja palju-palju coca-colat sai kahte suurde plastikpudelisse villitud ning teekond mööda kottpimedat metsa ja veidi vähem pimedamat randa peopaika võis alata. Esinejaks keegi Lehmakommionud. Nimi ehmatas küll ära, aga tegelikult oli tegu väga ägeda tantsupundiga. Nad tegid isegi "Patust mõtet" ;) Karatud sai ikka kogu raha eest ja tõele au andes ega see va cuba libregi mööda külgi maha ei voolanud. Suures joovastuses pani keegi lavalt ka mu dressipluusi koos telefoniga tuuri, niiet olen endiselt kõikide telefoni numbrite pakkumistele, mis kaotsi läksid, avatud.
Kuna pusa oli puudu, oli veidi külm, aga vähemalt ülimalt lõbus koju minna. Rumm oli oma töö teinud ja mööda luiteid end alla veeretada ning pidevalt kukkuda ei tundunud sugugi paha. Kui siis ainult hommikul:D Ausalt öeldes polnud järgmine päev tahtmist suurt midagi teha. Mingi aeg ajasin end küll toast välja., et väike tiir peopaika teha ja põõsaid läbi vaadata lootuses oma pusa leida, aga ainuke, mis ma sealt leidsin, oli hunnik väljaheiteid:D
Ausalt öeldes oli tuju selle intsidendi pärast täitsa nullis. Minu peaaegu uhiuus pusa ja hunnik telefoni numbreid. See inimkontingendi vahe, kes sellistel vallapäevadel ja muidu minu poolt külastavatel üritustel liigub, on ikka meeletu. Mujal jätan ma terve kotigi südamerahuga murule vedelema, siin aga pööran hetkeks pilgu pusalt ja läinud see ongi. Kurb igatahes - peaaegu uhiuus ja kallis windstopper oli:S

Metsik loodus, kas tõesti minevik?

2008-09-01T23:40:00.001+02:00

Klooga on minu kodu. Pole midagi paremat sellest kui kas autost või rongivagunist väljuda, kopsud mereõhku täis tõmmata ja oma mõnusalt suure ja vana maja poole liikuda. Ka tühi rand, valge ning peenike liiv ja merelinnud on pea alati komplektis kaasas.
Viimasel ajal ei käi ma aga õhtuti rannal jalutamas niisama kaks kätt taskus, vaid kilekotiga. Inimesi käib küll vähe, aga needki ei suuda oma järelt prahti ära viia. Kuna ametliku ranna staatust tal pole, siis keegi seda ka ei korista. Minu õnneks on meie kandist kõrvalistel inimestel suhteliselt raske randa pääseda ja need, kes autoga tulevad, peavad enne mitusada meetrit kõndima, et meie ranna piirkonda jõuda. Tänu sellele on ka meie riba puhas. Muidu minusugusest üksiküritajast isehakanud prükkarist ei piisaks.
Paar päeva tagasi olin küll koti ilusti kaasa võtnud, aga siis meenutasin, kuidas ma kunagi alati lilli korjasin ja nüüd pole enam ammu-ammu (viimati vanaemale sünnipäevaks) vaasi täitnud.
Nii ma siis jalutasingi kraave ja tühje krunte mööda. Sügis on käes. Kui veel nädal tagasi käisin iga päev vees, siis nüüd on see vaevalt 13-14 kraadi ja enam ei kutsu.
Igal pool valitseb vaikus. Linnud ei laula. Kuulda on vaid sirtsude sirinat ja vareste kraaksatusi. Vahel harva kiljub ka mõni kajakas taamal.

Lisaks sügisele on ka metsiku looduse epohh Kloogarannas vist igaveseks läbi. Uued elamud tulevad peale ja varsti on ka kogu rannaäärne mets kruntideks müüdud. Juba praegu on üks tropp oma maja randa ehitanud, niiet aastakümneid vana rannatee katkeb ja edasi saamiseks tuleb üle liivaluidete ronida.
Ühel tühjal krundil seistes nägin kaht kitsetalle kalpsamas minust vaevalt 6-7 meetrit eemal. Ema polnud paista ja pisikesed olid ikka päris hulljulged. Mõtlesin hirmuga, et varsti ongi meie suure hoovi mets ainuke koht, kus nad käia saavad.. Njah, ikka see sama vana dilemma. Tahaks ju infrastruktuure ja mõistlikku bussi- ning rongigraafikut siia, aga samas tahaks ka tühjust ja vaikust ja metsikust.
Tahaks jääda iseendaks, aga raha tahaks ka...
Jube on mõelda, et juba minu eluajal ja mäletamist mööda on nii palju muutunud. Seal, kus ma varem mööda rippteed üle soo läksin, elavad nüüd inimesed. Seal, kus oli soojärv, on kellegi maja. Seal, kus oli minu seenemets, on garaaz..

Sügis Kloogal on ilus: vaikus, tuul, punased kibuvitsamarjad kõikjal ning kraavid täis maailma kõige kaunimaid põllu- ja metsalilli. Jääks see vaid nii!

Üks sajast tuhandest

2008-08-27T01:50:00.014+02:00

19 august oli üks hea päev. Esiteks võitis Kanter külla ja teiseks sain ma peaaegu oma kõiki sõpru näha:D No hea küll, päris nii hull ka asi ei olnud, aga vist pea kogu eestikeelne Tallinn oli kokku tulnud, samuti kindlasti ka mujaltki.
Õhtu oli aga alles noor ja mul väga kiiret kuhugi polnud. Jõudsin rahulikult Davidiga väikse aperatiivi võtta, siis Papajevi seltsi võtta ning Texases söömas käia ja siis Paula ja ta saksa sõbrantsidega kokku saada. Veidi pärast kaheksat hakkasime lauluväljaku poole liikuma. Kuna me polnud just ainukesed, siis oli trammi ära mahtumisega tõsiseid raskusi. Uksed läksid pidevalt iseenesest lahti ja pidi tublisti kinni hoidma, et mitte sõiduteele veereda. Kadriorust läks kõik see mass üksmeelselt Pirita poole.
Rahvast oli palju, lipud lehvisid ning siit-sealt kostis juba ka laulujorinat. Ka meie olime pudeli veini tee peal reispassiks lahti korkinud. Tõsi, kuue peale see ära juua polnud just suurem probleem:D
Mida lähemale me väljakule jõudsime, seda võimatum oli telefoni kasutada. Võrgud olid ülekoormatud, sõnumid jõudsid kohale mitme tunniste hilinemistega jne jne.
Lõpuks sain oma vanade klassiõdedega kokku veidi pärast Eesti hümni. Esimese osa olime küll maha maganud, aga ega sellest laulumaraton palju väiksemaks ei jäänud. Kuna tüdrukud olid positsiooni võtnud sisse suhteliselt all, oli rahvast väga palju, midagi ei näinud ja ka jutuvada käis üle pea. Eks selliste üritustega olegi nii, et väga-väga palju sõltub kelle kõrval sa seisad. Kui minu jaoks olid väga paljud laulud ikka pühad, siis avastasin kurvastusega, et mu teatud tuttavatel ei olnud mingi probleem terve "Mu isamaa on minu arm" ajal jutustada ja naerda.
Niisiis otsustasin oma peoletuleku sõbrad uuesti üles otsida ning suundusin hoopis täitsa üles nõlva peale. Milline vaade sealt avanes! Kõik need lipud ja lained ja rahvamass...
Viimane kord kui ma ükskõikmillisel laulupeol publiku hulgas olin, toimus nii 15-16 aastat tagasi, niiet vahelduseks oli täitsa tore teisel pool olla. Muidugi, vaadates Ellerheina säravaid rahvariideid tekkis ikka väike nostalgia ka. Ikka uhke oli seal laulda! Pealegi, mulle sobisid nende rahvariided väga hästi:D
Ja nii me seal nõlva peal siis istusime ja seisime (vastavalt lugudele) ja laulsime kuni Liisi Koikson oma laulud lõpetas. Mulle küll igati meeldis ürituse nimi "Märkamisaeg" ja erinevate kavade osad. Aga siiski oleks võinud veidikenegi neid nö Nõukaaegseid laule välja jätta ja pigem isamaalistele lauludele keskenduda. Väga tundsin puudust ka Ruja loomingust.
Õnneks olin hästi ettevalmistutud ja kogu selle pika-pika aja jooksul külm ei hakanud. Talvejopes ning villastes sokkides oli väga-väga mõnus olla ning ka villane pleed osutus päris populaarseks. Samuti oli külmarohuks rummi kaasas. Õnneks vähemalt ei sadanud.
Isegi vaene David pidas kõik need kuus tundi vapralt vastu, kuigi ta millestki aru ei saanud. Ilvese kõnet üritasin küll tõlkida, aga laulude sõnu siiski väga vähe, sest kaasa oli ju vaja ka laulda. Õnneks olid endiselt enamik laule selles kuuetunnises kavas peas;)
Jah oli tore, oli ülev, aga kordagi sellist tunnet küll ei olnud, et pisar tuleks silma. Isegi Mesipuu ja Koidu ajal mitte. Kõige vägevama tunde jättis vist hoopiski Põhjamaa see kord.

Aga kui ma peaksin ühe sõnaga kirjeldama, mida ma seal lauluväljakul sel hetkel tundsin, siis see sõna oleks "uhke". Ma olin uhke eestlaste üle, kes on kokku tulnud ja end viisakalt üleval pidanud. Uhke, et inimesed laulsid, uhke et hoolimata mõndade poliitikute katsetest muuta kogu üritus naljanumbriks, võtsid vist pea kõik osalejad seda tõsiselt. Ja kui ma seda rahvamassi vaatasin, kes kõik olid sõbralikud ja tsiviliseeritud, siis mul tuli meelde telelõik sellest kui Savisaar oli kutsunud rahva Toompeat kaitsma ja kuidas Interrinne Riigikogu sisehoovi lõksu jäi ja kuidas kogu see kogunenud rahvamass kaheks leheks tõmbas ja lasi neil ära minna, ilma et mingi kähmlus oleks alanud. See on üks võimsamaid ja hingetungivamaid telekaadreid Eesti taasiseseisvumisest minu jaoks. Jah, eestlane olla on uhke ja hää!

Nüüd, kodus telekast seda üritust üle vaadates, võttis küll silma märjaks..

Valge vein valgel rannaliival

2008-08-26T13:41:00.005+02:00

Järgmine päev otsustasin kultuurishokki veelgi suurendada ning Kloogale läksime juba rongiga. Kui sa oled harjunud ikka TGV-de ja muidu väga mugavate ja kiirete rongidega ringi kihutama, siis on Tallinn-Kloogaranna liin päris suur vaheldus:D Peatus iga kahe minuti tagant, lärm, rappumine, plastikistmed..:P Lisaks muidugi piletihind. 14 krooni õpilaspiletiga on isegi Eesti mõistes väga odav.
Tund aega loksumist ning olimegi õnnelikult Kloogarannas. Vagunitest väljus peale meie veel viis inimest. Nõme küll, et rong siia ainult kolm korda päevas käib, aga see ei tasu end ilmselgelt isegi suvehooajal ära, rääkimata siis talvest. Kurb, sest bussid käivad haruharva ning ega marsadki palju paremad pole. Lisaks on rongis alati ruumi, saab lugeda ja pileti hind on kaks korda odavam.
Ülejäänud päeva veetsime autoga ümbruses ringi tuuritades. Vaatasime Klooga vana sõjaväeosa ning Paldiskit ja selle paekallast. Samuti sai rannas pudel head valget veini ära joodud pärast mida enam 16 kraadine merevesi üldse nii külm ei tundunud:P Selle suve traditsiooni jätkates sain ma järjekordselt rannas ka nõelata. Seekord muidugi eriti totakalt, sest ma ise olin herilase liiva alla peitnud ja siis, poole tundi hiljem, oma jalga sinna liiva torgates, oli ta endiselt elus ja pani sutsaka ära:D Valus oli küll, aga õnneks ma väga paiste siiski ei läinud.

Õhtuks olid mul muud plaanid ja nii saigi David rongi peale pandud ning mina koos ülejäänud famiiliaga liikusin Laulasmaale Tafenau ja Bastose kontserdile. Kunagi ammu-ammu Leigol oli mul neist nii hea mälestus jäänud, et tahtsin kindlasti uut värskemat elamust saada.
Kahjuks esines sellel kontserdil ka keegi Laura Põldvere, kes on küll väga ilus tüdruk ja laulab ka hästi, aga tema oma laulud ei olnud kohe üldse bossa ja ei läinud kuidagi ka eelneva kavaga kokku. Nimelt täitsid esimese poole Tafenau bänd, kus kirsiks tordil oli kahtlemata suurepärane perkussioni mängija. Ilm oli ilus, õhtu sume ja tuju oli väga hea. Ja siis.. tuli lavale marulise aplausi saatel Laura ning hakkas oma teadatuntud lugusid laulma. Kõigele lisaks oli mul sest poolest pudelist rannas joodud veinist kohutav uni peal ja silmad kiskusid vägisi kinni.
Õnneks viimased kaks laulu läksid küll rütmikamaks, aga kokkuvõttes oleks see kontsert ilma temata palju parem olnud. Kahjuks on vist nii, et publikule on vaja tuntud nime ja tõenäoliselt väga paljud eestlased ei tea, kes on Tafenau, rääkimata siis mingist Bastosest.
Nii palju kui on inimesi, on ka erinevaid arvamusi, sest meie taga istuv paarike leidis just, et "see välismaa mees võiks juba vait jääda ja üldse stiili vahetada". Eks vist nii oligi, et enamus olid hoopis Laurat kuulama tulnud ning suur oli pettumus kui hoopis bossarütmid kõlama hakkasid.
Kuna Tafenau ja Bastose uus plaat Contrasting Colors oli ka just välja tulnud, siis otsustasin oma nende muusikute nimelist kollektsiooni täiendada ja ka selle endale soetada. Nii nagu vanal plaadilgi ilutsevad ka sellel peasüüdlaste uhked autogrammid.
Tõenäoliselt hellitas mind Viru Folk oma suurepäraste kontserdite ja toreda publikuga ära, sest kus iganes ma ka ei käiks, häirib mind matslik publik. No kurat, kui sa tuled kontserdile ja maksad selle eest 200 krooni, siis sa ju ei pea koguaeg jutustama. Kui sulle ei meeldi ja ikka konstantselt, siis sa ei pea sellest kõva häälega kõigile teada andma ja vihaselt ära istuma, vaid võid väga vabalt ära minna.
Ühesõnaga oli see järjekordselt selline üritus, mis polnud ei liha, ei kala. Plaat on seevastu suurepärane!

Üleilmastumine ehk prantslane Virumaa metsades

2008-08-25T23:33:00.008+02:00

Kui ma mööda töödes Vabaduse platsi rõõmsalt kodu poole tatsasin, jalutas mulle vastu üks väga vingus näoga prantslane. Kes muu kui David.
David on Lyonist ning suur Eesti fänn. Seekord juba kolmandat korda siin. Üleeelmine aasta vahetusõpilasena Rootsis olles sai ta paari eestlasega kokku ja kus on siis veel parem aeg puhata kui mitte meitel. Kuna tööinimestel on nädala sees kiire, siis otsustasin poisile veidi "tõelist Eestit" näidata. Kuigi pidime kokku saama alles poole tunni pärast oli ta varakult platsis, et õige koht üles leida. Igatahes oli taaskohtumine rõõmus (suu läks kohe naerule) ja hea oli üle pika-pika aja veidi prantsuse keelt rääkida.
Minu juures käidud, riided vahetatud ning oligi aeg bussijaama minna ning Arbaverre sõita, et ühele prantsuse linnavurlele näidata, mis on tõeline maa. Õigepea selgus, et David pole suurem asi linnavurle, sest ka tal on mägedes tõeline maakodu ning isegi seenel ei olnud ta esimest korda. Tõsi küll, kukeseened olid talle uued ja piprapuraviku vedas ta ka poolvägisi metsast koju.
Kuna vihma sadas vahetpidamata, siis panime selga tõelised maariided - vanad dressid, kummikud ja nokamütsid. Nagu normaalsele mehele kohane ei tulnud sellest mingit probleemi, et ta näiteks lillelist nokamütsi kandis. Minu arust nägi ta ses väga nunnu välja;)
Tubli kaks tundi tatsasime, kuigi sääsed sõid viimsedki närvid ära. Riidest püksid said esimese 15 minutiga metsas ragistades märjaks. Tagasiteel olin juba nii läbi ligunenud, et lompides hüppamine enam asja hullemaks teha ei saanudki. Ega ei teinudki, hoopis väga lõbus oli. Kodus väänasin isegi aluspesust vett välja:D Suurem seeneline David küll polnud, sest minu saak oli tema omast kümme korda suurem, seevastu maitses talle aga väga seenesoust värske kartuliga.
Mamma poputas üldse meid väga. Süüa sai iga tunni tagant, pidevalt olid värsked küpsetised laual ning isegi uus serviis oli kapi põhjast kauge külalise auks välja toodud. Ei jõudnud kogu seda pingutust kuidagi ära kiita ja veidi sai Markoga vanaema ka sellise teeninduse pärast nokitud.
Õhtul läksime Davidi ja Markoga ka sauna. Isegi viha pani Marko likku, aga seda David proovida ei tihanud. Leili kannatas ka täitsa korralikult ja õlut jõi - õige mehe mõõdu andis välja;) Ei tea, kas see oli koduõlu või lihtsalt hea seltskond, aga igatahes magama saime alles kolme paiku öösel.

Järgmisel päeval viis Marko meid lähedalasuvatesse kohtadesse turistitama. Imetlesime Loobu mõisa, Läsna järvi ning kihutasime mööda kõige hullemaid metsateid. Ka minul oli päris palju uut vaadata, sest kuigi ma veetsin oma lapsepõlve kõik suved seal, siis kodukohast eemal väga käinud ma polnudki.
Tore oli, et poisid omavahel hästi klappisid ja suheldud said. Mõlema inglise keel oli küll kaugel brilliantsusest, aga üksteisemõistmist see ei takistanud;)
Pärast vedasin Davidi veel jõe äärde ning näitasin metsmarju. Kuidas mustikad kasvavad nägi ta esimest korda ja pohlade söögikõlbulikkust ei uskunud lõpuni:D
Tagasi pealinna suundusime seitsmese bussiga, kus õpilaspiletiga täpselt 5 krooni sõidusoodustust sai. See on ikka paras mõnitamine küll. Seda polnud isegi 10%.
Pikk päev päädis aga hoopis Pelgulinnas Davidi sõbra Maari ja ta boyfriendi kodus Pastis' juues. Õnneks olin kodust ka pudeli veini kaasa haaranud, sest nn kirjanikejook on üks jubedamaid asju, mida ma tean. Kui absinti on vähemalt huvitav juua, sest saab suhkru ja tulega mäkerdada ning klõnks pitsi kummutada, siis Pastis ajab isegi kaine peaga südame pahaks:P
Hea küll, mõtlesn välja, mis on veel jubedam kui see - Läti balsami ja Pastis' kokteil :D Don't ask!

Kriminaalregistrisse näpujäljed kantud!

2008-08-25T15:27:00.008+02:00

Eelmine nädal võtsin ma lõpuks end kätte, ajasin kõik paberid korda, maksin suure summa raha ja suundusin Kentmanni tänavale - Ameerika õpilasviisat taotlema.
Kokku läks tubli 15 minutit.
Ma polnud ammu mööda Kentmanni tänavat käinud ja avastasin et varasem valveputka on asendatud hoopis moodsama valveputkaga, kus pidi telefoni välja lülitama, koti läbi masina saatma ja ka ise läbi väravate kõndima. Kõik oli täpselt nagu lennujaamas. Ainult selle vahega, et lennujaamas saab oma koti pärast valgustamist kätte, aga USA saatkonnas peabki turvade kätte jätma. Sisse võib võtta vaid passi ja paberid. Milleks sellised turvameetmed, jäid mulle arusaamatuks. Huvitav, keda ma peaksin seal tahtma õhku lasta?! Suursaadikut, kellest ei olene mittekuimidagi?!
Hüva, igatahes kui olin kogu oma maise vara klaasputkasse jätnud, tuli teine turvatädi ja lasi mu uksest sisse. Kõigepealt suunati mind klaasiga eraldatud leti taha, kus dokumendid kokku korjati. Õige pea hõikaski üks teine tädi mu välja ja jäädvustas mu sõrmejäljed uhkesse masinasse. Huvitav, kas need skänniti mu passi kuidagi sisse või?
Siis läks veel veidike ootamist ja kolmas klaaskabiin ootas mind. Peale küsimusi "Miks te just Riverside'i ülikooli minna tahate?" ja " Mis te peale oma vahetusaasta lõppu plaanite teha?" rohkem küsimusi noormehel polnud ning lubati viisa paari päeva pärast postkasti toimetama.
Täpselt nii tehtigi. Maksin kullerile 55 krooni ja olin passi võrra rikkam. Peale passi oli ümbrikus ka teine üpriski paks ümbrik, kus kirjas, et see kuulub avamisele Ameerika piiril sealse ametniku poolt. Huvitav, mis seal sees võiks olla? Ma igaks juhuks ei julge seda lahti teha:D

Lennupiletid on mul ammu olemas, nüüd siis viisa ka, niiet 10. septembril lendan (kokku 22 tundi kestab see reis:S) ära läänekaldale. Tungival nõudmisel katsun enne mingi peo ka teha, niiet jäägem kuuldele!

Ühtlasi on lõpp ka tasuta asjadel (vaata koomiksit!)

Miks ma vihkan Keskerakonda

2008-08-24T15:07:00.005+02:00

Kui ma reede hommikul enne Folgile siirdumist Postimees online'i lahti tegin, sain väiksemat sorti rabanduse - Georgias on sõda! Teated mõlemapoolsetest rünnakutest ning välja kuulutatud üldmobilisatsioonist jäidki paari päeva jooksul viimaseks, sest Käsmus olime me siiski hoopis justkui teises maailmas.
Infosulg küll, aga mitte eitus. Ma vist ei liialda kui ütlen, et pea kõik Eesti soost muusikud mõne oma lauludest Georgiale pühendasid ning ka algavate Olümpiamängude taustal "Elagu vaba Tiibet" hüüdsid. Ei pea vist mainimagi, et kõik sellised avaldused publiku poolt maruliste aplausidega vastu võeti.
Mõni ansambel nagu näiteks VLÜ oli lausa georgia keelse laulukese selgeks õppinud.

Kõige selle kokkuhoidmise taustal jääb mulle järjekordselt arusaamatuks Keskerakonna suhtumine. Vaadates ETV-st erisaateid Olukorrast Gruusias, kus ka Evelyn Sepp osales, ei suutnud ma otsustada, kas nutta või naerda. Kõik tema ebaadekvaatsed faktiväited ning mõttetud lahmimised ja igakordne vastandamine end teiste arvamusele pani tõesti arvama, et Keskerakonnal ongi selline vastureaktsioon, et midaiganes ka teised inimesed arvavad ja kokku lepivad, nemad on alati selle vastu.
Täpselt nii juhtus Euroopa Liidu temaatikaga, Pronksööga ja selle tagajärgedega (ei tahaks uuesti latrata seda, kas see ära viimine oli õige või mitte, vaid juhiksin tähelepanu hoopis sellele, mis mässu ajal juhtus ja kuidas Tallinna linna juhtkond sellele reageeris) ning nüüd siis Georgia okupeerimisega ja veel hiljuti ka Öölaulupeoga. Pidev vajandus end kõigele vastandada muudab nad minu silmis küll paariaks. Kui muude maade sisepoliitiline eliit ikka suures kriisiolukorras ära lepib ja jõud ühendab, siis Keskerakond kakleks vist küll viimase hingetõmbeni oma maa ja oma rahva vastu. Ja praegune diskussioon Georgia sõja ümber ning näiteks ka Riigikogu poolt lõpuks siiski vastuvõetud avaldus Venemaa hukkamõistuks ning sellele eelnev infotund näitas jälle, et ka kõike välispoliitilist peab mõni mees endiselt lihtlabasele kodusele võimuvõitlusele taandama.

