Elagu katoliiklikud pühad!

Tänu Prantsusmaa usulistele eelistustele on meil järjekordselt neli vaba päeva. Mingisugune "40 päeva pärast lihavõtteid" teema, kusjuures naljakas on selle juures see, et kui küsida kohalikelt, miks meil vabad päevad on, siis enamus ei oska selle peale midagi kosta. Imelik, oleks mul Eestis üks (antud juhul isegi kaks) lebopäeva juures, ma teaksin kindlasti, mille pärast. Tegelikult hakkab see kultuuritus mulle osaliselt juba närvidele käima, tahaks elada täisväartuslikku elu, kuhu kuuluksid ka elav muusika ning veidi intelligentsemad vestlused. Tõsi küll, minu prantsuse keel võib-olla ei võimaldagi pidada väga sügavmõttelisi kõnelusi..
Olgu, kuidas on, igatahes 45 päeva pärast olen kodus, nii et kaua ei tule enam kannatada.

Vabadest päevades veel nii palju, et ega need siiski uinumiseks või pidutsemiseks mõeldud pole. Nimelt on mul esmaspäeval ja teisipäeval kaks suulist proovieksamit prantsuse kirjandusest ja selleks peab ikkagi tõsiselt õppima.
Iial ei või ju teada, ehk tõesti veab kirjanduse kirjalikus osas ja satun hea teema peale ning saan isegi mingi ime läbi 16. sajandi tekstidest aru. Valmis tuleb olla, sest tegelikult oleks ju järgmine aasta Montpellieris täitsa tore elada..