Miks su käed on külmad keset augustikuud? ehk Viru folgi kolmas päev

2008-08-24T00:38:00.025+02:00

Hommikul äratas mind raadiost kostuv Queeni laul I want it all, mis ka äärmiselt hästi mu algavat päeva iseloomustas. Nimelt oli mul kavatsus kõikidelt kontserditelt viimanegi välja pigistada!
Saunas oli sooja vett ning pärast pessu tuppa tulles võttis mind vastu magus pannkoogilõhn. Söögiks pannkoogid murakamoosiga. Vanaema on ikka parim! Sõime, jõime kohvi ning muljetasime ja oligi aeg tagasi Käsmu poole tuurid sisse võtta, et kella ühesele Chalice'i kontserdile jõuda.

Minust on see Chalice'i vaimustuspuhing suure kaarega mööda läinud ning liikusin merelavale suhteliselt skeptiliselt. Oh üllatust, selgus, et ta polegi mingi räpipede, vaid teeb mõnusat jazzihõngulist ning ülimalt heade tekstidega muusikat. Päike paistis, kõht oli täis, väike siider avatud ning tore publik ümerringi looduskaunis kohas. Jah, päev sai väga hea alguse:)

Merelavalt suundusime edasi pealavale, kus järgneva tunni jooksul koorimuusika kõlama hakkas. Esinesid Norra koor Ensemble 96 ja Eesti Suisapäisa. Sinna ilusasse päikesepaistelisse taevasse ning suuurele muruplatsile, kus hõredalt rahvast, lihtsalt ei sobinud see kammerlik koorimuusika. Niisiis tegelesin kuulamise asemel põhiliselt jutustamisega:P (Tähelepanelikult kooripilti vaadates tundun ma siiski ka vahelduseks kuulamas:D) Tõele au andes, eks ole seda koorimuusikat nii kuuldud kui ka ise tehtud rohkem kui küll:P

Pärast kontserte saabus aga iga aastane Folgi vihm. Kui tavaliselt leiab see aset Viljandis kas laupäeva õhtul või pühapäeva hommikul, siis selle aasta oma tuli maha igatahes pühapäeval hoopis Käsmus. Õnneks taipasime siiski telgi varju minna ja suuremast märjast jäime puutumata. Välja arvatud muidugi minu imelised ainult folkidel kantavad riidest lillelised roosad papud. Need venisid lisaks kõigele muule ka veel välja. Järelikult oli aeg telgis ära käia, kummikud jalga toppida ning muusikat edasi nautida. Selle kolme päeva jooksul oli juba ammu selgeks saanud tõsiasi, et vihma pärast nüüd küll miski tegemata või kuskil käimata ei jää!

Kui muidu nägin Käsmus tuttavaid suhteliselt harva, siis vihmas taaskohtusin noormehega, keda tean nii mina ja kes teab ka mind. Arusaamatuks jäi vaid see, kust. Kuna mul on inimeste peale ikka väga hea mälu, siis see ausalt öeldes häirib mind veidi siiamaani:P Kahjuks aga jäi taastutvus üürikeseks, sest minule selgekssaamatul põhjusel, suutsin ma teda kuidagi solvata ja Folgituju rikkuda. Vot, niii võimas tädi olen:D

Kella kuueseks algavale põhjanaabrite Pohjannaula kontserdile olin aga taas platsis ja selle päeva esimene tants ja trall võis alata. Ja seda sai tehtud küllaga. Meeldiv folkmetalrock ning veidi softmetalrock haaras kaasa ja karata sai rohkem kui küll. Mõnusalt "karvased" muusikud puutoigastega piimatünni tagumas, niiet laaste lendas jpm. Järjekordselt sai sellest üks suurimaid festivali elamusi.

Pärast suurt kargamist oli paras aeg merelavale suunduda, kaunist vaadet merele nautida ja minu kõige-kõige lemmikumat, Jääboilerit, kuulata. Kõrva paitasid pea kõik laulud ja ka kaasa sai terve kontserdi ümiseda. Kurvaks tegi ainult teadmine, et Inboil ja Sööt (taas)kord tülli on pööranud ning kaks äärmiselt head bändi, Jäääär ja Jääboiler, nüüd omavahel veidi vähem seotud on. Mina tundsin küll Käsmu kontserdi ajal Söödist puudust ning üleeile, Rotermannis Jäääärt kuulamas käies, haigutas jälle Andruse koha peal tühi auk. Ehk ikka mehed lepivad ära. Hea Muusika nimel!
Ahjaa, mõru maitse jättis meepotile juurde ka Inboili märkus, mis oli küll vist komplimendina lava ees õõtsuvatele tüdrukutele mõeldud. Nimelt pidi muusikule suurim kompliment olema, kui tüdrukud pliiatseid teritavad. Pliiatsite teritamine tähendab tema keeles siis tagumiku hööritamist, mida ta meile lavalt ka demostreeris. No maeitea, nii nilbed seksistlikud naljad kohe kuidagi ei läinud muidu nii suurepärase atmosfääriga kokku.
See seik ei seganud õnneks muidugi muusika nautimist ning pea kõik minu lemmiklood tehti ära. Ainult jäljed ja Õhk kõnnib tänaval jäid järgmist korda ootama.

Pärast Jääboilerit jätsime oma seltskonna maskuliinse poolega hüvasti ning igavene naiskolmik (:D) suundus metsalavale Zetosid kaema. Taaskord olid tants ja trall aukohal. Zetod ikka teevad igakord. Ka Viljandis on tihti just nende kontserdid ühed parematest olnud.

Õhtule ja kogu festivalile pani väärika punkti kell kümme algav Väikeste Lõõtspillide Ühing, kes üle kahe tunni rahvast tantsutas. Kõik kaasalaulmise, -trallitamise, -õõtsumise lood said lauldud ning nende saksiklarnetivilepilli mängija oli meeldiv paik ka silmadel puhata laskmiseks;)
Natuke häirisid küll paar purjakil meesterahvast, kes kuidagi lavalt end eemale ei suutnud hoida. Üks neist (häbi tunnistada, aga alles paar nädalat tagasi jõime koos absinti) ronis oma viis korda lavale, et öelda, kuidas ta kõiki emmata tahab:D Kui muidu turvadele mingeid etteheiteid pole, siis sellised nokastanud tüübid oleks võinud küll rahus ära toimetada.
Kui VLÜ Nõia eluga lõpetas, siis mu jalad lõid sõna otseses mõttes tuld välja. Ei olnud miskit paremat kui soojas autos istuda ja mittefolgilikke (aitab kah korraks, eks!) Frank Sinatrat, Andy Williamsit ja Joe Dassini tagasiteel päälinna kuulata. Magama sain kella kolme paiku öösel.

Kokkuvõtteks võib kogu esimese Viru Folgi igati õnnestunud ürituseks lugeda. Muusika ja ülesastuvad ansablid olid parimatest parimad, rahvast mõnusalt vähe, looduskaunid esinemispaigad, turvatunne (ei olnud hirmu oma kotti murule laokile jätta ja ise tantsima minna), igati meeldiv ning märkamatu turvateenistus jne. Ainult toitlustamise poole pealt oleks tore olnud veidi rohkem valikut omada ning Eesti käsitöö jäi samuti Bob Marley mütside vahele peitu.
Ka emaga polnud väga tüütav kolm ööpäeva järjest koos olla. Ta on mul ikka suhteliselt nooruslik ning selle panime ka paika, et mul ei ole vaja pidevaid temapoolseid korralekutsumisi kui ma juba teadupärast aastaid mitmeid tuhandeid kilomeetreid temast eemal elan ja seejuures veel täitsa edukalt:P

Kui pimedaks ei jää, siis kohtume järgmine aasta jälle!

PS! Ja vastus pealkirjas esitatud küsimusele: Sellepärast, et suvi sai sel aastal augusti alguses läbi ja kindad on endiselt talveriietekotist välja võtmata!

Pildid siit ja siit.

"Folk on! Folk you too!" ehk Viru Folgi teine päev

2008-08-23T19:33:00.014+02:00

Kuigi ma hommikul kell viis endale kõik telgis olevad riided olin selga toppinud ja tõsist kahtetsust tundsin, et mul kedagi pole, kes kaissu võtaks, suutsin kuidagi siiski külmaga võideldes kella kümneni tukkuda ja magamiskotis lõdiseda. Maas magamisest kondid haiged küll polnud, aga korralikust unest oli siiski asi ka kaugele jäänud. Külmal rõskel hommikul ei aita aga miski paremini kui üks korralik saun. Sellist teenust Käsmus ka pakuti ja 30 krooni eest sai ägedas nõukaaegses suures pesuruumis end pestud ning veidi leiligi visatud. Tõsi, saun jäi siiski teisejärguliseks. Heale ideele lavalt otse merre tormata pandi ka punkt kui jalad pahkluuni vette jõudsid. Merevesi oli 9 kraadi soe ja jalad automaatselt krampis:D

Kui Aleksei Turovski oma jutte loomade sattumisest folkloori alustas olime meie endiselt märjajuukselised ning tühjakõhulised. Taas hakkas külm ning suundusin tagasi magamiskohta, kus ema auto soojenduse sai põhja keeratud ning tubli pool tundi tukutud.
Indigolaste ajaks tuli aga elu sisse ja hoolimata üsnagi tugevast vihmast, tõmbasin oma uhked punased kummikud jalga, keebi selga ning suundusin kõigepealt rahvamajja burksi sööma (väga hea, muideks) ja edasi juba Indigolaste kontserdile. Niivõrd hea muusika tõi ka päikese välja:) Tegemist oli kahtlemata ühe terve festivali parematest kontserditest, kus kaasalaulmist jagus pikaks-pikaks ajaks. Indigotüdrukute suurepärased helisevad hääled on mind ennegi mõtlema pannud, et kas nad kuhugi kaugemale ei tahaks pürgida. Mina loodan muidugi, et mitte, sest sellised vahetud esinejad annavad mitmekordselt parema elamuse kui suured staaritsejad.

Teisel päeval oli meiega liitunud ka Liina sõbranna Tiina ning kõik koos suundusimegi Liisi Koiksonit ja Helletusi kuulama. Toredad laulud küll, aga nii suur lavaplats ja nii vähe kuulajaid ei kandnud seda päris siiski välja ja kogu muusika tundus veidi teisejärgulisena. Eraldi äramärkimist väärib küll Helletuste kontrabassi mängija, kes oli lihtsalt super!

Festivali päev jätkus aga metsalaval, kus üles astus kollektiiv Klapp - setomuusikute ühendatud väed. Õppisime meiegi paar kohalikku tantsu selgeks ning karatud sai täitsa korralikult hoolimata rasketest kummikutest ning suurest gravitatsioonist:P

Vägilased esinesid oma teada-tuntud headuses ning kõiksugu ringmänge sai üle mitme aja mängitud ning tantsitud. Viljandis on alati Vägilaste kontsertidel niivõrd palju rahvast, et sageli olen ma lihtsalt selle massi tõttu nende etteastet vältinud. Käsmus aga oli kõik paigas ning mängijad-tantsijad mahtusid suure pealava ette kenasti ära.

Hea tuju Vägilasi kandsid edasi Virre+, kelle kontserte olen viis viimast aastat tihedalt külastanud. Seekord niisama karglemisest ja seeliku lehvitamisest ei piisanud, sest mind kutsus tantsima üks tore Tartu noormees Priit, kes festivali lõpuni meie ülimalt feminiinsesse seltskonda veidi mehelikku jõudu juurde tõi:)
Igatahes jõudsin ma veelkord selgusele, et kõik need reilenderid ei olegi niiii lihtsad ning kui lõpuks juba midagi välja tulema hakkaski, siis järgmiseks aastaks on jälle kõik meelest läinud:D
Virre esinemise lõpetas minu üks lemmiklauludest "Kui õitseb sirel".

Millalgi juhtus ka tihedalt täispikitud päeva vaba moment, mil sai Käsmu rannas mööda kivisid kõõlutud, juttu räägitud, ent põhiliselt siiski lauldud. Jaan Tätte, Jäääär ja Dagö olid märksõnad. Rollid olid väga hästi jaotunud, sest need kes nii hästi viisi ei teadnud, teadsid sõnu ja vastupidi. Lõpuks olid vist kõik õnnelikud;)

Laupäeva õhtu krooniks sai aga kahtlematult Rootsist pärit Hoven Droven, kes kuni südaööni tõsist elamust pakkus. Kindlasti väärib ta festivali peaesineja nime, sest sellist showd kohtab ka Viljandis harva. Tugevalt üle keskea mehed folkisid südaööni ise sellest näilist kaifi saanuna. Nende saksimängija, kes pidevalt kõlarite peal turnis ja siia-sinna nagu orav hüppas ning rahva karjuma pani, oli ka omaette klass. Nii nagu publik esinejates, ei pidanud vist ka bänd kaasaelajates pettuma, sest aplausi ja kisa jätkus küll ja küll ning kontserdipaigast lahkudes ei paistnud ühtegi mitte naeratavat nägu.

Pärast Rootsi papide suurt showd oli vaim vägagi valmis Oorti minema kuulama. Kahjuks jäi aga laulja haigestumise tõttu see kontsert ära ja alternatiiviks jäi vaid Siiri Sisask. Külm puges küll naha vahele, aga tähisel ööl pikali visatuna merelaineid ning Siiri joigumist ning pisemat sorti sümfooniaorkestrit kuulates tekkis küll veidi ebamaine tunne.

Kuna õhutemperatuur just sooja ei lubanud, siis otsustasime emmega öö hoopis maal vanaema juures veeta. Tuba oli pliidisoe, laual õunakook ja voodi oli tehtud. Fantast!

Pildid siit.

Aklimatiseerumine Viru Folgil ehk esimene päev

2008-08-23T01:52:00.009+02:00

Vahepeal on olnud päris mitmeid muusikalisi elamusi ja et asjadest täit selgust saada, tuleks nagu ikka, otsast alustada.

8-10 augustil toimus Käsmus maailma esimene Viru Folk. Ette ruttavalt võin öelda, et toimus väga edukalt ning järgmine aasta kohtume kindlasti seal uuesti:)

Tegelikult ei olnud mul neljapäeva õhtul väga tahtmist kuhugi minna. Õues oli külm, vihma sadas ja enamus tuttavaid polnud Käsmu peale isegi mõelnudki. Kuna meil passid aga juba mai lõpust olemas olid, siis pakkisime emaga kogu autopagasi täis, võtsime linnast Liina peale ja tee viis Käsmusse. Kui tavaliselt folgile, kus viibin neljapäevast esmaspäevani, mahutan ma asju tavalises seljakotis + magamiskott, siis seekordsele kolmepäevasele üritusele ei olnud mul kahju kaasa pakkida kolm paari pükse, sama palju jalanõusid ja muid sooja ilma riideid. Lõpuks kukkus välja ikka nii, et kampsunitest tuli puudus ja ma iga päev sama seeliku ning pluusiga ringi lehvisin:D Vähemalt kummikud läksid asja ette;)

Kohale jõudsime veidi enne viit ning läbi suure õnne maabusime emme tuttava hoovis. Niikaua kui emme mõnusalt juttu rääkis, panime meie Liinaga telgi üles. See on nüüd selgelt liialdades küll öeldud, sest mina rohkem segasin kui aitasin. Mulle need praktilised tegevused ikka kohe ei istu:P Toore jõuga võib veel asju teha, aga telgi ülessaamisel sellest suurt abi pole:P
Kohe kui telk püsti, hakkas tugevamalt vihma sadama ning meie suundusime kiirustades merelavale, kus esinemas Johansonid. Poolest kontserdist jäime küll ilma, aga selles polnud lugu. Sabin jäi üle, publikut oli mõnusalt vähe ja laine laksus vaikselt vastu rannakive. Sinna juurde vaiksed regilaulud, ümisemised ja sekka ka paar lemmikut (Lahtilükkamine näiteks) ja tunne oli väga hea. Ei mingit trügimist, ei mingit jutustamist. Lihtsalt hea muusika, meri ja kiirelt liikuvad pilved. Nii vähe on õnneks vaja:)

Pärast Johansone astusid Käsmu rahvamajas üles Saatpalu ja Rebane, aga kuna meie kuhugi joosta ei tihanud ja hiljem kohale jõudes avastasime, et saal on puupüsti täis ja koridoris ka päris kuulata ei viitsi, siis suundusime kabelisse hoopis kedagi Imre Mürgi nimelist kuulama. Ette rutates võin öelda, et see oli suuuur viga:P Kabelis viibis umbes 20 inimest ja kohe esimese laulu alguses hakkas mul piinlik. Vaese mehe Koit Toome, nii me ta ristisime. Altari ees seisis mees süngia ja mees kitarriga ning laulis sellele paarile inimesele südantöõhestavaid armastuslaule mikrofoni. Pärast kolmandat lugu otsustasime siiski ebaviisaka inimese staatusega leppida ning põgenesime kirikust. Meile järgnesid ka paar karvaseid mehi, kes ilmselgelt samuti ei teadnud, kes see hõbekõri on:P

Kuna õhtusele luulesessioonile Contra, Pehki ja Ruitlase seltsis oli veel aega, sõime suppi ja uudistasime Käsmut. See on ikka täielik nukuküla. Kõik on nii korras, igal pool on tunda flokside lõhna (ja mitte praekapsa ja -kartulite nagu muudel festivalidel), valged majad, suured verandad... Idüll.
Eestis on vist tegelikult suhteliselt vähe selliseid korrashoitud eestiaegseid külasid. Päris maal on majapidamised üksteisest liiga kaugel, et kohti küladeks nimetada ja väikelinnades on tihti nõukogude hõngu veel liiga hästi tunda. Käsmu aga oli otsekui muinasjutus. Tahaks vaid loota, et sellest festivalist ei kasvaks välja järjekordset "õllesummerit" ning kogu see atmosfäär kannatada ei saaks.

Luuleõhtu oli kindlasti reedese päeva nael. Naerurõkatused ei lakanud vist hetkekski ja need kolm tegelast mõjusid juba oma olemuselt niivõrd naljakana, et hea tuju oli pikaks ajaks karanteeritud. Jaan Pehki laulukesed olid muidugi täiesti omaette klass. Tema välimuse ja James Bluntiliku hääle (no offence, herr Pehk!) ning lõppeks ka laulutekstide ning -viiside dissonants oli lihtsalt rabavalt vaimustav. Ka Contra haikude vastu ei saanud midagi. Üks jäi mulle meelde ka. Nimeks seltskonna kroonika: Triin Tulev, Pille Minev, Remsu Olev. :)

Järgmisena oli kavas Bonzo. Mina olin seda meest enne vaid korra Tõuniga esinemas kuulnud ning läksin seega kontserdile suhteliselt ignorandina. Selgus, et ta on väga popp, sest kabel oli pilgeni rahvast täis ja kontsertiga alustati 15 minutit enne algust, sest rohkem inimesi lihtsalt sisse ei mahtunud. Mehel on küll suurepärane hääl ja ka kuulatavad laulud, aga mingit erilist elamust see kontsert mulle siiski ei pakkunud. Pigem kippus uni peale sellest õhupuudusest ja tagumik jäi kangeks kõvast kirikupingist.

Õhtu päädis MägiSibula kontserdiga merelaval. Rahvast oli meeletult. Seadsime end kuhugi külje peale istuma, kuid head elamust takistasid siiski kergelt nokastanud tüübid ja telefoniga rääkivad isikud. Thulelikke lugusid ei olnud, niisiis kiskus külm eriti keha ligi. Õnneks pläsku küll veidi aitas;) Kuigi mulle mõlemad muusikud muidu väga-väga meeldivad, siis seekordne kontsert oli küll mittemidagiütlev.

Veidi peale üht öösel võiski esimese päeva lõppenuks lugeda ning mööda kottpimedaid Käsmu külavaheteid käsikobamisi kuidagi ööbimispaika vedada. Õnneks järgmistel päevadel olid ka korraldajad oma paarist apsust aru saanud ning ülejäänud öödel valgustasid pisikesi tänavaid küünlad ning ka kabeli (mis on tõesti väike koht) esinejad olid vabaõhulavale toodud.

Pildid siit.

Meenutusi suvest

2008-08-05T16:20:00.005+02:00

Kuna üleeilsest sai suvi läbi, siis oleks paras aeg väike memo möödunust teha, et mitte kõike head ja toredat päris ära unustada.

- Henri lõpetamine: väike venna on kasvanud suureks meheks (minust 25 cm pikemaks) ja lõpetas suure surmaga põhikooli. Ma polnud aastaid vanasse kooli saanud ning tore oli õpetajaid näha ja paar sõna juttu puhuda. Pärast ametlikku osa toimus vanalinnas Dominique'i restoranis väike koosviibimine Henri klassikaaslaste ja nende vanematega. Nagu ikka, olime parimas lauas ja hea söök, vein ning seltskond kestsid varaste hommikutundideni. Sealhulgas suutsin muljet avaldada Eesti ühele tuntumale notarile, kes lubas mind järgmine suvi, hoolimata juriidilise hariduse puudumisele, tööle võtta. Olgugi, et vaevalt ta seda tõsiselt mõtles, olin ikkagi veidi kõrvust tõstetud:)

- Jaanipäev Vormsis: Jaanipäevaks panin oma seljakoti kokku ning asusin Rohuküla poole näppu viibutama. Kohale jõudmine võttis aega 1,5 tundi ja seitse autot. Õnneks jõudsin sadamasse siiski 15 minutit enne praami väljumist. Kanni juures oli seekord suurem seltskond ning mina hoidsin kokku rohkem Liisi ja Kanniga. Igatahes sai pinksi mängitud, kohalikul jaanitulel line-tantsu õpitud (:P) ning hiljem koduaias kella viieni hommikul lausvihmas tantsitud. Samuti ei puudunud suurem kogus viskit ning saun hommikul kell kuus. Mõnna-mõnna. Järgmine päev pagendasin end Kloogale tagasi ja ülejäänud nädal möödus pigem veidi kurvalt. Nimelt sai must pärast kolme aastat taas vaba ja vallaline tütarlaps.

- Teatud elumuutused süstisid aga tegutsemistahet ning ma hakkasin suure hurraaga giidiks õppima. Käisin isegi kahel korral ekskursioonidega kaasas, aga jälle vana laiskus lõi välja ja ilmad läksid ilusaks ja nii see asi soiku jäi. Eks näis, ehk võtan end veel kokku.

Kui nüüd päris aus olla, siis juuli alguse poole pealt ei meenugi mulle nagu suurt midagi. Tõenäoliselt sai palju Kloogal oldud, vahepeal Tallinnas peol käidud ning niisama logeletud.

- Ahjaa, tegime päevase tripi Henri ja emaga naaberkülla Helsingisse. Nautisime allahindluseid ja kui teised (eriti ema) ostsid kokku ohjeldamatult asju, siis mina lahkusin vaid öösärgi, kummikute ja koti võrra rikkamaina. Plaan oli küll ka Helsingis veidi turistitada, aga seekord selleks võhma ei jätkunud.

- Arbaveres käik: oli plaan murakale minna, aga vihma sadas ohjeldamatult (just nagu praegu) niiet kogu asi päädis aidas istumise, paari dringi ja suurepärase saunaga. Vähemalt oli lõbus. Taaskord veendusin, et mul on ikka toredad sugulased.

- Vanaema 70. juubel: Eelmisel õhtul orjasime emaga öösel kella kolmeni köögis ja valmistasime lõhemedaljone ette. Sünnipäev oli aga uskumatult tore. Kuna oli väga palav päev ja vein magusavõitu, siis otsustasime tädi Enega (tubli 60 aastat) hoopis viina jooma hakata. Paraku polnud viina sünnipäevaks varutud ja need kaks pudelit, mis olid, said üpris ruttu otsa. Siis tuli minna vanaema moosima, et kas tal tõesti rohkem ei ole. Ja uskuge või mitte, tal tõesti pesukapis oli;)
No aga, kes see ikka siis südasuvel sooja viina tahab juua. Niisiis jõime edasi veiniklaasidesse jääkuubikute keskele kallatud viina maasikatega. Kell kuus õhtul olin ma igatahes juba ammu mõnusalt svipsis.
Kuna vanaemal oli tähtsam sünna, siis lisaks tavalisele kompaniile olid kohale tulnud ka kaugemad tuttavad-sugulased, kes tõele au andes, on sada korda toredamad. Sai paljude toredate inimestega juttu aetud. Eriti meeldis mulle isa ristiisa Raimo, kellega ka mitu tantsu tantsisime ning kes kunagi 80-date alguses Nõukogude spetsialistina Guinea ülikoolides käis. Sai isegi prantsuse keelt praktiseeritud;)
Loomulikult ei puudunud peolt karaoke, mida minu kallis ema ka hiliste öötundideni laulis. Mina eelistasin naabrimehega (ainuke ilus mees peol:P) tantsu lüüa ja muidu edvistada:P Mingi kell tõi see sama naabrimees välja Kellukese pudelis hansat ja sellest hetkest ma enam väga korralikult asju ei mäleta. Pidime küll minema tema juurde rummi järele, aga mingil hetkel avastasin end hoopis kuskil metsavahel tema autos:P Kuna mõistus, hoolimata alkoholist, oli endiselt kodus, siis ähvardasin mitu korda jala koju minema hakata (Õnneks ei pidanud, sest mul polnud aimugi kuhu poole minna:P), kui ta mind kohe tagasi vanaema juurde ei vii. No ta ikka lõpuks viis:P
Kui kogu see juhtum polnud eriti koomiline, siis asja tegi koomiliseks see, et kergelt svipsis ema märkas mu kadumist ja rohkem svipsis onunaine väitis, et nägi mind L-ga lahkumas. Niisiis sõitsid nad purjuspeaga kogu küla läbi mind otsides. Käisid ka tüübi kodus, kus mingit pidu peeti:P Ma kujutan ette, et neil inimestel võis küll naljakas olla kui mingid kaks suvalist tädi sisse jalutavad ja küsivad, et kas L siia mingi tüdrukuga ei tulnud:D Lõpuks olla neile pettunud naabrimees vastu sõitnud ja mõrult teatanud, et merxs on kodus:D
Kuna pidu hakkas vara, siis kell 1 oli kõik see mees kodus ja hoolimata veidi peavalusele pühapäevale jäi kogu sündmusest üksnes hea mälestus.

- Siis saabus suvi: ma käisin seitse päeva järjest rannas ja olen hetkel enda kohta ikka väga pruun. Rantideta;) Merevesi oli ka supersoe ning enamasti käisin vähemalt viis korda päevas ujumas. Samuti sai tublisti rattaga sõidetud ning metsas vaarikaid söödud.

- Ühe ilusa suvepäeva õhtul tuli mulle külla vana klassiõde Evelin, kellega algatuseks rannas pudeli veini ära jõime, pärast seda lõbustatult kaluri võrguni ujusime ning selle randa tirisime ning siis koju suundusime. Kuna selleks kellaks oli Lohusalu tantsuõhtu juba lõppemas, aga meil tuju hea, helistasin oma vennakesele. Ja nii me leidsimegi 20 minutit hiljem ennast naabriaias ossipeolt. No me muidugi ei hellitanud ka. Sõitsime see paarsada meetrit uhke Manni sportaudiga treppi. Edasi olime tehtud tsikid. Kohe alguses sain endale kaela vana tuttava K, kes hoolimata oma tüdruksõbrast mulle väga pai tahtis teha. Kuna tegu on noore sõjaväelasega, siis oli päris tore teda käsutada. A la, 20 kätekõverdust, ümberpöörd jne. Ma arvan, et õhtu jooksul tegi vaene K vähemalt 100 kätekõverdust, samuti otsis mulle juua tõi vett ja oli muidu armas. Need noored poisid on ikka head - hüppaksid või aknast välja kui ilusti küsida:D
Samuti nägin esimest korda elus oma venda purjus ning tegin taga koosühe suitsugi (ei mäletagi, millal seda viimati tegin. Pakuks et mingi aasta tagasi). Maailm on ikka üllatusi täis. Nüüd meil on ema ees vähemalt ühine saladus ja selle võrra saame paremini läbi;)
Õhtui päädis kella poole kuuese suplusega hommikul meres, kus ainult udu meie vahel ujus.

- Edasi tuli veel randa ja veel pidusid. Näiteks jõin paar päeva tagasi Papajeviga Texases tubli 4 mojitot ära ning nägin peaaegu baarikaklust. Õhtu lõpetas traditsiooniliselt Levikas.

- Järgmine päev sain kokku Michael-ga, kes on Lyoni 3 ülikoolis õppiv poolakas ja kirjutab magistritööd Eesti-Vene suhetest. Väga huvitav oli ning leppisime kokku veel trehvata ja näiteks Kumusse minna, kuhu, häbi küll, ma endiselt veel jõudnud pole. Õhtu lõppes Garfiga Kloogal ujudes ja mu vanast arvutist uude asju ümber tõstes.

Ja voilà, siin ma nüüd olen. Sügisese USA-sse minekuga on palju tegemist. Hetkel ajan endale ühikakohta välja ning ka viisa jaoks peab ettevalmistusi tegema.
Muidu aga vaatan Gilmore'i tüdrukuid, loen raamatuid ning söön mannavahtu. Varsti lähen oma uute Helsingist ostetud potikutega lompidesse solistama ning kui merevesi väga külm pole, ka ujuma. Õhk on igatahes ülimalt sügisene - akna taga näitab kraadiklaas tervet üheksat pügalat:D

Läänerindelt tagasi

2008-07-14T14:46:00.003+02:00

Nonii, vahepeal on niiiii palju juhtunud, et ei teagi, kust alustada. Katsun siis järgemööda meelde tuletada ja tähtsamad asjad kirja panna.

Esiteks lõpetasin ma edukalt teise kursuse ning olen nüüd ametlikult kolmandal ja viimasel. Ei mäletagi, et eksamiteks oleksin väga hullult õppinud. Enamusi hakkasin paar päeva enne ette valmistama ja väga unetuid öid ei veetnud. Ainult globaalsete poliitprobleemide aineks, mis oli ühtlasi ka viimane eksam, õppisin öö läbi ja eksamile läksin vaid kaks tundi maganuna. Eksamilt väljudes küsis sõbranna, kuidas läks. Ma suutsin vaid vastata: "Je m'en fous, au moins c'est fini":D
Kokku oli mul kahe nädala jooksul seitse eksamit. Midagi hullu polnud. Need eksamid, mis mul oma arvates läksid halvasti, läksid tegelikult väga hästi. Ja need, mis minu meelest kukkusid välja normaalselt, läksidki normaalselt või natuke paremini. Keskmine hinne oli mul igatahes üle 14-ne, mis on prantsuse süsteemi arvestades ülikoolis väga-väga hea tulemus. Ühesõnaga pai mulle! :P

Ahjaa, üks naljakas seik juhtus ka kui parteide eksamile järele läksin. Nimelt astus mu juurde mu üks vana õppejõud herr Meltz ja pärast lühikest smalltalki ütles mulle "Ma üritasin teie blogi lugeda":P Nimelt oli ta end googeldanud ja sellele loole sattunud. Paraku arvas ta ekslikult, et ma olen soomlane, niiet kuigi kaugele ta oma tõlkega ei jõudnud, kuigi olla proovinud. Naljakas oli see, et ta isegi ei küsinud, mida ma kirjutasin. Küll aga ütlesin talle naljaga pooleks, et kahjuks ma tema pilti internetiavarustest ei leidnud. Selle peale lubas ta mulle oma pildi saata. Ma ootan seda siiamaani:P

Niisiis lõppes mu sess 31. mail ja edasi oli mul peaaegu kaks nädalat, et kogu oma kammajaale Prantsusmaal joon alla tõmmata, kolida, asju müüa ning siis Eestisse tulla. Aeg lendas nagu ikka. Ei mäletagi, millega ma otseselt tegelesin. Lugesin jõe ääres paar sotsioloogilist uurimust moslemi naistest Prantsusmaal, käisin veidi poodides, veidi peol ning vahtsin ohjeldamatult One tree hilli.

Juuni alguses olid ka Lyonis konsulaarpäevad. Ei saaks just öelda, et poleks kolm väga huvitavat päeva olnud.
Reedel oli pidulik avamine, mile raames mitmed suursaadikud ning muud tähtsad tegelased kohale olid sõitnud. Samuti külastas Lyoni linnapea Gérard Collomb kõikide riikide stande. Meie standil oli meie võrratu aukonsul Lyonis, herr Arnaud, mina ja Inksu. Tehti ka ametlik foto. Päris naljakas oli poseerida suures ametlike fotograafide valgussähvakutes. Järjekordne 15 sekundi kuulsus:D
Pärast ametlikku osa toimus bankett, kus head-paremat süüa ja juua anti. Paraku jäime sinna veidi hiljaks ja inimlik uhkus lihtsalt ei lubanud joosta trügima, et mingine väikene palakene saada. Niisiis piirdusime paari klaasi veini ning mõne magusa suupistega.
Mina, kes ma tavaliselt olen harjunud teiste tudengite seltsis otse pudelist veini rüüpama, sattusin nüüd hoopis teise maailma. Sinna ülikondade ja kõrgete kontsade omasse. Ja ma ei saaks öelda, et mulle ei meeldinud. Äge oli, et pärast iga suvalise vestluse lõppu, viskas keegi sulle oma visiitkaardi näppu:D
Pärast avamist käisin kodust läbi, vahetasin kontsakingad mugavate papude vastu ja sõtkusin rattaga Inksu juurde, kus toimus tema lahkumispidu. Paraku minu terve päeva jooksul mittesöömine ja palju veini tegid oma töö ning kell 2 öösel olin juba kodus. Mäletan vaid seda, et Inksul oli väga tore uus korterinaaber, kellega päris pikalt räägitud sai:P

Järgmine päev algas raskelt. Käik dushi alla ning siis jooksuga tagasi Bellecouri platsile, et Eesti standil seista, naeratada ning informatsiooni jagada. Minu õnneks oli meie vastas Belgia stand, kust pidevalt Leffi sai. Hea on ikka vip olla:P
Tegelikult oli kogu päev väga tore. Hea kui inimesed Sinule kalli koha suhtes huvi üles näitavad, sinna reisida tahavad või siis lihtsalt komplimente teevad, kuna on seal juba käinud.
Kella seitsme paiku tõmmati üritus koomale. Sissepääs lihtrahvale suleti ning erinevad konsulid kogunesid erinevatele standile, et head ja paremat maitsta. Olin meie aukonsul varustanud kahe Vana Tallinna, ühe Viruvalgega ja Kalevi shokolaadiga.
Ka pühapäev möödus samalaadselt. David tuli läbi ja istusime Eesti telgis ning jutustasime mitu head tundi. Kohtasin ka Arnauld, kes on suur Eesti fänn ja siin Erasmuse vahetuse korras ka 6 kuud TTÜ-s veetnud.
Oli tõeliselt tegus ja meeldiv nädalavahetus.

Ning siis oligi juba aeg kolida. Viisin paar kasti ja suure kohvri aukonsuli ja Davidi juurde hoiule, et aasta pärast jälle oma vanad head asjad sealt üles korjata. Ülejäänu läks Eestisse toomiseks ja ära viskamiseks. Kolimine ise oli õudus kuubis. Aeg kulus kuidagi ruttu käest ja ühel hetkel avastasimegi endid kell 9 õhtul poolhämarduvas toas, kus veel kõik tegemata. Valmis saime vist alles 3 paiku öösel ja ikkagi jäid põrandad puhastama. See jäi siis hommikuseks, sest kell 9 pidi toimuma korteri üleandmine kinnisvarafirmale, kes iga väiksemagi puuduse korral raha varmalt sisse kasseerib. Kui aus olla, siis ilma Urmota poleks asi elu sees nii kiirelt sujunud, niiet suured aitähid talle veel kord, et ta siiski, arvestades kõike, nii palju vaeva viitsis näha!
Reede homikul oligi äratus kell 6, ning ma sammusin rõõmsalt äärelinna kehva hotelli juurest oma vanasse koju, et seal korralikult tolmu imeda ning põrandad ära pesta. Kell üheksa oli kõik valmis ja herr kinnisvära väga ei vingunudki. Loota on, et isegi köögis alla kukkunud värviga saab kõik korda ning et minu süü see pole.
Pärast üleandmist tsittsättisin veel pool tundi imearmsa majahoidjapaariga ning siis oligi aeg oma koduga hüvasti jätta. Natuke oli ikka kurb ka.. Edasi ajasin Prantsuse energiaga sotid selgeks, käisin pangas ning siis suundusin hotelli end välja magama. Pärast pisikest uinakut oli aeg end taas linna vedada, ülikooli raaatukogule teoseid tagastada, Davidi juures esimest jalamängu vaadata ja siis pizza kaasa ja tagasi kõrgel mäe otas asuvasse hotelli, kuhu oli tõeline kolgata tee. Õhtu sisustasin Hollandi-Prantsusmaa mängu vaatamisega ja järgmine hommik algaski lahkumistee Lyonist. Kohver kaalus tubli 24,5 kg ja Easyjet pole just kõige nunnum ülekilodega. Kui ma veel Lyonis nad ära rääkisin, siis Berliinis pidin kahe kilo eest ikkagi 18 euri välja käima. Ostsin endale ainukesest tax free poest uue lõhna ja silmapliiatsi ning lugesin terve kodutee Gavalda romaani "Ensemble, c'est tout". Hea raamat! Loomulikult lend Tallinnasse hilines, niiet jõudsin koju alles seitsme paiku. Kuna olin kahel viimasel ööl kokku vast ainult 5 tundi maganud, läksingi kohe tuttu. Hea oli kodus olla. Siin on kuidagi hoopis teine lõhn - kodulõhn.

Je l'aimais

2008-06-28T20:48:00.003+02:00

... on Anna Gavalda romaani nimi. Lugesin selle just õhku ahmides mõne tunniga läbi. Hea raamat. Täpselt nagu ta teisedki teosed.

Mõned tsitaadid:
"Püüdsin sellel näol midagi uut avastada. Meie noorust võib-olla... Aega, kui ma ei ajanud teda nutma."

"Alatud inimesed on tugevad ettekäänete leiutamises. Väga tugevad."

- "Sina oled samasugune kui mu isa, sa igatsed mägesid."
- "Milliseid mägesid?"
- "Eks ikka neid, mida sa kunagi näinud pole."

Ja midagi ka teemakohast: "Kui palju aega kulub, et unustada inimese lõhn, kes teid on armastanud? Ja millal me ise lakkame armastamast? Antagu mulle liivakell."

Aita ennast ise!

2008-05-05T10:59:00.002+02:00

Kolme nädala tagune reede hommik algas veidi uimaselt. Eelmise õhtu veinipudel andis tunda ja mõte sellisena kooli minemisest ei tekitanud erilist ahvatlust. Väike C-vitamiin ikka abiks. Võtsin suuuuure tableti (mis mõeldud närimiseks) ja neelasin ilma midagi mõtlemata alla. Kohe selgus, et see oli väga paha idee, sest alla ta ei läinud, vaid jäi hoopis kuhugi kurku kinni. Ei saanud edasi ega tagasi. Hingata sai, aga oli valus. Tatti kogunes muudkui suhu, aga neelata ei saanud. Pilt kiskus kohati silme ees mustaks.
Mina käisin mööda tuba ringi, oigasin valust ja sõimasin ennast. Urmo otsustas, et peab ikka traumapunkti minema, mitte siin ise lootma, et küll alla läheb. Toppisin siis ennast riidesse ja seadsime sammud üle tee asuvasse kliinikusse. See oli kinni pandud. Nojah, pole hullu, hingata ma ju sain ja järgmine kliinik asub vaid viie minuti tee kaugusel. Seal aga traumapunkti polnud ja neil vahendeid, millega seda tabletti välja võtta ka polnud. Saadeti meid järgmisesse haiglasse, mis ka samas kvartalis asub. Sõitsime kaks peatust trammiga, käisime veidi ja olimegi traumapunktis. Või õigemini selle ukse taga. Seal ei olnud ühtegi tooli ega midagi. Mõelge kui te jala välja väänate, siis seisategi püsti:D Keegi meid sisse ei kutsunud, aga kuna mul oli ikka väga valus, siis lõpuks pressisin end ise. Ja mis selgus? Kuna me olime jõudnud sinna lõunapausi ajal (ehk siis 12-14h vahel), polnud vajalikke arste kohal. Kiirabiga mind ei toodud, järelikult pole asi nii hull. Järelikult võib meid järgmisesse haiglasse saata, mis linna teises otsas asub. Lisati juurde veel, et peab enne kella nelja minema, muidu arst läheb koju:P Kujutage ette kui te olete mustamäelane ja midagi juhtub ja te tulete jala mustamäe haiglasse ja siis öeldakse teile, et ah, minge ikka sinna lasnamäe omasse. Krt, nii ened asjad ei käi.
Kui administraatori neiu oli meile selgeks teinud, et siit abi ei saa ja mina, valust ja häbist puretuna, ei suutnud ka enda eest seista, puhkesin ma lihtsalt nutma. Seda küll juba väljas. Ja oh mis imet, tablett, mis juba tund aega selleks ajaks mu kurgus kinni oli, läks alla. Eks ta hakkas vaikselt sulama ja oligi klõnks. Urmo kartused, et vitamiin hingetorru läks ja kopsu vajuks ei osutunud siiski tõeks. Kolmandasse haiglasse me minema igatahes ei hakanud.
Kurk oli veel paar päeva valus sellest kinnisest tabletist. Täpselt samasugune valu nagu pärast narkoosi, mille käigus ju ka kurku miskine toru paigutatakse.

Kui asi oli läbi ja minu kurk jälle tühi oli hea küll nalja heita Prantsuse tervisesüsteemi üle. Tundub, et siin harrastatakse alternatiivmeditsiini, ehk siis "aita ennast ise". Või "kui nii halb on, et peab abi küsima, siis mõtle, kas ikka on". Ja selleks, et keegi mult tableti kurgust välja võtaks või mingit lahustavat asja juua annaks, peab kolmes haiglas käima.

Sellel lool on topeltmoraal: C-vitamiini ma enam ei võta ja kui järgmine kord midagi juhtub, siis ei hakka kangelast mängima ja mööda linna ringi tantsama, vaid kutsun kiirabi!

Kümme korda kuulsam?

2008-04-13T01:14:00.009+02:00

Ahjaa, vahepeal sain peaaegu kuulsaks ka.
Nimelt tahtis Tartu Postimees teha loo kohe pärast keskkooli välismaale õppima läinud inimestest. Vastasin küsimustele pikalt ja põhjalikult ja isegi "välismaine" pilt kästi teha, mida spetsiaalselt tegemas käisime.
Algselt pidi lugu välja nägema selline:

Kümnendas klassis otsustas merxs
sõbrannaga aastaks Prantsusmaale
vahetusõpilaseks minna, et keel
selgeks saada ning muidu uut ja
huvitavat kogeda. «Õppima me
Prantsusmaale küll ei läinud,
pigem ikka pidutsema ja veini
nautlema,» lisab ta.

Paraku läks elu veidi teisiti.
Bodeaux lähedases väikelinnas
ranges vahetusperes elades ei tulnud pidutsemisest
suurt midagi välja ja pärast paari kuud enesehaletsust
pühendus praegu Lyoni ülikooli teisel kursusel politoloogiat
õppiv neiu hoopiski koolitöödele.

Merxs nendib, et otsus Prantsusmaal edasiõppimise kasuks tuli
siis,kui sai oma esimesed positiivsed keskkooli lõpueksami
tulemused. Lisakssai ta lõpuks vahemereäärses tudengilinnas
Montpellieris omandatud prantsuse diplomiga vabalt valitud
ülikooli tasuta kohale.

Kuigi neiu tunnistab, et on väikesest peale unistanud Tartu
Ülikoolis õppimisest, oleks ta selleks pidanud tegema uuesti
Eesti riigieksamid,Prantsusmaal saadud tulemustega ta
tõenäoliselt Tartu Ülikooli tasuta kohale poleks pääsenud.

Prantsusmaa aga hoolitseb oma tudengite eest mitmete
sotsiaaltoetustenäol ja nii vähendab riik merxsigi
elamiskulusid, makstes kuus mitu tuhat krooni korteritoetust.

Merxs tõdeb, et on mitmel korral oma otsust Prantsusmaal
õppimise kohta kahetsenud ja soovitab kõigil hoolikalt
järele mõelda, kui selline otsus tehakse.

Raskusi on valmistanud raskusi mitmesuguste organisatsioonide
karm kord,lähedastest eemalolek ja õppetükkide
raskus – õppimisele kulus tohutu aeg, eelkõige tõlkimise
tõttu, välisõpilastele allahindlust ei tehta ja isegi
kirjavigadest mööda ei vaadata.

Ülikoolis on kord nii karm, et esimesel aastal kukkusid
välja pooled kursusekaaslased. «Risti naljalt enam
millelegi ette ma igatahes ei löö,» muigab neli aastat
Prantsusmaa eri piirkondades elanud neiu.

Sellega aga merxsi seiklused ei piirdu. Ülikooli sisse
saanuna hakkas ta tulutult uurima võimalust tulla
Tartusse vahetusüliõpilaseks. Selle asemel jätkab ta
järgmine aasta aga õpinguid vahetusüliõpilasena California
ülikoolis.

Praeguste suhteliselt heade tulemustega plaanib ta
magistriõpinguidki jätkata Prantsusmaal.
Merxsile imponeerib Prantsusmaal vaba ühiskond ja
kõikide kodanike austamine. Siiski tõdeb ta, et ühegi
võõrriigi ükskõik kui head omadused ei kaalu üle fakti,
et Eesti on tema kodu, kus elab pere ja parimad sõbrad.

Seetõttu plaanib ta pärast ülikooliõpinguid kindlasti koju
tulla. «Tõenäoliselt olen ma oma hariduse ja keeleoskuse
poolest Eesti riigile  rohkem kasulik,» leiab ta. Küll ei
välista ta seda, et hiljem võiks  ajutiselt välismaale
töötama suunduda, kuid seda pigem siiski Eesti esindajana
ja koduriigi kaudu.


Pärast koosolekut ja toimetaja ülekäimist jäi asjast järele
hoopis selline variant.

Niisiis olen ma endiselt sama kuulus kui tundmatu sõduri
haud:D

Idakaldal muutusteta

2008-04-13T00:57:00.004+02:00

Lyonis on kõik ikka vanaviisi: äike-päike ja kiire-kiire. Vahepeal olen jõudnud kaks korda Alpe d'Huezis suusatamas käia, meeletult palju kooliasju teha ning muidu tubli olla.

Koolirindelt on vast põrutavavaim uudis ametlik kiri minu Riverside'i võtmisest. Ei saa öelda, et ma poleks pettunud olnud. Lootused LA ja San Diego elust olid vägagi kirkad ning nüüd siis Riverside..
No hea küll, mis siis ikka teha. Tuleb mõru pill alla neelata ja oma vahetusaastat ette valmistama hakata. Tegelikult on ju tore ükskõik kuhu minna ja ega see Jõeäärne koht siis ka päris pommiauk pole. Vähemalt on asjal nüüd ametlik maik juures. Pean uurima hakkama, kus ma oma viisa tegema pean, kas siin või Eestis. Eelistaksin küll kodus seda teha, sest selle paberi pärast eraldi Pariisi sõita, kui saaks seda sama asja Tallinnas kõrvaltänavas korda ajada, ei viitsi.

Üldiselt läheneb kevad, koolilõpp ja kojutulek. Korteri annan 12. juunil üle. Hetkel käivad usinalt uued inimesed elamist piilumas. Pikantsem lugu juhts vast eile, kus ma kell seitse õhtul uksekella peale ust avada ei viitsinud (olin voodis, ilma riieteta ja just ärganud). Pärast kahte helinat keerati uks lihtsalt lahti. Nüüd ma siis ei teagi, kas oli tegu seekord majahoidja isetegevusega või arvabki kinnisvarafirma, et võib minu koju ilma ette teatamata lihtsalt sisse astuda, kui mind ennast juhuslikult pole. Nii need asjad ikka küll ei käi. Olin päris vihane ning hirmutasin vist nii majahoidja ja külastaja ära, kes esimese hooga kohe uksest välja tahtsid tormata. Eneseõigustuseks ütlesid nad, et ma ju ei teinud ust lahti. So what? Ma ei oodanud kedagi. Kui mind kodus poleks olnud, siis oleks lihtsalt ilma minu teadmata minu kodus käidud. Nii need asjad ikka ei lähe. Kohe esmaspäeval kavatsen büroosse helistada ja kurja häält teha. Ma näen niigi vaeva, et oma päevaplaane külastajate omadega sobitada ja siis selline asi..

Vahepeal on meile kevad saabunud. Puude lehed on nii ilusad õrnrohelised ja poes müüakse odavalt maasikaid. Neljapäeva õhtul rattaga sõites jäin äikesevihma kätte. Päris äge oli pimedas linnas välgu sähvides ja sooja paduka sees ringi kimada. Õnnelik tunne tuli kohe.

Täna olen suuresti vaid maganud ja arvutist Prison Breaki vaadanud. Ahjaa, Teisikute filmi vaatasin ka. Jaak Joala oli noorena ikka päris kena poiss. Kahju, et ainult kõik laulud filmis venekeelsed olid.
Õhtu poole ajasin end linna, et Kadriga väike kohv juua. Pärast jalutasin Starbucksi kohvitops käes mitu kvartalit koju. Linnud laulsid, päike paistis ja mehed vaatasid.. mida veel tahta:D

Ega tali taeva jää

2008-03-26T16:27:00.003+01:00

Alles ma siin kilkasin, et suvi käes ja elagu jõe ääres veinijoomised ja pluusiväel ringikäimised. Ehkki täna kõlbab tõesti kampsuniväel õues käia, sadas alles pühapäeval ka Lyonis lörtsi. Esimest korda minu teadmiste järgi sellel aastal.
Ei olnud midagi vastikumat kui pühapäeva lõunal, kui pühade tõttu pea kõik kohad kinni, paraja pohmelliga, tuule ja lörtsi kiuste lahtiolevat Kebabi otsida. Lõpuks ikka leidsime ka ning kogu õhtupoolik möödus Kadri ja Silviega diivanil lösutades ning Eurospordist iluusiutamist vaadates.

Laupäeva õhtu möödus traditsiooniliselt väljas. Kõigepealt Kadriga väike, aga hea Alsace'i vein ning siis Café Mode'i. Õhtu lõppes viie paiku kuskil huvitavas pubis, kus pea kogu kontingent koosnes meestest. Mulle sobib;)
Tulime rõõmsasti Silviega metrooga minu juurde ja põõnasime kella kaheni.

Muidu on nädal möödunud suuresti õppimise tähe all. Olen päris mitmele EL-i direktiivile kommentaare kirjutanud ning sügavuti Pr.maa paremäämuslike erakondadega tutvunud. Loenguid on küll vähem kui esimesel semestril, aga tööd tundub poole rohkem olevat.

Eile tegin oma üliõpilaskarjääri suhtes midagi täiesti uut. Olles loengusaalis vägagi õppejõu vaateväljas trügisin kolmest õpilasest viis minutit pärast loengu algust mööda ja läksin minema. See kõik tundus lihtsalt niiiii igav ja mul oli tahtmine selle pooleteise tunniga midagi kasulikku teha. Käisin raamatukogus ja siis poes, kus soetasin uued tossud, sest vanadel on mitmesendine auk varba juures sees. Kassas selgus tore üllatus, et need on veel ka alla hinnatud ning maksid ainult 39 €. Minu meelest ilusaid korraliku firmatosse Eestis küll nii odavalt ei saanud.
Toidupoes käisin ka, kuigi poleks vist pidanud, sest see oli totaalne ikaldus. Pärast pikki pühi (Prantsusmaal oli esmaspäeval vaba pâev) olid kõik inimesed vist poodi tulnud. Esiteks polnud mingit liha ega kalavalikut ja teiseks olid kassades meeletud järjekorrad. Veetsin seal oma pool tundi kindlasti.
Poes liftis tahtis üks kena mustanahaline mees vist tutvust teha. Paraku valis ta selleks vale meetodi. Ôelda naisterahvale, et tal on ilus kott, kui see kõige tavalisemat musta ridiküli kannab, on piisavalt hale. Igatahes vahtisin ma teda tükk aega üllatunuil silmil ning siis pahvatasin naerma ja tänasin. Rohkem mees proovida ei julgenud:D

Nüüd on aga kell nii kaugel, et kooli informaatikasaal pannakse kinni ning mina liigun trenni.
Urmo jõuab ka tâna Eestist tagasi, niiet jumalaga vabadus:P

Alles prantsuse klaviatuuriga kirjutades jõuab mulle kohale KUI PALJU täpitâhti tegelikult eesti keeles on!

PCF ja muud sõbrad

2008-03-20T22:38:00.004+01:00

Kui juba tõsistele teemadele asi läks, siis täna loengus mõlgutasin mõtteid veel ühe naljaka pisiasja pärast. Nimelt mitmes Euroopa riigis eksisteerib tänapäeval erakond, mille ametlik nimi ongi Kommunistlik Partei.
Jagasin oma mõtet kõrvalistuva Joanne'ga, kes ütles, et jah, aga nad ei ole ju radikaalsed. Selle peale küsisin ma vastu, kas ta kujutaks ette tänapäeval parteid, kelle ametlik nimi olekski Fashistlik erakond, minu pärast või mõõdukas fashism..
Ta arvas, et see poleks seadusega lubatud. Tõenäoliselt Saksamaal, kus Konstitutsioon võimaldab parteide keelustamist, oleks see tõesti nii.
Loomulikult eksisteerib tänapäevalgi paremäärmuslastest parteisid ja nende osatähtsus kipub mitmetes Euroopa riikides aina suurenema, aga keegi neist ei deklareeri end oma põhikirjas amtlikult fashistideks. And yet.. kommunistlikke parteisid on isegi demokraatlikus Euroopas küll ja küll.
Oi kuidas ma sooviks, et meile tuleks lektor, kes räägiks ka kommunismi kuritegudest, et kirjutataks raamatuid, et neid loetaks, et tegeletaks mälutööga nagu Pr.maal öeldakse.
Me ei saa seda ajaloopeatükki seni sulgeda, kui meiega kõrvuti elavad inimesed (Lääne-Euroopa) ei teadvusta kommunistide poolt korda saadetuid inimsusevastaseid kuritegusid!

Teema, et ei saa võrsustada stalinismi ja kommunismi, on samaväärsed, et natsism on kuritegu, aga fashism mitte!

PCF - Prantsusmaa Kommunistlik Partei

Ladina-Ameerika ja Palestiina

2008-03-20T22:07:00.005+01:00

Viimase nädala jooksul olen lausa kahel ülikooli konverentsil osalenud. Arvesades mu varasemat aktiivsust seda laadi ürituste suhtes, on tubli tulemus.

Reedene Ladina-Ameerika konverents keskendus vasakpolsete valitsuste laine analüüsimisele. Sellega tegeles Pariisi IEP õppejõud Georges Couffignal, kes ka ise mitmeid aastaid Tsiilis on elanud. Kuulata oli huvitav, aga ausalt öeldes nädal aega hiljem midagi rabavalt uudset ei meenu ja märkmeid välja ei viitsi otsida. Asi venis küsimustega väga pikaks ka ja siidripudeli korkisime Silviega jõe ääres lahti alles kell üheksa.

Täna käisin Iisraeli 60. sünnipäeva puhul korraldaval iisraelase konverentsil, kes nimetab end antikolonialistiks. Tegu on siis põlise Palestiina õiguste eest seisjana. Seekordne loeng keskendus Iisraeli riigi tekkele, selle põhjustele ning sellega kaasnevatele müütidele (eelkõige muidugi sionismile). Lektoriks osutus oma lapsepõlve Prantsusmaal veetnud juut Michel Warschawski, kes on Alternatiivse Iisraeli infokeskuse president. Kuna tegemist on äärmiselt erapooliku inimesega, kellel on väga selge ideoloogia ning kes on lisaks veel paduvasakpoolne, siis minule kui sellel teema ignorandile, jättis kogu üritus pooliku mulje. Oleks tahtnud siiski kuulda ka vastaspoole argumente või siis vähemalt veidi objektiivsemat lähenemist.
Kui üks pearätis tütarlaps küsis Warschawski arvamust Sorbonne's paar nädalat tagasi öeldule, et Iisrael on tänapäeval ainuke nö demokraatlik riik, kes rõhub etnilisusele ja teeb oma seadustes inimestel vahet, vastas viimane, et see pole sugugi nii ja tõi näitena Balti riigid ning mainis eraldi Eestit ja Lätit. Ei pea vist mainimagi, et kõik saalis istujad, kes mind teadsid, pöörasid automaatselt pilgu minule. Punastasin vist tahtmatult.
Ma sügavalt kahtlen, kas on võimalik võrrelda Eesti venelaste ja Iisraeli araablaste olukorda. Pigem võrdleks ma Eesti venelasi ja sissetunginud juute, kes araablastelt maa ära võtsid.
Üldiselt tundus, et onu lahmib täiega. Väga tugevad sõnad ja väga vähe argumente. Aga eks see ole ju tüüpiline, et kes räägib kõige kõvemini, seda kuulatakse.
Tegelikult olen ma ise koguaeg mõelnud, et Iisaeli riigi teke ja Palestiinlaste väljaajamine nende omalt maalt on äärmine ebaõiglus, aga selline radikaalne lähenemine ja ainult teiste riikide süüdistamine ei vii ka kuhugi.
Mõtlesin teda kuulates aina üha ja üha ühele asjale. Huvitav, mis tunne on olla väga vitaalses küsimuses oma kaasmaalaste suhtes kardinaalselt teisel arvamusel? Mis siis kui Eestis räägiks ülikoolis eestlane, kes kiruks avameelselt Eesti iseseisvust ja süüdistaks eestlasi kogu maailma pahedes? Mis tunne on olla oma enda rahva vaenlane?

Warschawki lõpetas oma esinemise äärmiselt kujundlikult: kui tsunami kõik araablased ära viib, siis on sionist see, kes on õnnelik. Ausalt öeldes ei oleks mul midagi selle vastu kui araablasi enam ei oleks. Kas ma olen sellepärast sionist? Pigem lihtsalt rassist ikka:D
Ühesõnaga lahkusin vastakate tunnetega.

Suvemärgid

2008-03-14T15:07:00.004+01:00

14 märts - õues on 19 kraadi sooja.

Oi kui mõnus on istuda pärast loengut lühikeste käistega pluusis kuival murul ning kohvi lürpida. Hea on ikka elada maal, kus koguaeg EI OLE sitt suusailm:D Ausalt öeldes Eesti kliimast küll hetkel puudust ei tunne.

Blogimisest on paus sisse tulnud ja kuidagi raske on kirja panna kõike, mis vahepeal toimunud on, sest toimunud on palju.

On olnud lund, päikest, pisaraid, pikki õhtusööke, muusikaelamusi, veinielamusi jpm.
Hetkel istun aga ilusa ilma kiuste hoopis raamatukogus ja katsun hoopis ühe koolitöö valmis saada. Ütleme nii, et erinevate Euroopa Liidu direktiivide lugemine pole just mu meeliselamus ja õues linnulaulu saatel ma sellele keskenduda ei suudaks.
Õhtu toob kaasa endaga konverentsi, kus teemaks "Miks Ladina-Ameerikat on vallutamas vasakpoolsete valitsuste laine". Afterparty toimub Inksu juures:D

Nüüd aga.. jõudu tööle!

Pildil minu kool

Raharöövlid

2008-02-20T22:49:00.003+01:00

Kas teie teate, kuidas on kõige lihtsam raha laiaks lüüa?
Mina tean! Tuleb käia arsti juures.
Pärast jaanuarikuist grippi, oletatavat kopsupõletikku ning kaht antibiotsikuuri näitab mu kopsuröntgen endiselt ebanormaalseid asju. Täna käisin kopsuarsti juures, kus tehti veel üks pilt - seis on ikka sama. Onu saatis mind hulga paberitega minema ja kasseeris viisitasuks 70€. Jah, mul on tervisekindlustus ja nad maksavad mulle selle raha tagasi. Probleem on ajas. Keskmiselt võtab see aega vist paar kuud:D Alles saabus mulle ülekanne novembri keskel käidud arstitasu eest:D Hetkel pean aga kogu selle nalja ise kinni maksma. Ei ole üldse tore! Vähemalt apteegis toimib nüüd mu uus lisatervisekindlustus, kus ma enam sentigi maksma ei pea.
Kolmas antibiotsikuur algas igatahes tasuta! :D Esmaspäeval lähen haiglasse uuringuid tegema, eks siis näis, milles asi. Vabalt võib tegemist olla mingi hirmvana lapsepõlve asjaga, mis on lihtsalt kahe silma vahele jäänud ja mingit kopsupõletikku ma ei põdenudki. Loodan, et just nii see ongi!

Les 7 laux

2008-02-20T22:37:00.006+01:00

Pühapäeva hommikul helises äratuskell 5.30 Ruttu hambad puhtaks, riidesse ning väljas me olimegi. Urmo otsustas seekord piirduda küll ainult bussini minekuga:P Nimelt ei pidanud meie suurel mehemürakal närvid vastu ja võttis ekskjuusmaifrents junni jahedaks. No võib-olla oli ka lihtsalt kõhugripp. Kokkuvõttes lahkusime me Bellecourist siiski kuuekesi, Urmo suundus tagasi metroosse.

Kaks ja pool tundi bussisõitu ning kohal me olimegi. Les 7 Laux kuurorti mägedehirmudeks osutusid seekord Merxs, Inksu, Tanel, Liisa, Kristjan ja Liis. Hoolimata kolme aastasest pausist suusatamises oli tunne nagu oleks viimati lauad alla pannud alles eile. Suusatamine on vist nagu rattasõit - ei lähe meelest. Niisiis liuglesimegi kella poole kümnest neljani erinevatel nõlvadel. Päike paistis, lumeolud olid suurepärased ja tunne mega.
Võtsime sõna otseses mõttes viimast, sest bussi tagasi jõudsime viimastena, vaid loetud minutid enne väljasõitu. Kui kell pool kaheksa tagasi koju jõudsin, siis oli tükk tegu, et mitte jala pealt magama jääda.

Kuna sääreluud pole enam suusasaabaste kandmisest valusad on paras aeg oma oskusi veelgi lihvida. Tagasi lähme laupäeval. Seekord üritame ka Urmo bussist kaugemale saada:)

Alpidesse

2008-02-16T14:07:00.002+01:00

Neljapäeval sa Inksu 22 ning mis saaks ollagi parem põhjus kui mitte sünnipäev peo tegemiseks. Igatahes varustasin end pisikese nänniga (Inksu printsessiks!) ning punkt kell kaheksa (kutsutud oli kella seitsmeks) olin Insku ukse all. Koha peal selgus, et olengi alles esimene külaline:D
Kohe saabusid aga ka Clément ja mõned Erasmuslased ning õige pea oli meid kokku juba 15-ne ringis. Ingrid oli palju-palju vaeva näinud ning toidulaud nägi välja ülimalt isuäratav. Wrapid ning lõhesaiad olid minu lemmikud! Kirju koer muidugi ka. Koju läksime viimase metrooga.
Reedel käisin kurikuulsas inglise keele tunnis ning siis Urmoga spordipoes talle suusariideid ostmas. Nimelt leppisime sünnipäeval kokku, et teeme ühe suure Eesti laulupeo see pühapäev Alpides. Kokku seitse eestlast, seda on palju! :)

Igatahes on pühapäeva hommikul äratus enne viit, et siis päev läbi Alpides rahmeldada. Reziimiga sai algust tehtud juba eile, kui kell 11 magama läksime, ning täna hommikul, mil 8.30 telefon helises. Mu arst helistas mulle laupäeva hommikul kell pool üheksa, et öelda, et see kopsuarst, kuhu ma nädala sees minema pean, asub ikka teisel tänaval. Kurat, ei ole viisakas helistada laupäeva hommikul nii vara! Samas hea, et üles sai, sest õhtul tuleb jälle vara põhku pugeda, et end veidigi välja magada. Varsti lähme varustust laenutama.
Ma pole kaks aastat mägedesse saanud ja ootus on juba väga suur. Boonusena lubab päikesepaistet!
S u u s a t a m a ! :)

Uued tuuled koolis

2008-02-16T13:56:00.002+01:00

Uus alanud semester on tekkitanud minust vastakaid tundeid. Ained tunduvad küll palju huvitavamad, aga samas õppejõud jälle tobedamad. Eranditult kehtib see reegel kõigi seminaride juhendajate puhul. Üks tundub täielik boheem, teine ei oska end absoluutselt kehtestada, kolmas on kogenematu ja viimasega tekib tunne, et olen tagasi seitsmendas klassis, kus peab väikeses grupiski olles kätt tõstma ning "Jah, proua", "Ei, proua" ütlema. Ei, ma ei liialda. Ma pidin eile selle uue inglise keele õpetajaga shoki saama. Enamasti annavad meile inglise keelt native speakersid ehk siis inglise keelt oma emakeelena rääkivad inimesed. See kord on meile aga sattunud ligi 50-ne tädi, kes kohe esimesel minutil noomis üht tüdrukult, kes talle vastuseks lihtsalt "jah" ütles, mitte "jah, proua". See intsident ei pannud vist jahmatama mitte ainult mind, vaid kogu gruppi. Oleme ju kõik harjunud, et seminare juhendavad üldjuhul doktorandid, kes meist ehk vaid 5 aastat vanemad on. Vaatasime tähenduslikult üksteisele otsa ja muigasime. Sõpru ta meie tunnist vist just ei saa. Lisaks otsustas ta tavapäraste ettekannete asemel meil semester läbi vaid gramatikaülesandeid teha. Iga kahe nädala tagant tulevad ka sõnadetööd. Jään huviga ootama igatahes! Paraku ei õnnestu mul ka gruppi vahetada, kuna see on kõige tugevam ning nõrgemasse oma väga heade inglise keele hinnetega ma end nihverdada ei saa..
Lisaks nõmedatele seminaride juhendajatele olen ma ka imelikesse gruppidesse sattunud. Sellistesse, kus ma pea kedagi ei tunne. Niisiis juhtuski, et ühes aines pean ettekande tegema ühe poisiga, keda ma veel näinudki pole. Tähtaeg on kahe nädala pärast:D

Õnneks saan ma tõesti oma eelmise semestri saavutatud tulemustega suhteliselt rahulikult tinksuda ning mitte end lolliks tõmmelda. Niisiis võtan esialgu väga rahulikult ja keskendun algavale vaheajale:)

Järjekordne semester edukalt sooritatud

2008-02-16T13:49:00.003+01:00

Vaatasin enne veidi oma blogis ringi ning lisaks hulgale hooletusvigadele märkasin, et polegi oma sessist, õigemini küll selle tulemustest kirjutanud.
Sess läks hästi. Jah, ma tean küll, mis ma ise oma sooritustest pärast eksameid arvasin ja tegelikult pole ma siiani arvamust muutnud, sest töid ja parandusi ma näinud pole, aga õppejõud nägid aratavasti veel hullemaid :P
Keskmine hinne oli mul 13,46, mis on väga-väga hea tulemus arvestades kohalikke hindamistraditsioone. Selle semestri võib tunduvalt lõdvemalt võtta;) Sellise keskmisega kindlustan ma endale ka loodetavasti hea koha California ülikoolis. Loodetavasti saan kampuse oma esimese kahe valiku seast;)
Kõige rohkem üllatas mind avaliku halduse 13 ja võrdleva poliitika 12, 5, kus ma oma arvates päris suure osa kirjanidst teemast mööda kirjutasin.
Suur vahe minu arvamusel oma eksamitest ja õppejõudude oma näitab ehk veel kord politoloogia kui aine subjektiivsust, kus Prantsusmaal kasutatakse peaaegu eranditult hindamiseks vaid kirjandeid. Hea küll, meilt ei oodata päris filosoofilist laadi kirjatükke, aga iga kirjandi puhul sõltub hinne väga suuresti hindajast kui konkreetsest inimesest, kellel on omad eelistused, tõekspidamised jne.
Õnneks pole mul põhjust vinguda ja ma eksin hea meelega oma võimete hindamisel sedapidi ka edasi !:)

Merxs on seltskondlik!

2008-02-16T13:36:00.002+01:00

Niisiis.. kui ma esimese poole nädalast shoppasin, siis teise ma jõin:D
Kolmapäeva õhtul maandusid minu juures Rein ja Priido, kaks toredat Tartu arstitudengit, kes pärast sessi Prantsusmaad nautlema tulid. Lisaks neile, tegelesin ka muu seltsieluga käies Inksuga baaris elavmuusikat kuulamas, grupikaaslastega veini joomas ning Eesti poiste ja Inksuga Belle Equipe's söögielamusi saamas. Mõnus! Neljapäev kiskus küll veidi käest ära, sest haigusest puretud organism just väga palju alkoholi ei talunud:D Pärast ehk pudelit veini polnud mul mingi probleem päris mitu kilomeetrit lauldes läbi tühja linna koju tuiata. Kodus jätkasime pakkivate Priido ja Reinuga, kellel hommikul lennukile minek, majas leiduvate erinevate jookide maitsmist. Kodus leidus astelpaljuliksi, Vana Tallinnat ning viina. Magama läksin pool viis. Loodetavasti jõudsid poisid ilusti Eestisse tagasi, sest minul oli terve reede nii paha olla, et ei suutnud lillegi liigutada. Algselt oli plaan küll kella ühesesse loengusse jõuda, kuid paraku ärkasin alles kell kolm:P

Laupäeval käisin Kadril abiks. Nimelt hülgab ta Lyoni ning kolib kaugele põhja - Lille'i. Sellest on muidugi kurb, sest Kadri oli alati see teadja, kes oma mitme-mitme siin elatud aasta jooksul kogu kohaliku värki hästi jagas ning Lyoni tähtsaid kohti teadis. Nüüd peame ise hakkama saama.
Õhtu päädis igatahes õdusas prantsuse restos koos Kadri, Pierre'i ja viimase sõbraga. Süüa sai taaskord hästi.
Kogu nädala lause tiitli pälvib kuskilt loetu: Kehakaal tuleb ja läheb, aga söögielamused jäävad !:D

Ühtlasi on suured shopingud ja söömingud mu rahakotile päris korraliku põntsu pannud, niiet nüüd tuleb kokku hoida, enne kui issi uued rahalaevad Prantsusmaale purjetavad:D

Poed - see on elu:D

2008-02-10T22:48:00.000+01:00

Prantsusmaal on kaks korda aastas pea 6-nädalased suured allahindlused. Talvine saab kohe-kohe läbi ja ma olen sellest sõna otseses mõttes viimast võtnud.
Paraku jäin osadest soovitud asjadest küll ilma, sest sess ja haigus ning siis Eestis olek ei võimaldanud mul õigeaegselt rünnata. Peale ühe tõeliselt ilusa seeliku mul õnneks siiski millegi pärast süda ei kripelda. Otse vastupidi, kuna tegu on allahindluste viimaste päevadega, siis kõiki juba allahinnatuid hindu on veelgi alandatud. Tehingud olid head.
Võidab see, kellel on suures kõige rohkem asju ehk siis mida Merxs poest ostis:
- suusapüksid:100 eurosed 60-ga. Tegu on väga kvaliteetse tootega ja mina väga rahul. Uued suusasokid soetasin samuti.
- kolm paari jalanõusid: saapad (30% algsest hinnast), tennise moodi nahast papud, mida mul küll otseselt vaja polnud, aga mis lihtsalt olid niii odavad:P (20%) ning suvised papud (6€).
- üks seelik. Must pikk, pigem pidulikum seelik. Just selline nagu mul vaja oli (30% esialgsest hinnast) :)
- vähemalt kuus pluusi. Kallim neist maksis 15 €, odavaim 5€.
- sametjakk. 14 € ehk ei kommentaari:D
- nahast käekott (50%)
- Kõige rohkem raha läks pesu peale. Midagi pole teha, ilus pesu on nõrkus. Niisiis soetasin endale 80€ eest kaks rinnahoidjat ja neli paari püksikuid. Pooled neist on Calvin Klein, mis on muidu teatavasti üpriski kallis firma.
- kolm mütsi ja paar kindaid. Pole minu süü, et talvised peakatted on kõik vähemalt 70% alla hinnatud:D

Rohkem ei tule hetkel meelde:P Tegelikult on seda küll jube palju, aga niii hea on oma uute riietega väljas käia ja end hästi tunda. Kahju, et kaubanduskeskuse uksel pole listi, kuhu enda nime nagu kasiinodes saaks kirja panna. Ikka selleks, et mind sinna sisse ei lastaks:D

Kopsupõletikus

2008-02-09T16:12:00.000+01:00

Lend tagasi möödus viperusteta. Londonis lõin aega surnuks peamiselt Starbucksi kohvi lürpides ning poodides tuiates. Lahkusin sealt näopuhastuskreemi ning kahe rahakoti võrra rikkamana.
Koju jõudes oli paras aeg Eurovisioonile ja Kreisiraadiole kaasa elada. Kõik läks nagu plaanitult. Mina olen rahul ja need, kes sellest laulust otsivad rassismi, alandust ja muud taolist, võiks maha rahuneda. Tegu on lihtsalt palaganiga. Vaevalt, et keegi neist poistest sellesse nö laulu väga sügavat sõnumit peidab.
Pühapäev toimus üks korralik suurpuhastus, mis päädis õhtuses käigus üle tee asuvasse uude Jaapani restorani. Kuna mul on nüüd lõpuks ometi rikas mees, siis sai süüa ja juua rohkem kui rubla eest:P Toya restoran oli igatahes oma hinda väärt ja elamus oli suur.

Esmaspäeva hommikul käisin arsti juures. Kuulates mingeid kahinaid polevat olnud. Tegelikult paneks mind hoopis imestama kui see seniilne vanaldane arst üldse midagi kuuleks. Päeva hetk oli igal juhul see, kui ta küsis, et kas ma tõesti helistasin talle reedel Eestist. Tema väidete kohaselt oli ühendus olnud niii hea justkui helistanuks ma kõrvalmajast:P Tehnikasajand, mis muud! :D
Röntgeni ta mind siiski saatis ja selgus, et midagi mul seal kopsus tõesti on. Kahjuks ei suutnud nad ära otsustada, kas see on kopsupõletiku algus või lõpp. Praegu krõbistan antibiotsi ja lähen nädala pärast korduspilti tegema.
Röntgenis käies ma peaaegu armusin. Igal juhul nii ilusat meest, kui minu radioloog polnud ma tükk aega näinud. Mul oli tõsine kiusatus talt küsida, kas ta ei tahaks kuskil haiglaseriaalis mängida. Temas oli midagi Tom Cruiselikku, ainult ta oli palju-palju kenam. Igatahes ei pidanud ta mult kaks korda paluma riideid seljast võtta :P
Hoolimata pisikesest asjast kopsus ei sega see mu ülejäänud elu. Enesetunne on väga hea, ilm on ilus ning nädal on olnud igati huvitav.
Miks, sellest räägin hiljem, sest praegu lähen Kadrile appi kolima.

Teateid Eestist

2008-02-02T10:10:00.000+01:00

Tallinna lennujaam üllatab tasuta wifiga. See on neist igal juhul ülimalt nunnu, sest enamasti kasseerivad sellised kohad interneti eest müstilisi summasid.
Saigi mu kaks nädalat siin Eesti läbi. Kahjuks mitte just nii nagu ise lootsin. Veel ei tea ja arsti juurde saab alles esmaspäeval, aga midagi kopsupõletiku sarnast mind siiski kummitab. Loodetavasti pääsen kergelt!

Esimene nädal oli lihtsalt super tore. Kuna olin Lyonis tublisti haige olnud, otsustasin aja maha võtta nin Kloogal tiksuda. Ma lihtsalt jumaldan köögipliiti ning ahju ja kaminaid. Ei taha mõeldagi oma Lyoni kodu vastikult rõskele õhule. Kuna tegu oli töönädalaga, siis veetsin päevad enamasti üksi. Magasin välja, tegin pliidi alla tule, lürpisin kohvi köögi põrandal lehti lugedes. Igapäev käisin rannas luikedel külas ning tegin kohalikus külas suuri ringe. Headel päevadel oli isegi korralik lumi maas.
Eelmine neljapäev käisime isa sünnipäeva puhul Estonias Don Quijote balletti vaatamas ning pärast Vene restoranis Klafira boeufi söömas. Lihtsalt super! Mõlemad siis. Ballett oli tõeliselt nauditav ning üle tüki aja saime terve perega rahulikult, ilma tülitsemata, söömas käia. Väga positiivselt jäi kogu õhtu meelde. Plussina oli Kloogal meeletult ilus lumesadu ning paks lumi maas. Kahjuks muutus linnas see lumi jubedaks märjaks olluseks, mis mu varbad uhketes sukksaabastes läbimärjaks tegi.
Laupäeval tulid issile külalised ning meie emmega askeldasime rohkem toimkonnas. Valmis kolmekäiguline õhtusöök 12-le: praetud maks sibulaga, kana sinihallitusjuustu kastmes ning ahjuõun jäätisega. Kõik kiitsid ning jäid rahule. Issi sõbrad on toredad ning nalja sai palju:) Vaatasime Eurovisiooni, limpsisime häid jooke ning juttu jätkus kauemaks. Boonusena ei jäänud keegi väga täis ning kõik märkasid õigel ajal koju ka minna.

Pühapäeva hommikul ärkasin suure-suure peavalu ning korraliku palavikuga. Ei kujuta ette, kas sain kuskilt külma või kimbutab viirus, aga terve see nädal on möödunud haiguse tähe all. Palavik polegi teab mis kõrge ja rögane köha väga tüütav, va hommikuti, aga enesetunne on lihtsalt kohutav. Selline väsimus ja nõrkustunne. Tartusse minekust ei olnud juttugi. Põhiliselt lamasin voodis, lugesin raamatut ja vahtisin telkut. Kuhugi õue oli väga raske end minema sundida.
Kolmapäeval sain suure köha kiuste vanaemaga Draamateatris Voldemari vaatamas käidud. Väga hea lavastus ja väga head näitlejad! Soovitan kindlasti.
Neljapäeva õhtul sõitsin Pelgulinna Hannale külla. Väga armas pesa on neil. Jõime veini ja sõime isetehtud saiakesi õdusas ahjusoojas toas.
Reedel istusin Kanniga paar tunnikest Mauruses. Õnneks sai õhtul hilja veel Keilas poes käidud ja alkovarud ära ostetud. Õnneks sellepärast, et olin kindel, et mu lend on pühapäeval. Eile öösel hakkasin igaks juhuks kontrollima. Tuli välja, et ikka laupäeval:P Siis läks kiireks. Ruttu pakkima ja pesu pesema jne.
Täna hommikul käisin veel rannas luiki söötmas ning siis sööstsimegi issi musta välguga lennujaama. Hoolimata kartusest hilineda, oleks võinud tunduvalt hiljem välja tulla, sest mul kulus autouksest oma lennuväravasse jõudmiseks 6 minutit. Selle aja jooksul siis nii check-in kui turvakontroll. Väikesed lennujaamad on head ! :)
Lennukis kavatsen Marie Claire'i lugeda, tukuda ning Londonilennujaamas kindlasti Body Shopi külastada.
Loodetavasti kehvapoolne tervislik olukord väga enesetunnet ei sega ja kõrvad ülemõistuse lukku ei lähe.

Head reisi mulle!

Ise alles nii noor, aga...

2008-01-31T01:51:00.000+01:00

85%DRUNKARD

Noojah.. ega teadmised, igasugusest vallast siis, pole häbenemiseks;)

Lingi sain siit.

Minu õppejõud

2008-01-26T00:03:00.001+01:00

Enne uue semestri algust teen väikese kokkuvõtte oma selle semestri ainetest ning eelkõige just õppejõududest. Kunagi on tore ehk meenutada:)

Reynaud Payre: annab ainet Science politique: approches et terrains. Ühesõnaga selline blaablaa asi, mis võtab poliitikat erinevate teemade kaupa: osalemine, hääletamine jms, kus siis vaatleme erinevaid teooriaid ja autoreid.
Mäletan esimest loengut, kuhuta sisse jalutas ning ilma igasuguse enesetutvustuseta oma ainega pihta hakkas. Vahtisime tookord lolli näoga ning ei mõiganud terve loengu jooksul suurt midagi. Alles hiljem õppisin temast väga lugu pidama.
Herr Payre on kahtlemata meie kooli üks kroonijuveele. Erudeeritust ning intelligentsi õhkab tast meetrite kaugusele. Tal on äärmiselt rafineeritud sõnavara ning väga mõnusad iroonilised naljad. Tema autoriteetsusele lisab plusspunkte kindlasti ka seegi, et noorsand on õppinud kuulsas l'ENA-s ehk kohalikus administratsioonikoolis, kust pärit kõik Prantsusmaa juhtivad poliitfiguurid.
Kui ta aga estraadilt maha tuleb, siis on tegu minu pikkuse, no hea küll, võib-olla tuleb 165 cm ära, alati ülikonnastatud poisikeseohtu mehega, kes rõõmsalt vanal jalgrattal ringi kimab.
Plussid: Ma olen vist üks ta lemmikutest. Just tema nimetas mind "eliidiks":p Lisaks küsib ta päris tihti minu arvamust.
Miinused: Ta vihkab mikrofone. Kui paarisajapealises auditooriumis just haudvaikust ei esine, siis on kaugematest nurkadest teda üpriski raske kuulda. Hirmujutud käivad ka tema ülirangest hindamisest. Saab näha, mis eksami tulemus tuleb, sest minu meelest läks just mul see aine kõige paremini.

Romain Meltz: annab herr Payre politoloogia loengu seminari. Tegu on kindlasti kõige karismaatilisema õpetajaga. Tema tunnid mööduvad naerdes, naerdes ja veelkord naerdes. Just tema on see mees, kes räägib meile huvitavaid seiku nii Prantsuse poliitikaringkondadest kui ka meie kooli siseelust direksiooni ja õppejõudude tasandil ning joonistab ettekannete ajal, mil ta peaks tähelepanelikult kuulama, paberile ning laule ja vahib lihtsalt klassis ringi.
Romain on umbes 30 aastane kahe lapse isa, kes lisaks meie koolile on ajalooõpetaja ka Lyoni ühes keskkoolis. Teda iseloomustab kahtlemata meeletult kiire rääkimine ning ühelt teemalt teisele hüppamine. Kui ta alustab Weberi teooriaga, sii on kindel, et lõpetuseks räägime juba Sarkozy uuest naisest või Aafrika näljahädast.
Plussid: Selles tunnis ei ole iialgi igav. Parim viis kolmapäevane pikk koolipäev lõpetada.
Miinused: Hoolimata oma coolist attitudest hindab ta vastikult rangelt. Käekiri on loetamatu. Mis kasu on tema parandustest, kui neid ei ole võimalik välja lugeda?

Sophie Beroud: võrdleva poliitika õppejõud.
Plussid: Loengu arusaadavuse koha pealt lihtsalt suurepärane. Normaalne tempo ehk jõuab kirjutada ning huvitav käsitlus. Vastab alati väga hea meelega tudengite poolsetele küsimustele.
Miinused: väga vasakpoolne õppejõud ning seejuures ka veel aktivist. Tihti kipub oma loengutes hinnanguid või mingist asjast rääkides nägusid tegema. Tegu on ülikoleda naisega. Ärge laske end pildist eksitada:p

Juan-Felipe Carrillo: annab Sophie Beroud loengule seminari. Tegu on kolumbialasest doktorandiga. Vanust on tal ehk 27 ligi.
Alguses oli Carrillost mul paras vasikavaimustus. Kõik tundus nii huvitav, õppejõud üdini positiivne, innustav jne jne. Semestri lõpu poole hakkas aga vaikselt ära viskama. Iga tund algas nimelt sellega, kuidas ta viis minutit hommikul kell kaheksa meilt pinnis, et comment ca va? Samuti ilutses alati tahvlil suur R, mis pidi märkima respekti, mida me oma kaaslaste suhtes, eriti nende, kes ettekannetega esinevad, näitama peame. Samuti tema pidev jutt sellest, kui huvitav üks või teine asi on. Kurat, kõik asjad ei ole huvitavad!
Hoolimata oma paarist iseärasusest oli aga tegu kahtlemata väga toreda tulevase õppejõuga, kellga ka väljaspool tunde ja muudel teemadel rääkida saab. Juba kutsuski ta kogu oma grupi veebruari alguseks kuhugi pubisse:)
Plussid: Hindab suhteliselt õiglaselt ja kui on midagi hästi tehtud, siis paneb ka häid hindeid.
Miinused: R, C'est très intéressant, comment ca va? Lisaks on tegu selgelt vasakpoolse inmesega (mis muidugi ei üllata meie vasakpoolsena tuntud ülikoolis)

Loic Chabrier: eelmine aasta andis Prantsuse poliitika ajalugu, nüüdne semester avalikku haldust ning järgmine EL-i institutsioone. Tema loengutes olen niisiis juba üpriski vana käija.
Loic on 40 aastane alati väga shikilt ülikonda ja moodsatesse kingadesse riietunud härrasmees. Talviti kannab ta väga ilusaid erinevaid salle. Juuksed on alati geelitatud ning pea peale väike nö hari tekitatud. Omavahel kutsume me teda kanaks. Tegelt oleks küll kukk ausam, aga ta lihtsalt on oma välimuselt ja käitumiselt nii gey, et kana tundub sobivam:D Meil on nali, et kui tema pole homo, siis ei ole keegi homo! Kogu tema kõnemaneer ning kehakeel viitab liiga karjuvalt sellele:P
Tüüpiline Chabrieri loeng näeb välja nii, et õpejõud karjatab iga 2-5 minuti tagant mikrofoni "tsss" või siis "ma kuulen teid küll rääkimas". Ka siis kui auditoorium on haudvaikne:D Lisaks näpib ta pidevalt oma ultramoodsat läikivat mobiili, mis mikrofonile liiga lähedale sattudes neid jubedaid hääli tegema hakkab:P
Plussid: loengud on huvitavad ja selged.
Miinused: Vaikuse kiiks. Pidevad keelamised à la teie kaks seal paremal, jah just teie, te räägite juba 2 minutit, ma kuulen teid. Kui te veel räägite, siis ma olen sunnitud teid lahutama (kõrvuti istumisest siis)":P

Jean-Louis Marie: sotsiaalteaduste ajalugu. Esiteks, loomulikult tekib õppejõust teatud arvamus eelkõige just aine sisu põhjal. Kuna sots.teaduste ajalugu tema versioonis imeb vilinal, siis ei saa ka õppejõudu just väga kiita. Lihtsalt pool aastat järjest Dilthey'st ja funtsionalismist jauramine viskab suht üle. See pool aastat minu puhul muidugi ei kehti, sest tema aines jätsin julgelt pooled loengud vahele. Ma polnud vist ainuke, tema auditoorium on alati pooltühi.
Jean-Marie on kahtlemata väga tark 50-aastates mees, aga ta ei oska oma teadmisi edasi anda. Ta ajab mingit teoreetilist jura ilma igasuguste näideteta. Lisaks on tal veel äärmiselt uinutav mõnus hääl. Selline mis sobiks muinasjutuvestjale, kes tahab lapsed magama saada. Töötab täiega!
Plussid: ta saab vist ise ka oma aine igavusest ja mõttetusest aru, tehes aeg-ajalt selle kohaseid sarkastilisi nalju à la "mitte ma ise arvaks, et kell kuus õhtul on võimalik sellisest asjast aru saada".
Miinused. i.g.a.v

Lyess Kourougli: annab ainet nimega metoodika, kust tegelikult keskendume rohkem aktuaalsetele teemadele. Lyess on noor araabia päritolu noormees, kes tahaks kogu hingest oma väikese aktsendi ning nahavärvi unustada. Ta näeb välja nagu tüüpiline tsurka, kuid ometigi kannab halvasti istuvat ülikonda.
Plussid: Kahtlemata on tegu väga-väga targa noormehega. Ta teab tõesti igasugustest asjadest iasuguseid asju. Näiteks üllatas ta mind oma teadmistega sellest, et Eestis on ettevõtetele kehtestatud 0% maksumäär.
Miinused: arvab, et tema aine on kõige tähtam. Peab mind Venemaa ja kogu Ida-Euroopa eksperdiks ning siis sõitleb liigse kriitilisuse pärast Moskva aadressil. Tekib paratamatult tunne, et ta tahab mulle lihtsalt ära panna.

Mike Andrews: nagu nimestki aru saada, on tegu inglise keele õppejõuga.
Mike on umbes 40-aastane kõhukas britt vastava huumorimeelega. Oma ainest kui sellisest on tal suht pohhui ning mingit erilist entusiasmi temast ei kiirga. Pigem vastupidi, tal on tegu, et poolteist tundi vastu pidada. Mike on selline tüüp, keda võiks vabalt näiteks Smoking Dogis kohata ning maast ja ilmast rääkida.
Plussid: Briti huumor ja inglise arusaam asjadest, mis ei ühti prantslaste omadega. Mina olen poolt! Lisaks olen ma ta vaieldamatu lemmikõpilane:P
Miinused: tervest grupist teab ta täpselt ühe inimese nime. Minu. Seega iga kord kui on vaja midagi teha või kuhugi minna ja midagi küsida, teen seda mina. Pärast iga ettekannet küsib ta "Merxs, what do you think about this"? See eeldab, et ma kuulaks neid meeletu prantsuse aktsendiga vürtsitatuid halbu ettekandeid. Ei kuula!

Ebrahim Nageba: annab informaatika tundi. See on maailma mõttetuim tund, kuna tegu pole teps mitte lihtsa informaatikaga. Meie tegeleme pigem kõrgema taseme Exceli ning igasuguste statistika- ning finantsprogrammidega. Enamasti ei tee ma seal tunnis midagi. Paremal juhul jõuan pool valmis.
Plussid: Tsurka kohta on ta armsalt nummi.
Miinused. Vihkan ta aktsenti! Ma lihtsalt ei suuda tema prantsuse keelt kuulata. Lisaks ei oska ta küsimustele vastata. Kui millestki aru ei saa, siis selle asemel, et seletada, haarab ta su käest hiire, ja teeb välgukiirusel kõik ära. Aru ikkagi ei saa:P

Saingi vist ringi peale. Enselegi üllatuseks avastasin, et mul oli see semester ainult üks naisõppejõud.

Eksamitest

2008-01-25T23:59:00.000+01:00

Üleeelmine laupäev sain oma esimese eksami tehtud. Seda oli vaja tähistada. Haarasin Silvie ja tolle ühikakaaslase Adriana kaasa ning suundusime Resto pirate'i sööma ning maitserummishotte jooma. Asjale lisas vürtsi, et istusime kõrvuti rugbymeeskonnaga. Igav ei igatahes ei hakanud:D
Õhtu lõppes, nagu tavaks, Siriusel, kus kella kaheni tantsu sai vihutud. Ma polnudki pärast 1. jaanuari suitsukeeldu väljas käinud ja peab mainima, et hoopis teine tera. Ei haisega pärast ja ka kohustuslik dush võib hommikuni oodata:)

Järgmine hommik käisime suure päikesesäraga turul puu- ja juurvilju ostmas ning edasi sisustasin oma aega õppimisega.

Esmaspäeva hommikul ärkasin üles juba 38 palaviku ning suure-suure köhaga.
Hoolimata teisipäevasest arstilkäigust ja rohtudest läks aina hullemaks. Palavik tõusis üsna regulaarselt nii päeval kui öösel 40. ligi. Normaalsed inimesed on selle palavikuga voodis teki all, eks? Paraku minul sellist luksust ei olnud.
Kuna Urmo viibis komandeeringus, pidin ise end nii viinaga hõõruma, teed keetma, õppima kui ka koolis eksameid tegemas käima.
Vahepeal kui pea meeletult valutada lõhkus, palavik lokkas ja ma lihtsalt ei jaksanud voodist püsti tõusta, et endale rohtu tuua, siis hakkas hale ka. Paraku ei muutnud töinamine midagi paremaks ja tuli ikkagi minna kui tahta, et veidigi parem hakkab.
Kõige hullem kõrge palaviku juures on minu meelest igal juhul külmavärinad. Koguaeg oli nii külm, hoolimata meeletult soojast toast, dressipükstest, Urmo fliisist ning mitmetest tekkidest.

Neljapäeva öösel sain esimest korda normaalselt magada ja see märkis ka haiguse selgroo murdmist. Edasi oli mul juba alapalavik, meeletu peapööritus ning silme ees mustaks minek. Just sellises seisundis sooritasin ma veel kaks eksamit.
Vist ei pea mainima, et KÕIK eksamid eranditult läksid minu meelest ikka väga halvasti. Ehk õpejõud päris nii karmilt ei arva ning mind mõnest ainest ikka läbi laseb...

Eelmisest Eestis käigust

2008-01-25T23:56:00.000+01:00

Neid ridu kirjutan taaskord lennujaamas. Seekord Lyoni omas. Eksamid said kuidagi üle kivide ja kändude tehtud ning tee viib mind sooja maa asemel Eestimaa talve. Tervelt kaheks nädalaks!

Eelmisest Eesti reisist, millest nüüd kolm nädalat möödas, on meelde jäänud järgnev:
- Mõnus puuküte Kloogal, millest oma rõskes korteris vägagi puudust tundsin
- Luikede toitmine ning külm talvepäike. Lumepuudus eriti ei morjendanud.
- heeringas hapuoorega. Vaieldamatu lemmik!
- Tallinna erinevad pubid. Ära nimetamist väärivad Hell Hunt, Texas ja Levist Väljas
Just Hellas Hundis sai veedetud legendaarne päev Kanniga. Täpsemalt püsisime seal 8-9 tundi järjest.
- Tartu: Kann, Kuperjanov ja Zavood. Teele jäid veel nii mõnedki muud lõbustusasutused + Herne tänava korter:D
Uus aasta tuli ka Lõunaosariigis varem. Meie tähistasime seda igatahes 30.ndal ning lõpetasime hommikul kell 11.
- Kui ma vana aasta õhtul suure pohmelliga supilinnas ukerdasin, sadas laia lund:)

Mis jäi tegemata, ehk mis halvasti, see uuesti:
- Papajevile jäi külla jõudmata
- Viinatarretis jäi Tartus tegemata
- Lumepuudusel jäi kelgutamata
- Ööklubis Marat jäi käimata

Siit ma tulen!

Gripipoisid külas

2008-01-14T18:08:00.000+01:00

Ajalugu kordub. Täpselt samal ajal eelmine aasta, ajaloo eksamiks õppides, oli mul 39 kraadi palavikku ja väga paha olla. Nüüd on jälle sama seis. Saigi liiga palju kilgatud, et pole novembrist saadik haige olnud. Nagu ikka, juhtuvad ka sellised asjad kõige halvemal ajal. Parasjagu on sess käsil ja kolmapäev, neljapäev ning reede "rõõmustavad" mind eksamitega.
Loodetavasti annavad kriipiv, rinnust valusaks lööv köha ning kõrge palavik veidi järele ning lasevad siiski õppida. Homme lähen arsti juurde. Kavatsen korraliku antibiotsi laksu kätte kaubelda, sest praegu haige olla küll aega pole.

Nagu kirsiks tordil teevad naabrid juba paar tundi bändiproovi ja elektrikitarr ning kiljuv hääl (mingisugune raskemat sorti muusika) lõikavad lihast ja luust läbi.

Kui kunagi haiguse ja eksamite vahelt aega saan, siis blogin ka sellest, mis Eestis juhtus.

Kirjad kaamosest

2007-12-25T01:15:00.000+01:00

Laupäeval kell viis istusin Lyoni lennujaamas ja jõin Martinit. Tunne oli õige ülev. Eelmisel ööl olin ma jaksanud siiski oma kaua kadunud kalli kaaskannataja ära oodata ja juba sama õhtu ootas mind tuledes Tallinn ning soe kodu Kloogal.
Lõpuks jõudsin Kloogale küll alles kell kolm öösel, kaks tundi hiljem, kui plaanitud. Aega kasutasin siiski suhteöiselt ökonoomselt - peamiselt õppides. 3/4 avaliku halduse semestri loengumaterjalidest on üle käidud. Eks midagi pea ju tagasiteele ka jääma:P
Amsterdami-Eesti lennul jõin rohkem küll veini ja jutustasin kõrvalistuva Luxembrugis töötava naisega.
Igatahes on Eestis oluliselt vähem talvine kui Lyonis. Ja koguaeg on pime. Esimene hommik ärgates arvasin, et kell on väga-väga vara. Tegelikult oli üks päeval:P Aga sellest hoolimata on hea. Eile käisime Estonia kontserdisaalis Eesti keeli kuulamas. Mere ääres on mõnus tatsata, saun on suurepärane ning heeringas hapukoore ja sibulaga on vaieldamatu lemmik.

Jõuluvana oli ka helde ning tõi uue lõhna, suure sõnastiku, Indigolaste plaadi, kalendri, pajalapid ja muud pudipadi.

Häid pühi teile kõgile!

So this is Christmas

2007-12-22T00:49:00.000+01:00

Lyonis on juba varsti nädal aega meeletult ilus ilm olnud. Paar kraadi külma, tuulevaikus ja päike. Ainult lumi on täiuslikust talveilmast puudu.
Naljakas, esimest korda lähen vist Eestisse teadmisega, et seal on soojem kui siin:D
Mul on juba mitmendat päeva selline pisike ärevus sees, jõuluärevus. Metroodes lastakse jõululaule, tänavad on kaunistustest tulvil ning ilm on talviselt karge. Täna kooliski oli tunda lähenevat vaheaega ja aastalõppu. Paljud olid tulnud loengutesse kohvritega, et otse siis raudteejaama ja sealt edasi koju kihutada. Pärastlõunal raamatukogus õppides oli sots.korrus täiesti tühi. Peale minu veel 4-5 inimest. Tavaliselt on neid 10-15 korda rohkem.

Ka kodu on korras ja küünlalõhna täis ning jõulumuusika mängib taustaks. Kohver on peaaegu pakitud.
Vähemalt on mida oodata. Paari tunni pärast peaksin ma oma tibu kätte saama ja homme öösel magan juba kodus :)

Loodetavasti magan, sest mul on Amsterdamis täpselt 50 minutit aega, et lennukit vahetada. Kui esimene lend peaks hilinema siis...

Mees tuleb koju

2007-12-21T12:25:00.000+01:00

Nonii, täna on nüüd käes see päev kui Urmo peaks pärast pikki rännakuid konnaõgijate juurde tagasi saabuma.
Peab tunnistama, et väike ärevus on sees küll. Umbes selline nagu oli poolteist aastat tagasi, kui esimest korda koos Lyoni tulime. Ka siis ma kartsin, et mis moodi see kooselu küll välja nägema hakkab.
Kui ta kevadel Eestisse läks oli mul vastupidine deprekas. Hirm üksi olla. Igasugused kurvad mõtted tulid pähe: à la kui ma vannis kukun ja luud murran, siis läheb nädalaid enne kui tõesti keegi huvi tunneb, et kus ma olen.
Nüüd olen nendest hirmudest üle saanud ja pean tunnistama, et tegelikult on üksi päris meeldiv elada. Keegi ei vingu, et põrand on pesemata ja magamistuppa on moodustunud vaip mahavisatud riietest:D Tagasi on pigem see aeg, et hmm.. kuidas me küll koos elama hakkame:P
Esialgu harjutame igatahes päeva kaupa, sest juba homme läheb Merxs koju!!!

Kohtume siis sealpool reaalsust!

Euroopa on küla

2007-12-21T12:14:00.000+01:00

Otsisin teisipäeval meeleheitlikult asendussaali, kus pidi üks loeng toimuma. Kuna tegu oli hoopis teiste majadega, kus tavaliselt käin, siis osutus see küllaltki raskeks. Kui ise ei leia, tuleb sõbrad appi võtta, ehk siis küsida. Küsisingi esimeselt ettejuhtuvalt tüdrukult. Arutasime veidi, kus see küll asuda võiks. Tema ka ei teadnud, hakkasin just edasi liikuma, kui äkki ta küsis, et kust ma pärit olen. Kuna mul oli tõesti vaja õigeaegselt sinna loengusse jõuda, siis viskasin üle õla, et Eestist. See peale sain vastuseks "Oligi kuidagi tuttav aktsent".
Jah, ma jooksin meie ülikoolis, kus on 25 000 tudengit, kokku Marinaga! Marina on vene rahvusest neiu, käinud ka vene keskas ja nüüd teist aastat Prantsusmaal. Õpib sama asja, mis mina, ainult et esimesel kursusel. Loomulikult vahetasime numbreid ja lubasime uuel aastal kindlasti kontakteeruda.
Ma pean ainult tunnistama, et ei tekkinud seda sama tunnet, mis päris eestlasi kohates. Jah, ta on küll tõenäoliselt Eesti kodakondne ja räägib ka talutavalt eesti keelt (kuigi vahele viskab prantsuse keele sõnu), aga ta pole ikkagi see. Tema ei ole see tüdruk, kellega öösel jõe ääres jalutades "Mesipuud" või In Spe laule laulda, nagu me siin Silviega näiteks korduvalt teinud oleme. Pole ka kindel kas ta meie nostalgia filmidest vaimustub. Ja ma ei ole hetkel kindel, kas ma tahangi temaga oma väikest kujuteldavat ideaalset Eestit jagada.. Eks saame teada.

Igatahes poole kohaga eestlane on juures. Loodetavasti ka tore.

Jõulud, tulge juba!

2007-12-15T22:02:00.000+01:00

Inksu läks juba eile Eestisse jõulupuhkusele ja ka minul oli tõeline jõulu- ja kodutunne peal. Eriti pärast seda kui kõik oma jõulukingid ostetud sain. Oi kui hea tunne see on, sest ei ole midagi vastikumat kui rahvast täis poodides trügida.
Õhtul koju jõudes oli täpselt selline tunne, et peaks pakkima hakkama, sest homme läheb lennuk. Kahjuks läheb lennuk alles nädala pärast, niiet kohver peab veel ootama. Nüüd tuleb hoopis viimased paar päeva selle aasta sees asjalik olla ja paar koolitööd ära teha ning siis.. KODU!
Mis sest, et siin on sama külm kui seal, mis sest, et lund ei ole. Tahaks Kloogale mere äärde tatsama ning soojale köögipõrandale pliidisuu ette istuma. Tahaks juua korralikust piimast tehtud kakaod ja süüa ohtralt hapukapsast, verivorsti ning heeringat. Tahaks kuuselõhna ja piparkogitainast. Tahaks sõpradega kohvitada. Tahaks mammaga jutustada. Tahaks sauna. Tahaks telekat vaadata (pühade ajal alstakse ju igast häid asju).
Tahaks lihtsalt koju!

Jälle toidurindelt

2007-12-15T21:57:00.001+01:00

Viimaste kuude jooksul on traditsiooniks saanud, et vähemalt korra nädalas söön väikese sushi. Maiuspalad soetan kohalikust kaubanduskeskusest Carrefourist, kus headel päevadel 7€ eest täitsa normaalse koguse sushisid ja makisid saab. Eile õhtuses loengus tegi aga Sandra ettepaneku Jaapani restorani minna. Mõeldud, tehtud. Nüüd pean tunnistama, et ma eit aha enam Carrefouri sushi poole vaadatagi. See on see, kui üldse restos ei käi:P
Igatahes oli supertore ja mul on tõsiselt hea meel, et mul on ka prantslaste seas tõsiselt võetavaid sõpru tekkinud, kellega pidevalt koos väikse klaasi taga istuda, kooli grupitöid koos teha ja nüüd.. ka sushit söömas käia:)

Kus sa olid? Oh, ma esindasin oma rahvast

2007-12-15T21:32:00.000+01:00

Lõik Armastus kolme apelsini vastu. Ma ka esindasin oma rahvast:P

Kolmapäeval avanes mul võimalus Lyoni Eesti aukonsuli Serge Arnauld'ga Grenoble's Baltimaade konverentsil käia. Üritust organiseeris assotsiatsioon Baltimaade sõbrad. Kohal olid Eesti, Läti, Leedu aukonsulid ning igal konsulil kaasas ka oma maa tüdruk. Meid kasutati ühtlasi kui eksponaate ning vastasime publiku küsimustele. Kuulajaskonna moodustasid 70-80 inimest, keskmiselt vanemapoolsed.
Juba kell pool viis korjas mind Eesti ja Läti konsul uhke mersuga üles ning sõit viis teise linna. Konsulid, 60. eluaastates papid, olid toredad ning juttu jätkus kauemaks. Kiruti streike, kommuniste ja muid vasakpoolseid ning bürokraatiat. Loogiline ka. Tegu oli endistest ärimeestest nüüdsete pensionäridega, kes on terve elu kõvasti tööd rabanud ning tänu kellele (just nemad maksavad meeletult makse siin riigis) kogu Prantsusmaal üldse veel üleval püsib.
Grenoblesse jõudes läksime restorani. Nimelt organiseeris assotsiatsioon konverentsiegijatele dinée. Süüa sai väga hästi, vein oli hea ja jutt jooksis endiselt. Tõele au andes rääkisin Läti ja Leedu tüdrukuga küll suhteliselt vähe, sest kõrvuti me ei istunud ning lisaks oli tegu juba üle kolmekümneste naistega, kellel ühel vist kaks lastki. Polnud päris seesama elukogemus kui mul. Naljakas oli see, et alguses mingid tädikesed üritasid muga hästi aeglaselt rääkida, et ma ikka aru saaks:P Nad vist ei teadnud, et ma olen siin maal juba mõnedki aastad veetnud.
Konverentsil tegi iga konsul oma maast esitluse. Eesti oma ruulis täiega. Räägiti E-stoniast ning kultuurist. Läti vana näiteks jahuski pool tundi ainult ajaloost, ja mitte kaasaegsest, vaid ikka ristisõduritest ja piiskop Albertist. Igatahes läksid konsulid kõvasti üle aja niiet küsimuste voorule jäi suhteliselt vähe aega. Peab tunnistama, et väga kompromiteerivaid küsimusi ei tulnudki, lolle lausa üldse mitte (à la kas teil elekter on). Leedi kohta küsiti mingile juudi surnuaia peale ehitamisest ning uuriti Eesti-Vene suhete seisu pärast pronkssõduri jama. Sellele küsimusele vastas Eesti konsul väga konkreetselt: "Vaataks äkki parem tulevikku!":p
Mina rääkisin rohkem endast, et kes ja miks ma siin olen ning veidi EL-i astumisest ja meie jõulutraditsioonidest.

Tegelikult on kahju, et selliseid asju Baltimaade kohta tehakse, sest väga raske on samastada Eestit Läti ja Leeduga. Hea küll, mingi osa meie ajaloost kattub, aga kultuur ja traditsioonid on ikka väga-väga erinevad.

Õnneks on Eestil superlahe ja asjalik aukonsul, kes meie lippu ikka kõrgel hoiab! :)

Hea söök!

2007-12-09T23:22:00.000+01:00

See, kes mõtles välja lõhe, täpsemalt soolalõhe, vääriks küll oma Nobeli. Pole midagi paremat kui toores lõhekala väikse sidruni ja võisaiaga. Olude sunnil ma saia ei söö, aga toores lõhe on endiselt popp. Alles eile ostsin 500 gr lõhet, lõikasin selle tükkideks, soolasin sisse ja nüüd käin külmkapi vahet seda nosimas. Niiii hea! Ühtlasi olen loobunud lõhe ahjus tegemast. See on nii kallis kala ja olgem ausad, toorena on ta palju parem! :P

Fête des Lumières

2007-12-09T22:40:00.000+01:00

Pildid pole just kenjaalsed, sest fotokas on mul juust ja pimedas ei suuda ma piisavalt kätt paigal hoida, et korralikke pilte saada. Niisiis nautige kassaegset (loe:udust) fotokunsti!:P

Ilusaid pilte vaadake siit.

Igal 8. detsembril alates 1852. aastast tähistab Lyoni linn Fête des Lumières'i ehk siis Valguse pidu. Legendi järgi päästis neitsi Maarja 1643. aastal Lyoni linna Prantsusmaal möllanud
katkust. Tänutäheks tähistab linn neitsi Maarja päeva ning süütab end tuledesse tema austuseks. Tegu on küll algselt religioosse pühaga (nagu on ka jõulud, lõppude-lõpuks), kuid tänapäeval on sellest saanud tõeline turismimagnet ning 4-päevased pidustused. Nimelt on Lyoni tähtsamad monumendid, kirikud ja muud hooned saanud valgusmärngude objektiks.

Käisin minagi linna avastamas. Reedel jõime vihmas hõõgveini Sandraga ja laupäeval tuiasime ringi Silviega ning tegime väikse hõõgveini Kadriga. Kahjuks kaasneb kõikide selliste üritustega ka meeletu rahvahulk ja niisama rahulikult hõõgvein näpus mööda linna ringi jalutada on raske. Pigem peab end läbi murdma.

Õnneks annavad asjale vürtsi lahedad bändid/tänavamuusikud, kes rahvale tasuta meelelahutust pakuvad. Ja seda hoolimata vihmast:)

Koolis on endiselt põnev

2007-12-09T21:34:00.001+01:00

Neljapäeval kooli minnes oli mul tuline kahju, et fotoaparaati kaasas polnud. See, mis ülikooli peasissepääsu juures toimus, oleks väärinud jäädvustamist! Esiteks oli Rhone'i kallastele pargitud üheksa suurt politseifurgooni. Kui eelnevatel päevadel olid mendid autodes kaarte tagunud, siis seekord olid bussid tühjad. Kooli tänavale keerates sai selgeks ka miks. Nimelt oli pool ülikooli peahoonest ümberpiiratud märulipolitsei poolt:P Ilma naljata. Tüübid seisid täies kaitsevarustuses: õla- ja jalakaitsmed, kilbid, kiivrid, relvad. Päris spuukitunne oli ausalt öeldes:D
Tuli välja, et hommiku poole oli õpilaste poolt jätjekordne blokaad organiseeritud, mille siis politsei vägivaldselt (3 üliõpilast haiglas) maha surus. Kui mina kooli jõudsin, siis sisehoovi sai sisse üliõpilaskaardi esitamisel ning märulipolitsei vahelt teed leides. Mul oli tunni aja pärast California asjus koosolek ning paar paberit vaja välja printida. Sisse minema hakates kõlas teiselt poolt karjatus: "Merxs, NON!" Karjujaks oli muidu väga sümpaatne grupivend Marc-Olivier. Tunne oli nagu filmis, kus on kaks poolt ja kus reeturit, kes ühelt poolt teisele läks, etendasin mina:D Nimelt otsustasid enamus tudengeid ning õppejõude boikoteerida tunde ning mitte ülikooli hoonesse sellistes tingimustes siseneda. Kuna mul oli tõesti vaja need dokumendid ruttu välja printida, otsustasin karjeid ignoreerida:D
Õhtusesse loengusse minnes oli asi rahunenud. Märulipolitsei oli kella viieks kadunud (kas tööpäev sai läbi?) ja sissepääsu kontrollisid ülikonnas mendid:D Esimese surmigava sots.loengu otsustasime siiski kohvikus õlut juues ning olukorda kirudes veeta.
Kui ma eelmises postis mainisin, et ei saa aru, miks politseid enne kohale ei toodud, siis nüüd juba hooman veidi ka selle teguviisi negatiivseid pooli. Ega ikka ei ole tore küll märulipolitsei saatel demokraatiat ja inimõiguseid õppida:P Tegu on ikkagi ülikooliga. Samas ei ole mul ka paremat lahendust pakkuda. Eilne eksam jäi juba selle olukorra tõttu ära, eks näis, mis tulev nädal toob. Minu prognoosi kohaselt enne jõuluvaheaega (22 dets) midagi suurt ei muutu. Puudub diskussioon. Inimesed on polariseerunud ja ausalt öeldes on mul juba kõrini neist "pour" või "contre" argumentidest.

Prantslaste rahvussport - streik!

2007-12-04T15:59:00.000+01:00

Sellest, kuidas prantslased erinevaid manifestatsioone ja streike armastavad, olen ma ka eelnevalt kirjutanud. Oma kolme ja poole siin veedetud aasta jooksul olen ma kokku puutunud väga paljude erinevate streikidega. Lugematuid transporditöötajate streike pole mõtet hakata üles lugemagi. Neid tuleb vähemalt kord kahe kuu tagant ette:D Just tänagi teatati trammis valjuhääldist neljapäevasest streigist ning ühistranspordi ebakorrapäraselisest liikumisest:P
Nüüd aga koolistreikide juurde. Nendega olen isiklikul tasandil kokku puutunud tervelt kolmega.

Kõige pealt 2005. aasta Filloni, kes on muideks praegune peaminister, seadus, mis pidi toonast koolisüsteemi reformima. Eelkõige olid puudutatud keskkoolid, kus valikainete maht ning õpetajate arv pidi veelgi vähenema. Olin siis kohalikus väikelinnas Barbezieux 11. klassis ning kool oli tubli kolm päeva kinni. Ühel neist päevadest käisin minagi streikimas. Oli tore. Istusime asfaltil ja panime autoteid kinni. Kohalikud reporterid uudistasid ringi. Teistel päevadel magasin kodus. Mul oli ausalt öeldes sellest seadusest kama kaks, sest mingit soovi Prantsusmaale jääda jaanuari kuus mul veel polnud. Vastu see seadus igatahes võeti, kuid seda, kas ka mingeid olulisi muudatusi tehti, enam ei mäleta.

2006. aasta kevadel vallutas terve Prantsusmaa CPE streik. CPE tähistab esimese töökoha töölepingut, mis võimaldanuks alla 26 aastane inimene kaheks aastaks nö "prooviajale" panna, mil töötaja vallandamine on lihtsustatud. Olgu selgituseks öeldud, et Prantsusmaal on väga raske töötajat tähtajatu lepingu ehk CDI puhul vallandada. Seadus tehti lootuses vähendada tööpuudust noorte seas, mis on ligi 25%, julgustades firmasid neid palkama, kartmata hilisemat raskendatud töötaja vallandamist kui viimane ei vasta tööandja ootustele.
Elasin tol ajal Montpellieris ning olin 12. klassis. Meie nö eliitkeskkool oli osade õpilaste poolt moodustatud blokaadist ja streikidest halvatud ligi kolm nädalat. Kohalik ülikool aga näiteks kolm kuud. Just see seadus rikkus presidendiks saamise võimaluse tollasel peaministril de Villepinil ning lamineeris veelgi enam niigi sisepoliitiliselt ülinõrka Chiraci.
Just CPE perioodil nägin ma Prantsusmaa tõelst revolutsioonilist palet. Montpellieri aprilli streik tõi kokku mitukümmend tuhat inimest. Meiegi Terjega jõlkusime nendega pilte tehes kaasas. Naersime omaette, et meil on laulupeo rongkäik, neil stregid:D Peab tõdema, et tuju oli kõigil hea. Rahvas laulis ja tantsis. Vihastest inimestest oli asi kaugel.
Paraku ei oska prantslased rahumeelselt koole blokeerida. Nii mõnedki minu tollased klassikaaslased elasid nädalaid koolis. Sõid ja magasid seal. Nii mitmedki hooned muudeti nende poolt kasutuskõlbmatuks. Ülikoolides lõhuti arvuteid, raamatuid ja mööblit. See, mis moodi koolivara lõhkumine seaduse tagasivõtmisele kaasa peaks aitama, jäi mulle arusaamatuks.
Kuna minu puhul oli tegu abituriendiga ning riigieksamid seisid ukse ees, siis kasutasin oma vaba aega pigem õppimiseks. Ka Barcelonas sai Terjega suurte streikide ajal ära käidud.
Suur mobilisatsioon tõi siiski ka mõningat edu, sest tööseaduse osa seadusest kõrvaldati ning toonase presidendi parem käsi ja UMP üks juhtfiguure de Villepin oli kaotanud igasuguse autoriteedi ning lähituleviku väljavaated poliitika valles.

Kolmas streik sai tänasega nüüd loodetavasti läbi. Minu ülikool, Lyon Lumière 2, oli ligi kolm nädalat kinni.
Nimelt võeti juulis, ehk siis 5 kuud tagasi (sic!) vastu uus ülikoolide autonoomsemaks muutmise seadus, loi Pecresse (Valerie Pecresse on kõrghariduse minister), mis muudaks juhtkonna jõuvahekordi ning lubaks erasektoril ülikoole finantseerida. Loomulikult tõusis meeletu poleemika selle ümber, et nüüd hakkavad firmad dikteerima, mida keegi õpib. Kui autonoomsusega lõpuni minna, siis võib karta, et ka ka iga ülikool kehtestab vastavad sisseastumiskriteerumid (hetkel võib ülikooli minna iga mats, kel keskharidust tõendav paber taskus. Tõsi, siin maal on keskkooli lõudiplomit tunduvalt raskem omandada kui näiteks Eestis) ja suurendab üliõpilaste poolt makstavaid sisseastumistasuseid, mis hetkel ulatuvad 150€-ni aastas. Need viimased kartused pole aga kuidagi põhjendatud, sest käesolev seadus neid ei puudutaks. Minu arust on loi Pecresse väga asjalik seadus, mis aitaks ülikoolidel vähendada finantskriisi (tänu erasektori kaasamisel rahastamisesse) ning koolitada tulevasi lõpetajaid vastavalt reaalsele vajadusele tööturul, mis oma korda vähendaks töötust noorte kõrgharitute seas.
Naljakas on see, et need samad streikivad üliõpilased vinguvad pidevalt Prantsuse ülikooliharidussüsteemi ebaefektiivsuse üle. Nüüd, kus keegi tahab midagi muuta, on kohe kisa lahti. Ei pea vist mainimagi, et kui paar aastat ühtsele Euroopa kõrgharidussüsteemile, 3+2+3, üle mindi, siis suutsid prantslased jälle kuid steikida. Nüüd on kõik rahul. Ka oleks minu meelest tervitatav ülikoolidesse sisseastumine mingite kriteeriumite põhjal. Ka siis keskkooli lõpueksamid või sisseastumiseksamid, aga midagi tuleks teha. See ikka ei ole normaalne, kui esimese aasta alguses ei jätku kõikidele istekohti ja vähemalt 50% esimese kursuse tudengitest kukub aasta lõpuks välja.
Hea küll, seadus seaduseks, tegelikult tahtsin ju hoopis stregist rääkida. Esiteks on naljakas, et streikidega alustati poolest novembrist, kuigi seadus võeti vastu juba juulis. Miks? Hea küll, saan aru, et suvel on kool kinni, aga miks me ei streikinud septembris või oktoobris? Miks alustada just siis kui suured kontrolltööd ja eksamid saabuvad? Vägisi jääb mulje, et streikijad lihtsalt ei viitsi õppida.
Streikijad ja ülikooli blokeerijad räägivad ju muidugi "demokraatia" nimel. "Demokraatia" on jutumärkides, sest loengusaalides peetavad üldassambleed, kus osaleb üldjuhul 1000-1500 inimest (rohkem lihtsalt ei mahu) ning kus "diskuteeritakse" ning hääletatakse, ei ole demokraatlikud. Käisin ka ühel neist koosolekutest. Esiteks ei kontrolli keegi, kas inimesed, kes käe tõstmisega hääletavad, on üldse meie kooli õpilased. Teiseks, kas võib pidada diskussiooniks olukorda, kus 1300 seaduse vastast ei lase absoluutselt seaduse poolt olijatel sõna võtta. Nägin ise kuidas igati viisakalt noormehelt lihtsalt kisti mikrofon käes. Samuti sõimati kõiki blokaadi vastu olijaid (mis ei tähenda automaatselt seaduse poolt olemist! Mõni meist tahab lihtsalt õppida!) sarkozistideks ninf fashistideks (hea kodune tunne tuli! :P) Kuna üldassambleedes, mingit erilist demokraatiat just ei viljeleta, tuli juhtkond vastu ning organiseeris ülikooli koduleheküljel interneti hääletuse kus iga isik oma kooli paroolidega sai ühe korra hääletada. 25 000 üliõpilasest hääletas ligi 10 000 ning 65% neist olid blokaadi vastu ning tundide jätkumise poolt. Loomulikult boikoteerisid streikijad hääletust ning blokeerisid uuesti kampused. Samas saime endiselt juhtkonnalt maile, mis teatasid, et minge aga loengutesse, õppejõud ootavad teid. Kohale minnes selgus, et need mõnisada aktiivset streikijad valivad kampuse uksel keda sisse lastakse. Näiteks teise aasta magistrid lasti sisse. Kui sul aga veel bakakraadki olemata siis võid ukse taha jäädagi. Siin kohal tekib küsimus, et kust kohast võtab samasugune teise aasta tudeng nagu mina õiguse keelata mul kooli minemast. Temale ei ole ju keegi andnud õigust blokeerida, kuidas tema võib mind keelata? Koolis käimine on minu õigus, kurat võtaks!
Ma ei kujuta ette kui kaua see lollimängimine veel kestnud oleks, aga meie õnneks läksid streikijad ise liiga kaugele üle piiri. Nimelt otsustasid revolutsioonilised vasakpoolsed prantsuse noored, et on täiesti Ok kui minna kooli kõrval asuvasse toidupoodi, laduda viis käru toitu ja alkoholi täis ja siis 15-nekesi, ilma maksmata poest välja murda ning kampusesse peitu pugeda. Siis õnneks sekkus LÕPUKS ka politsei. Varganäod aga ei saanudki aru, et nad midagi valesti tegid. Oma tegude selgituseks lausuti vaid, et toidupood on paha kapitalistlik asutus ning nemad võitlevad kapitalismi vastu:D
Pärast seda sündmust sulgeti kool juhtonna poolt veel kolmeks päevaks ning eile pidi toimuma salajane kirjalik hääletus, mis pidi lõplikult otsustama tundide jätkamise saatuse. Läksin siis mina pahaaimamatult pärastlõunal hääletama. Üllatus-üllatus, taaskord oli ülikool blokeeritud väikeste kommunistide poolt, kes kedagi sisse ei lasknud. Miks blokeeriti demokraatlikku hääletust, mille õigust kontrollisid ka muideks juridilised instantsid? Selle pärast, et streikijatele ei võimaldatud organiseerida vahetult enne hääletust nn "diskussiooni". No tere hommikust, kas meil toimuvad 5 minutit enne legislatiivsete valimiste algust või mis veelgi hullem, selle ajal, avalikud debatid? Ei toimu! Me oleme suured inimesed, isegi natuke haritud. Ma loodan, et me oleme ikka ise võimelised veidi mõtlema! Ühesõnaga hääletada ma ei saanudki. Õnneks hommikupoole olid siiski 10 000 üliõpilast oma hääle andnud - 86% seda korda blokaadi vastu.
Täna hommikul tundi minnes oli uksel politsei, kes kontrollis kõigi üliõpilaskaarti, et vältida võõraste streikiate sattumist kooliterritooriumile. Meie ilusa amfiteatri uksed olid eest ära ning üks aken laudadega kinni löödud. Hea ikka, et kooli lõhkumine taaskord asju paremuse poole viib. Ma ikka ei saa aru, miks juhtkond varem politseid appi ei võinud kutsuda. Suur enamik üliõpilastest on ju blokaadi vastu. Prantsuse noored on ära hellitatud. Kõike võivad teha ja neid ei tohi keegi näpu otsagagi puutuda, muidu on kohe selline "inimõiguste rikkumise" kisa lahti. Samas jälle rikutakse enamuse tahet. Mina olen alati õppinud, et demokraatia, see ongi enamuse tahe. Ju siis olen valesti asjast aru saanud.
Loodetavasti on see streik nüüd läbi. Kui aus olla, siis põhjust steikimiseks enam küll pole. Isegi ülikoolide ametiühingud tagandasid end sellest liikumisest juba nädal aega tagasi. Pecresse lubas viie aasta jooksul ülikoolide eelarvet suurendada 50%. Lisaks garanteeris ta sisseastmustasude stabiilsuse. Paraku pole mõned tropid ikka rahul. Juba täna loengus käisid ringi lendlehed, kutsudes homsele üldassambleele - "ainukesele demokraatiklikule arutelule":P

California dreaming vol 3

2007-11-28T22:36:00.000+01:00

Järgmine aasta leiate mind siis CALIFORNIA ülikoolist!!
Sain täna kirja, kus teatatakse, et olen osutunud väljavalituks ja võin järgmine aasta TASUTA seal õppida ning kõik mu punktid kantakse koduülikooli üle! :)
Hoolimata haidest ja metsatulekahjudest olen ma üliõnnelik! Elukohaks saab kas LA, San Diego või Riverside. Kuhu täpsemalt mind paigutatakse, ei sõltu enam minust, vaid University of Californiast.
Loomulikult loodan eelkõige kahe peale, aga ka Riverside pole ookeanist eriti kaugel:)

Nüüd peaks õppima hakkama, aga mul on tõsised keskendumisraskused. Oh seda elevust:P

Palju õnne mulle!!!

California Dreaming vol 2

2007-11-26T02:30:00.000+01:00

Mind kutsuti California asjus teisipäeval vestlusele! Jeeee! See tähendab ju, et sain õnnelikult järgmisesse vooru. Vestlusest edasi saavad 16 inimest, ehk siis pooled kutsutust.
Ühtlasi saadeti meile nimekiri koos vestlusaegadega. Mina olen teine ja see list ei ole tähestiku järgi paika pandud. Ma loodan, et see tähendab ainult head:)

Yoyoyoo - siin Ryan Angelos!

2007-11-26T02:16:00.000+01:00

Üllataval kombel andsid öised katkematud veejoomised ja hommikune peavalu mõista, et alkoholiga sai veidi liiale mindud. Õhtul mul küll sellist tunnet polnud. Ka Silvie kurtis järgmine päev sama muret. Igatahes põõnasin tubli kella kolmeni ning pärast väikest koristamist suundusin taas trenni - stepaeroobikasse. Vot see mulle meeldis! Koeograafia oli lihtne, muusika hea, treener tore ning tõsiselt ennast piitsutama pidi vaid ehk viimased kümme minutit. Igatahes kavatsen sinna homme jälle minna.
Pärast trenni ootas mind Sonia soolaleivapidu. Sonia elab koos kahe varasema klassikaaslasega keska päevilt. Kõik on 20 aastased. Samas mitte just päris tüüpilised noored. Kuna Sonia on pärit Sveitsist ja elab siiani piiri ääres, siis oma maailmavaatelt ühtib ta pigem minu omaga ega ei ole tüüpiline prantsuse ülikoolinoor ehk siis vasakpoolne revolutsionäär. Temaga on alati hea koos streike kiruda ning ülikoolides valitseva vasakguerrilla üle vinguda.
Korter oli superilus ja suur ning süüa ja juua pakuti tõeliselt hästi. Kui tihti teile noortepidudel pakutakse Gini toonikuga või maitseviina, mitte tüüpilist veinipeeti või õlut?;)
Külalised olid enamuses teiste Sonia colocide grupikaaslased ehk siis olin mina vist peo kõige vanem isik:D Õnneks sain tuttavaks Alexia ja Thimotei'ga, kellega koos palju nalja sai. Nimelt olid Sonia ja Elodie eelmine õhtu ööklubis käinud ja tuttavaks saanud kohaliku Ryan Angelosega. Tüüp olla lihtsalt klubis peegli ees tantsinud ja tsikid otsustasid veidi temaga nalja teha. Nii kutsutigi noormees peole:P Tüüp etendas õhtujuhu rolli ilma enese teadmata:D Piisas vaid vastav techno peale panna, kui tüüp üksi (kainena, kusjuures) mööda tuba ringi tantsis. Tegelikult peab möönma, et tantsis hästi. Lihtsalt ta oli nii kole ja ajas nii lolli juttu, et see kokku tuli väga naeruväärne :D
Õhtu naelaks kujuneski Ryani piiride kompamine. Kusjuures tüüp ei saanud lõpuni aru, et tegelikult kõik naersid ta üle:D Õel küll, aga jumal tänatud, et ta seal oli, sest muidu poleks seal küll midagi peale söömise/joomise teha olnud:D

Vinkud tegid, aga morssi polnud

2007-11-26T01:59:00.000+01:00

Nagu eelnevast postist teada, olin ma vabal päeval kell pool üheksa (sic!) üleval. Hommikune tee joodud ning lehed/blogid üle vaadatud, siirdusin kööki salatimaterjali hakkima. Kartulisalat tuli uhke ja aus. Tõsi, küll veidi koorene, aga esimese korra kohta käras küll.
Kell 12 suundusin trenni. Tegin endale ühe korraliku ning hädavajaliku kingituse. Nüüd olen kuue kuu spordiklubi kaardi omanik! Käin palju tahan erinevates trennides ja jõusaalis. Kuna eelmise õhtu kick-boxist ei andnud tunda ükski koht, otsustasin ka järgmine päev õnne proovida. Seekord läksin trenni nimega "gym". Eesti mõistes oli see Body pump. Ja see oli raske! Nii raske, et trenni lõpus, kus ma tavaliselt ilma naljata 0,7 liitrit vett korraga sisse kallan, ei tahtnud ma juua. Ma lihtsalt värisesin üle keha:D Lõpu poole ei jaksanud ma pooli asju kaasa teha ning pooled tegin vist valesti ka. Läksin pärast rääkisin treeneriga ja ta soovitas mul mõned korrad enne jõusaalist läbi hüpata, kus üldse õpetatakse, kuids mingit lihast õigesti pingutada. See nädal kavatsengi seda teha. Pärast kosutavat dushi ja vähest und olin kell kaks päeval rampväsinud. Paraku tõotas õhtu pikk tulla ja kohustusi oli veel mitmeid. Näiteks käisin Inksu juures, kellel on korralik ahi, kooki küpsetamas. Nii tubli ma muidugi pole, et ise shokolaadikooki teha. Mina ostsin muidugi valmis taigna, mille vaid vormi pidi valama:D
Külalised olid kutsutud kella kaheksaks. Kuna erinevate streikide tõttu ei saanud päris mitmed inimesed tulla, ei osanud ma ka täpset külaliste arvu prognoosida. Lõpuks meid siiski kümne ringis kogunes.
Prantslastele üllataval kombel oligi Sonia punkt kell 8 ukse taga, pudel veini näpus. Õige pea saabusid ka Kristjan ja Liis ning siis Ingrid, Tanel ja Sandra. Paari tunni pärast rõõmustasid mind veel ka Silvie ja Kadri. Süüa oli palju (erinevad krõbuskid, kartulisalat, vinkud, kook) ja juua oli palju (vahuvein, lihtsalt vein, sangria). Kuna tegu siiski neljapäevaga ja peale minu, Sonia ja Sandra, kes ülikooli streiki "nautisid", olid teistel järgmine päev tegevused, siis asi väga pikale ei veininud. Kadri ja Silvie lasid pärast kaht vist jalga. Kingiks sain ohtralt Kalevi shokolaadi, glögi, shokolaadist jõuluvana, kaardi ning mitmeid pudeleid. Emme saatis e-kaardi ja issi lubas rohkem krediitkaarti kasutada;)

Glögi ja suure Annekese shokolaadi loodan peagi Inksu ja Silviega ka ära lahendada;)

Igatahes oli tore! Tänan kõiki läbi astumast!

Aasta veel viimase taksini aega

2007-11-22T09:00:00.000+01:00

Äratus oli igatahes sünnipäeva vääriline. Selle asemel, et mind üles laulda, tegi naaberkorteri remont ja kasutatav puur veidi enne kella üheksat hommikul oma töö:P
Mis siis ikka, hakkan õhtuks kartulisalatit vorpima:D

Ma pole mingi tordimees!

2007-11-22T01:49:00.001+01:00

Kolmapäev- kooli endiselt pole. Toimus küll hääletus, kus 9000 üliõpilast 25 000 ka osales, aga mingeid tulemusi see vist ei andnud. Hea küll, pole just suur protsent, aga ikka parem kui AG 1500 inimest. Igatahes peaks meil ametlikult homme tunnid algama, aga.. nagu Prantsusmaal tavaks ei alga midagi õigel ajal. Kurat, lõpetagu oma streigid juba ära, mina ei viitsi küll pärast laupäeviti loenguid järele teha. Ise nad virisevad koguaeg, et nende diplom on väärtusetu ja nüüd kui keegi tahab teha seaduse, mis sdea diplomit väärtustaks, siis nemad streigivad. Mai 68 tunded on õhus. Paraku pole olukord sama. Kurat, võiks sellest ju aru saada. Iga prantslane EI PEA revolutsiooni tegema. Jumal tänatud, et ma Pariisis ei pesitse. Sealne transpordi streik on ikka juba üle mõistuse. Sellise pikkusega streiki kohe ei mäletagi.
Õnneks on ülikooliraamatukogu vähemalt lahti. Käisin seal õppimas. Printida muidugi ikka ei saanud:S
Ning siis pampapaa läksid Inksu, Merxs ja Silvie trenni. Jah, te kuulsite õigesti. Me käisime täna kick-box aeroobikas. Võhmale võttis küll, aga koreograafiaga oli raskusi. Koguaeg oli selline tempo peal, et raske oli midagi korralikult teha. Treener pärast lohutas, et teised on sama kava juba nädalaid teinud ning küll see tuleb. Igatahes on kindel plaan järgmine nädal tagasi tulla. Hind on ka prantsuse mõistes suhteliselt normaalne - 10 €. Spordiklubi pole küll viimase peal välimusega, aga ajab asja ära. Ainult dushidega on probleemid. Kolm neid seal naiste poole peal muidugi ainult ongi. Teadagi, prantslased vahetavad ju riided ja pesevad end kodus!:D Meie üritasime siiski koha peal hakkama saada. Ei tulnud välja. Surve oli olematu ja soojast veest ei maksa unistadagi. Ütlesime ka adminnile et asi on jama. Tema väitis, et hoopis meie ajame jama juttu ja et me oleme esimesed kes kurdavad. Selle peale, ütlesin, et loomulikult, teised ju end ei pese:P Igatahes ei usu ma, et järgmiseks korraks midagi paranenud on.

Nüüd lähen tuttu ja ootan huviga, kas hommikul voodist üles ka saan või on lihased nii kanged ja valusad, et ainult suur kogus kesvamärjukest, mis homme tigimata tarbitud saab, asja parandada suudab:D

Hommikune Edit: Petmine! Mul ei valuta mitte kuskilt:S

Minu isiklik Murphy

2007-11-22T01:42:00.001+01:00

Esmaspäeval läks kõik nässu.
Esiteks kool oli kinni ja nii ei saanud ma kuidagi oma California pabereid ära antud. Mingi ime läbi jooksin õues mööda selle asjaga tegelevast naisest. Jess! Loodetavasti ta mu ümbrikut ära ei kaotanud.
Edasi istusin trammi ja sõitsin Broni. Raamatukogu nagu ka kogu muu kampus oli muidugi kinni. No tore-tore, mul oli vaja õppida ja õues ma seda teha küll ei tahtnud. Niisiis suundusin mitte eriti kaugel asuvase Mcdonaldsisse. Kokku veetsin seal vähemalt kaks tundi raamatut lugedes. Kuna seal olid diivani moodi istmed, siis oli päris mõnus end kerra tõmmata ja kohustuslikku kirjandust lugeda. Kui kell lähenes kolmeni, seadsin sammud tagasi kampuesse, et võrgutrenni minna. Loomulikult jäi see ära. Mis siis ikka, kõmpisin trammipeatusesse tagasi. Pärast 10 minutilist ootamist tuli valjuhääldist teade, et on tehniline rike ja kuni Granche Blanche'ni tramm ei tööta. No tere-tore, see on seal ainuke transpordi vahend ja Velov rattaid Bronis ka pole. Õnneks oli ilm ilus, niisiis jalutasin need 10 peatust jala. Väikse trenni eest ikka;) Õnneks oli tee pidevalt natukene allamäge. Vastupidi oleks palju tobedam olnud marssida.

Tõele au andes võib Murphy palju hullemalt salvata, aga ma oleks kõvasti aega kokku hoidnud kui oleks teadnud, mis olukord Bronis on. Ajaraisk, sest ainuüksi sinna kampusesse minekuks kulub tubli 50 minutit ja kodus on ikkagi parem diivan kui mäkis:D

Pidude maraton

2007-11-22T01:18:00.000+01:00

Eelmine nädal oli üks tõsine pidude nädal. Algas see juba neljapäeval, kui kool järsku kinni pandi, esialgu esmaspäeva lõunani. Niisiis lükkasin oma motivat.kirjade kirjutamise kaugsesse nädalalõppu ning tegelesin hoopis lõbutsemisega.
Neljapäeval oli see suur päev, mil Beaujolais Nouveau saabumist sai tähistatud. Beaujolais on 2007. aasta esimene müüki paisatud vein. Maitseb küll paras peet ja paneb kõhu valutama (testitud!), aga millal mina olen ära öelnud võimalusest peole minna;)
Igatahes sain kell 9 Ooperi ees kursaõe Sandraga kokku ning suundusime Terraux'le. Õige pea liitusid meiega veel Ingrid ning teine kursaõde Sonia oma colocidega. Mitu pudelit veini kulusid kiiresti ja juttu muudkui jätkus:)
Sonia seltskond läks viimase metrooga koju ning ka meie seadsime end minekule. Seda korda küll üle tee teise baari, kus Sandral sõbrad ees. Ühtlasi sattusime IEP koolipeole. Ingrid kui selle kasvandik tundis nii mõnedki näod ära. Meeletult palav, kõhuvalu. Tantsimisest suurt välja ei tulnud. Õnneks pandi koht ühe paiku kinni ning edasi viis tee Sandra sõbra korteripeole. See oli väga popp ja noortepärane. Isegi amelevad geid olid olemas;) Tantsisime, jõime ja rääkisime. Väga suur kontingent rahvast oli minust noorem:D Kell kolm viskas siiski kopa ette ja tulin koju. Järgmine päev helistas Sandra ja ütles et samalt peolt olla korteriomaniku läpakas ära varastatud. Päris nõme! Sellepräast ma keeldungi enda juures (eriti Eestis) suuri läbrakad tegemast, kus igasugust rahvast peale minu enda sõprade sisse vajub.

Reedel toimus Ingridi soolaleivapidu. Seadsime end Silviega aegsasti minekule, kaasas järjekordne Beaujolais pudel. Inksu pakkus pelmeene ja pannkooke ning Eesti shoksi. Nii head süüa polnud juba ammu saanud. Peale meie olid kohal veel kaks Soome erasmuslast ning üks Türgi tsikk. Ometigi rääkisime vist enamus ajast küll eesti keeles. Häbi-häbi, aga no ausalt ei viitsi inglise keelt rääkida, kui teine pool ka väga vedu ei võta. Mingi hetk laekusid Ingridi korterikaaslased ka koju. Mängiti kitarri, djambet ning lauldi. Inertsist üürgasime veel tund aega hiljemgi Maarja ja Rannapi plaadi järgi:P Minu suurel vingumisel vedasime end siiski lõpuks õue. Külm oli. Väike miinus ja hull tuul. Isegi ilmateates räägiti muudkui "erakordsest külmast". Tõsi, -4 öösel novembri kuus on ikkagi üle 10 pügala väiksem kui "normaalne". Siriusel oli jama ning Inksu tahtis koju magama. Meie Silviega vallutasime veel mägesid (täpsemalt Croix-Rousse'i), et Bec de Jazzi minna. Õhkkond oli rahulik. Vaatasime suudlevaid paare ning rääkisime juttu:P Muusika oli endiselt viimase peal. Ööbussiga koju ning kell neli ma juba tudusin.

Laupäeval oli täielik pühapäeva tunne. Enne kella viit ei saanud midagi tehtud. Siis sain Silviega kokku, et väike jalutuskäik teha ning Inksu juurde sööma minna. Paraku Inksu meid ei tahtnud. See ei seganud meid aga mööda jõe äärt Inksu koduni kõndimast, seal Saastakas käimast (siidrit. Head naturaalset prantsuse siidrit!) ning siis trammiga minu juurde tagasi. Maja alt väike kebab (nämm!) ning siis tuppa Armastus kolme apelsini vastu vaatamast. Kümme korda kuulsam! Jaa, klassika. Missest et kõik fraasid on peas. Tegelt on see seda naljakam, sest siis saab juba enne killu tulemist hirnuda, sest tead, et kohe-kohe.. Igatahes läks Silvie 10 paiku ära ja mina sättisin end filmi vaatama. Järsku, umbes poolkaksteist öösel uurib Inksu msnis, et kas me juba tuleme. Ah mis? Õige, õige, Inksu juures on ju pidu. Mis siis ikka, kell 12 saame Silviega trammipeatuses kokku. Väike Sangria kaasa (kaua seda Beaujolais'd ikka juua jaksab!) ning pidu võis alata. Tegelikult ei olnud korteris suurt kedagi. Vaid Inksu kaks korterikaaslast ja kaks sõpra. Muusika viljelemine oli jälle väga in. Sangria oli hea. Võiks öelda, et olime täitsa purjakil. Vähemalt mina küll:D Küll mitte nii nagu Letitia, kes kõigi nähes oksendas:P Teekond läks Siriusele, et seal teiste sõpradega kokku saada. Paraku jõudsime kohale liiga hilja ja sisse meid enam ei lastud. Tatsasime siis niisama kaide peal. Sai tantsitud, lauldud ning juttu räägitud. Hoolimata ilma igasugusest alkoholist ja külmast ilmast kestis joovastav tunne edasi. Saanud sõbrad kätte, tatsasime sama targalt Inksu juurde tagasi. Rahvast oli vahepeal juurde tulnud. Keegi tegi kanepit, keegi jõi, keegi mängis trummi - vot nüüd oli pidu:D Igatahes tiksusin ma seal kuueni. Tõele au andes küll viimase tunni tukkudes. Trammiga sellegi poolest koju ei õnnestunud minna. Ikka vana hea ratas. Uni oli kärme tulema ja pühapäeval ma turule muidugi ei jõudnud:D

Rohkem pidusid see nädal pole olnud. Kuid kuna kirjutan seda postitust kolmapäeva öösel, siis võin teile kinnitada, et homme algab selle nädalane pidude maraton. Homme minu juures siis väike sünnipäeva tähistamine ja reedel Sonia soolaleivapidu.
Peab ikka hea tervis olema, et sellise rütmiga kaasas käia! :)

Kalevi võit!

2007-11-15T14:39:00.000+01:00

Eelmise nädala lõpu peale sai mulle teatavaks tõsiasi, et BC Kalev tuleb teisipäeval Villeurbanni et Asveli vastu lahing pidada. Nonii, kohe algas mobiliseerimine! Lõpuks saime kokku 10 eestlast. Päris hea tulemust, arvestades, et meid muidu siin 9 on:D
Tänu kallile issile, kes omab mõningaid tutvusi, anti meile lausa tasuta piletid! Kuigi pidime istuma ülemisel tribüünil, sai korralikult kaasa elatud. Hääle karjusid kähedaks mina, Inks, Silvie, Kadri, Tanel, Kristan, Liis, Helen, Rauno ja Rutt.
Algus ei olnud just paljutõotav. Kohe alguses jäi Kalev 10 punktiga taha. Edasi läks ainult paremaks. Vahepeal oli edu juba nii suur, et närvipingegi langes. Õnneks Eesti poisid hoolitsesid selle taastõusu eest kaotades imekiiresti kogu edu:P Lõpp oli juba nii närviline, et pulss oli 200 ja jalad värisesid. Minul! Ma loodan, et mängijatel ei värisenud:P

Jälle sees!

Igatahes karjuda sai meeletult. Samuti lippudega vehkida ning terve väljaku ainsat pasunat tuututada. Kohati oli tunne, et karjusime 2500 pealise prantsuse publiku julmalt kümnekesi üle. Isegi SL Õhtuleht on märkinud, et "teise poolaja algul läks Kalevi mäng juba nii ilusaks, et isegi kümme mängu vaadanud kohaliku Eesti tudengi hääl ülemiselt tribüünilt vahepeal vaikse kodupubliku seast kostus." Tegelikult kostus meie hääl kogu aeg. Kohalik publik ärkas alles lisaajal. Meie õnneks tegi Asvel ise päris palju bläkke ning võit tuligi meie õuele! 95-91!
Mänguelamus oli igatahes super. Ma polnud kunagi vist millelegi niimoodi kaasa elanud:D Tunne oli õite ülev! :P
Igatahes mängu lõpus plaksutas kogu Kalevi meeskond meile! :)

meie maskott! :P

Edasi jooksime juba mööda väljakut ringi. Lõime peatreeneriga patsi ja tegime nii Matici kui Kanguriga pilti.

Nuusutan päevakangelase Kanguri kaenlaaluseid:P Oli higine küll!

Kahjuks poistega pidutseda siiski ei õnnestunud, kuigi algselt oli ka see plaanis. Pool klaasi veini oli kõik, mis neile anti. Edasi oli juba öörahu. Ometigi on nüüd mul Kalevi meeskonna massööri telefoni nr:D Meie ise istusime Dogis ja Wallace's kella kaheni.

Järgmine päev kell 8 oli mul komparatiivses poliitikas suuline esitlus. Esiteks jäin tundi pool tundi hiljaks, kuna magasin sisse. Teiseks võite ise arvata, kas ma hommikul rääkimise asemel ainult rögisesin ja kahisesin või mitte:D

PS! Nii koledaid tantsutüdrukuid kui Asvelil polnud mina veel enne näinud! Mõned tibid olid ikka tubli 20 kg ülekaalus ja ka tantsukava oli neljanda klassi tasemel. Ausalt!

California dreaming!

2007-11-15T14:27:00.000+01:00

Selle nädala kool on möödunud suuresti vahetusaasta ettevalmistamise tähe all. Nimelt on mul plaan järgmine aasta end USA-sse sebida. Miks? Peamiselt selle pärast, et ma tahaks õppida tasuta ülikoolis, kus muidu maksab aasta pool milli:D Teiseks on see hoopis teine kultuur ja elu ja huvitav oleks kogeda nende lähenemist politoloogiasse ja eelkõige rahvusvahelistesse suhetesse.
Selleks et USA-sse saada, on muidugi jullult vaja igasuguste paberitega jännata. Enamustesse ülikoolidesse saamiseks on vaja asjad kokku ajada jaanuariks, Californiasse aga algselt juba homseks. Algeselt sellepärast, et just praegu otsustati, et ülikool blokeeritakse esmaspäeva lõunani streikimaks uue ülikoolide finantseerimist puudutava seaduse vastu. Niisiis lükkuvad kõik asjad edasi järgmisesse nädalasse. Minu õnneks! Motivtsioonikiri pole mul siiani valmis.

Mida on siis vaja, et USA'sse saada? Kõigepealt on vaja läbida keeletest TOEFL. Sain 590/670-st. Päris normaalne, arvestades, et mu inglise keel pole kuigi hea. Tobe on see, et parimad ülikoolid nagu näiteks Georgetown ja Berkley tahavad 600. Kümme punkti jäi ainult ju puudu:S
Väga oluline on motivatsioonikiri. Siis on vaja koostada tunniplaan vastavalt ülikooilile, millele peab oma kinnituse andma Lyoni ülikooli vastutav õppejõud. See garanteerib, et kõik mu seal tehtud punktid kantakse siia üle ja ma lõpetan kooli pmst seal, ainult Lyoni diplomiga. Mingit ainete järele tegemist õnneks pole. USA's on meeletu tundide valik. Ma olin kohe päris sillas. Isegi kui ma pean aineid oma valdkonnast valima, pakutakse seal selliseid asju, millest võib siin ainult und näha.
Olulised on ka eelmiste aastate tulemused ja keskkooli lõpueksami inglise keele hinne. Samuti peab tegema väikse finantsilise eelarve, kuidas ja kui palju mul kuskil raha kulub.
See kõik eeldab üsna palju eeltööd mööda erinevate ülikoolide kodulehti.

Hetkel olen ma ainult California poolega tegelenud. Kandideerin kolme erinevasse California ülikooli kampusesse: LA, San Diego ja Riverside. Eelkõige loodan muidugi kahe esimese peale. Tahaks ikkagi ookeani ääres elada!

Tulemused selguvad novembri lõpus. Kui sinna ei saa, pole hullu, sest päris palju muidki võimalusi on veel USA-s. Samuti on võimalik minna Kanadasse ja Inglismaale.

Loodame parimat. Igal juhul minul poleks küll kõige vähematki selle vastu kui järgmine aasta soojal maal ookeani ääres möödub! :)

Bec to Jazz!

2007-11-15T14:14:00.000+01:00

Laupäeval ärkasin ma Kadri kõne peale pool kolm päeval. Nimelt kutsuti meid kella seitsmeks õhtusöögile. Kuna kell oli juba päris palju, siis ajasin end ruttu üles ning läksin Inksuga Part Dieusse. Ostsin uued papud. Well, kallid küll, aga nii nunnud ja samas ka kvaliteetsed. Ehk kestavad kaua. Vanades on auk sees ja näpu saab läbi pista.
Vaarikakook näpus, saime Silvie ja Inksuga Opéra ees kokku. Asjatundlikult oli lasknud mõlemal tüdrukul pudeli veini tuua. Ka Kadril oli üks kodus ootel. Süüa pakuti head camembert-kartuli vormirooga ning kolm pudelit veini kadusid kõridesse nagu nalja:D Vaidlesime poliitilistel teemadel ja selle üle, kas Eesti on ikka ossi-riik, kus kõige tähtsamal kohal on auto. Minu arust ei ole! Hoolimata tulisest vestlusest püsis tuju üleval! Õige pea mängis Alo Matiiseni muusika ning meie üürgasime kaasa "Eestlane olen ja eestlaseks jään" ning "Ei ole üksi ükski maa" saatel. Kuna vein oli otsas, käisime Silviega ruttu tsurkapoes kesvamärjukest juurde toomas. Südaöö paiku siirdusime paatidele. Siriusele sai küll tund aega hüpatud, kuid tunne polnud see. Minu suurel vingumisel nõustuti siiski Bec to Jazz'i minema. Oh kui hea muusika! Hing ihkab juba tagasi. Hoolimata täielikust ruumipuudusest sai isegi vanamoodsalt (ehk siis meestega:p) tantsu keerutatud. Lõbusat aega jätkus kella neljani, kuni kõik minu kiuste ära tahtsid minna. Ei jäänudki muud üle kui endale ratas otsida. Sellega tegeledes oleks neegrilt peaaegu peksa saand. Nimelt võttis üks tüüp meie ees Hotel de Ville's ratast. Lobisedes meiega magas ta oma õige hetke maha ja eis aanudki kätte. Inksu võttis oma ratta ära ja kuna alles oli vaid see, mida neeger võtta proovis, siis otsustasin selle ise võtta. Paraku seda ta mul ei lubanud. Tahtis ise. Mina pistsin karjuma, et ega ta siis minu kaardiga seda võtta ei või ja et tema kord juba oli ning ta ei võtnud. Järelikult oma mure. Seepeale läks tüüp päris närvi. Lõpuks andis valge inimene ehk siis mina ikkagi järele ja läks vihaga minema. Krt öises vihmasajus võiks ju ikka tüdrukule ratta anda, aga ei! Õnneks sain järgmisest parklast ratta kätte.

Vaheaeg Pariisis

2007-11-10T02:13:00.001+01:00

Aitäh tervenemissoovide eest. Need vist kandsid vilja, sest tunne täitsa hea.
Nagu eelnevalt lubatud, räägin siis veidi oma päevadest Pariisis ka.

Istusin esimeses klassis teisel korrusel suure-suure tooli sees ja vaatasin aknast välja. Lyonist lahkudes polnud teavas pilvepoegagi, aga tund aega sõitu põhja suunas ja vihm oli platsis. Päälinnas ladistas suisa kõvasti. Tänu rongi hilinemisele, Gare de Lyonis piletijärjekorras passimisele ja Maria korteri poole orienteerumisele jõudsin oma koti maha panna alles kell neli. Ööbisin Maria korteris, kus peale tema elab veel kolm prantslast ja üks Eesti poiss, kes viibis hetkel Iirimaal. Tänu Maria tõeliselt heale juhendamisele leidsin ma kohe uue kodutänava üles. Ka võti oli mulle ilusti mati alla jäetud ning Olavi oma toa tühjaks teinud. Ma olin Pariisis ja mul oli oma tuba. Juba see on midagi suurt! Eelnevalt olen tavaliselt Hanna juures viibinud, kes elab 9m2 stuudios. Kahekesi koos asjadega sinna mahtuda on suht tegu:D Õigepea sain Rosalialt ja Lenalt, kes parasjagu õel koolivaheajal külas, sõnumi ettepanekuga kuskil Trocadero kandis väike kohvi teha. Kuna Trocadero on Maria juurest ainult üks peatus otsustasin hoolimata vihmast jalutada. Õnneks olin vähemalt varju taibanud kaasa võtta. Õues oli tõeliselt külm ja kõle.. (Eiffelit ei käinud eraldi pildistamas, lihtsalt Trocadero metroojaam asubki vaateplatvormi ääres). Hoolimata vihmast seadsime me end siiski kohvikus gaasilampide all mõnusasti sisse ning limpsisime teed. Hiljem käisime veel chinakas söömas ning siis kiirustas Rosalia kooriproovi. Kuna minu tervis just kõige parem polnud ja väss oli peal, siis seadsin sammud Maria poole. Mariat kodus polnud, küll aga oli Marie. Temaga teed juues tsättisime 11-ni, mil ta magama läks. Üritasin minagi, sest ilmne palavik oli mu korralikult ära väsitanud. Tänu sõbrale nimega aspiriin õnnestus siiski viimaks vappekülmast lahti saada ja korralikult uinuda.
Magasin tubli 10 tundi ja ärgates piilus isegi päike ribikardinate vahelt tuppa. Jee! Olime eelnevalt türukutega kokku leppinud lõpuks ometi üks käik Louvre'sse teha. Olen Pariisis vist oma kümme korda käinud, aga kunstimuuseumisse pole kunagi piisavalt aega olnud minna. Ette rutates võin öelda, et ei jõudnud sinna ma ka seekord:D Nimelt selgus koha peal, et teisipäeval on muuseum kinni. Me ei lasknud sellest end heidutada. Kuna kõigil olid kõhud tühjad, tuuritasime hoopis veidi Ladina kvartalis otsides restorani, mis kella 3 ajal lahti on. Sõime fondüüd:)
Õhtul saime ka Hannaga kokku. Hanna on nüüd blond (saab paremini tööd nii), aga muidu ikka sama tüdruk. Millegi pärast on nii, et alati kui ma Hannat näen, käime me Montmartre'l. Ei läinud ka seegi kord teistmoodi:P Kuna Lena oli Pariisis esimest korda, põikasime ka ruttu Sacre Coeur'st läbi, et siis edasi Place de Tertre'le suunduda. See plats on vaieldamatult mu lemmikkoht Pariisis! Seal on veel seda hõngu alles, mida mujal enam ei leia. Seda hõngu, mille pärast kuradi paljud üldse Prantsusmaale tulevad. Tõele au andes säilib see õhkkond ka seal puhtalt turistide pärast. Aga vähemalt on ta olemas! Läbi õnne sattusime me maailma kõige ägedamasse kohvikusse. Tire de bouchon. Tegu oli Creperie ja muusikabaariga ühtejagu. Õhustik ja kohviku ilme olid säilinud samad aastatest 70. Nurgas seisis pidevas töös klaver. Keegi mängis kontrabassi, keegi steppis, keegi laulis. Meil vedas, sest tollel õhtul olime me vist ainsad välismaalased kogu kohvikus. Õhkkond oli mõnusalt vaba. Õige pea istus laulja, keskealine meesterahvas juba meie lauas. Guy teenibki raha laulmisega. Iga aasta käib ta paar kuud Siberis nö tuuril, muidu ei elavat ära. Teadagi, venelased armastavad ju prantsuse muusikat ja kultuuri laiemalt. Paraku ei tea meie vene lauludest suurt midagi. Taaskord teen selgitustööd, et Eesti ei ole slaavimaa. Muusika on igal juhul viimase peal: Que reste-t-il de nos amours, Mon amant de St Jean, La vie en Rose, Champs-Elysées etc. Vana hea chanson francaise! Olen ainuke meie seltskonnast, kes veidigi kaasa laulda oskab. Jah, lisaks sellele, et ma kõikide eesti laulude sõnu tean, ma tean veel prantsuse omi ka:D Lõpetame õhtu veidi enne kahteteist, kui kohvik kinni pannakse. Viimase laulu teeme koos. Selleks hetkeks olime me veel ainukesed kliendid baaris. Rosalia lubab järgmine nädal tagasi minna. Tahaks ka! Vot see koht oli tõeline leid. Nüüd tean, kuhu esmajoones sammud seada, kui järgmine kord Pariisi juhtun.
Jookseme Hannaga viimase metroo peale. Koju jõuan veidi pärast üht. Tuju on nii hea, et raske on uinuda!

Järgmine päev algab jälle keskpäeval. Meil on teine katse Louvre's. Saame küll püramiidi ees kokku, aga päike paistab nii soojalt ja ilm on nii ilus, et lihtsalt kahju oleks seda kivimüüride taga raisata. Haarame hoopis Starbucksist kohvi ja koogi ning sätime end Les Halles lähedale parki. Suudan endale kohvi kaela ajada. Õnneks ostsin just sama hommik endale uue jope. Väga praktiline! Joome, sööme ning tunneme ilusast ilmast mõju. Aeg möödub peamiselt naerdes. Teate ju küll seda trikki, kuidas erinevate vanasõnade puhul tuleb mingi sõna "neegriga" asendada. Väga hea ajaveetmisviis ja väike ajude ragin ka! A la neeger sõimam katelt, ühed mustad mõlemad etc. Edasi veedame aega veidi shopates. Soetan endale veel uued kingad ja uue pluusi.
Jõuan kodus ruttu dushi all käia ja puhtad riided selga panna, kui saan Rosalialt sõnumi, et metroos kokku saada. Vahepeal helistab paanikas ema ja küsib, et kas kõik on terved. Ma ei saa aru. Seglub, et kuskil olla mingi gaasiplahvatus olnud. Meie polnud sellisest uudisest muidugi kuulnudki:P
Suundume kirjanduskohvikusse. On Halloween ja linna peal kohtab kostümeeritud inimesi. Ka kirjanduskohvikus leiab aset loominguõhtu, kus paljud Halloweeni kui sellist mõtestada püüavad. Suht tulutu üritus minu jaoks. Kohvik on kahekeelne ja inglise keelest poeesiast, eriti väga vanaaegsest, on kiiresti deklameerituna suhteliselt raske aru saada. Teised ei saa jälle prantsuse omast aru:D Meie seltskonnaga ühineb Markus, Eesti poiss ja geograaf, kes tudeerib vahetusaasta raames siin. Seltskond on hea ja tsurkapoest saab nii mõningi "kõige odavam vein" (kõige odavam, mis leidsime oli 1,20€. Tegemist on nö pool ööd lahti olevate poodidega, kus asjad tavapoodidest kallimad.) ostetud ning ära joodud. Südaöö paiku loksume veinipudel käes metrooga Arc de Triomphi juurde, et seal väike vein teha. Ikkagi Pariis ju! Joome otse pudelist ja haukame peale camemberti juustu, mille ristime kohalikuks burksiks. (Kui juustuketast otse hammustada, siis ongi nagu burks:P) Olles viimasest metroost lootusetult maha jäänud, mõtleme, mis edasi teha. Mulle meenub, et Maria korteris on kellegi sünnipäevapidu. Ehk võiks sinna suunduda. Kontakteerun Mariaga ja tema poolest on kõik ok. Paraku, kui kohale jõuame, on pidu läbi. Joome vaikselt köögis kella neljani teed. Siis lähevad Rosalia, Lena ja Markus ööbussidega koju. Mina kobin Olavi tuppa tuttu.
Neljapäeval molutan kuni rongini kodus ja saan kiirelt veel Hannaga kokku. Kui koju jõuan siis on mul 38 palavik.

Hoolimata jumpsivast tervisest ja suhteliselt kehvast ilmast oli tore. Pean tunnistama, et Pariis ei ole mulle kunagi väga sügavat muljet jätnud. Selles linnas on liiga palju tegureid, mis mulle ei meeldi. Seekord, ilma turismi ja kõigeta oli aga tore. Pariisis on toredaid kohvikuid, toredaid poode ja ka linn ise on arhitektuurilises mttes väga kena. Tegelikult võiks ma ka seal linnas elada. Ainult ühistransporti tahaks vältida..

Palun mulle uus tervis!

2007-11-07T00:51:00.000+01:00

Haige on ikka nõme olla. Kõik ägedad asjad jäävad tegemata (eile teater, täna quiz) ja selle asemel, et hommikusse loengu minemise asemel mõnusasti tududa, valutab mul hoopis pea ja keha katavad külmavärinad.
Tegelikult olin tõbine juba eelmise esmaspäeva hommikul enne Pariisi minekut Vaagisin pikalt, kas minna rongijaama ja piletid ära vahetada või siiski minna. Pärast väikest telefonivestlust Hannaga (edaspidi Rosalia, sest mängu tuleb teinegi Hanna) otsustasin siiski minna. Seljakott selga, käekott kätte ja oligi minek. Reisisin esimeses klassis, sest piletid ostsin piisavalt hilja ja vahet ei olnud, kas võtta teise klassi pilet 25% soodustusega või esimese oma 50%-ga. Lugesin kohustuslikku kirjandust ja suigatasin niisama. Kahe tunni asemel jõudsin Pariisi kolmega, sest vahepeal olid elektrikatkestused ja rong ei saanud liikuda. Sellest, mis Pariisis toimus kirjutan mõni teine päev, siis kui pildidki arvutisse tõmban.

Igatahes olin Pariisis ka vahelduva eduga haige, kuid nädala lõpu poole tundsin end järjest paremini. Seda suurem oli mu üllatus kui neljapäeva õhtul Lyoni jõudes palavik üles lõi. Üle 38 kraadi kehatemperatuuri ja lakkamatud külmahood. Magada ka suurt ei saanud, õppimisest polnud juttugi. Isegi Prison Breaki ei jaksanud vaadata:D (See peaks küll hästi illustreerima, KUI paha mul olla oli:P). Reedel ja laupäeval sama lugu. Alles pühapäev olukord normaliseerus. Paraku oli unereziim suure magamisega sassis ja vastu esmaspäeva õnnestus vaid kolm tundi tududa. Hommikul lkomberdasin suure peavaluga loengusse, sest meil oli töö. Naljakal kombel ei tulnud aga seegi öö und. Kuna täna hommikul tööd polnud, siis loengusse ma ka ei jõudnud, vaid magasin südamerahuga kella kaheni. Nokk kinni, saba lahti, sest homme hommikul pean juba kell kaheksa koolis olema:S Õnneks palavikku enam ei ole. Küll on alles nohu, valutavad põsekoopad ja kaks herpest. Üks ninasõõrmes ja teine huule ja nina vahel. Kui peeglist mööda lähen, siis ehmatan ise ka ennast nähes, ausõna!:P
Arstile helistasin eile hommik ka. See ei ole ikka normaalne, et perearstile on ooteaeg viis päeva. Peab ikka selle astivahetamistee ette vist võtma. Sest pikk ooteaeg pole ainus, millega ta "hiilgab". Nimelt on härra doktor veel ka seniilne ja ega kõrvakuulminegi kiita pole. Samas arusaadav, vaevalt, et ma temavanuselt (vähemalt 70!) kõbusam oleks.

Well, ma vist lähen viskan end ikkagi pikali, kuigi selge on, et enne kella nelja vaevalt, et mingi uni tuleb..:S