Eilsest õhtust

Mida rohkem ma Montpellieris olnud olen, seda enam saan ma aru kui väike linn see tegelikult on. Nagu Tallinn. Lihtsalt igal sammul näed tuttavaid, mingit anonüümsust pole, krt :P
Pidime eile Karine (FRA), Oscari (ESP) ja Pakiga (ESP) Quizi Iiri pubisse mängima minema. Oh üllatust, loomulikult jäime hiljaks ning põrutasime hoopis Oxemore'i tantsima. Place de la Comediel jalutas mulle vastu klassiõde, kes oli veendunud, et olen purupurjus. See, et mu konts kanalisatsiooniresti vahele kinni jäi, ei tähenda veel, et ma ebaadekvaatses seisundis oleks olnud!
Jõudsime siis seal uus baaris paar tantsu teha, kui ilmusid välja Marco (ITA) ja Raphaele (ITA), kes on Gabriele töökaaslased. Raphaele'i polnud ma varem näinud, kuid jutt jooksis meil hästi. Kirusime koos araablasi, neegreid ja prantsuse naisi. Tipphetk oli muidugi, kui ta teada sai, et ma 19 olen. Vaene poiss oleks mulle muidu 25 pakkunud :D Kas ma tõesti paistan niiii vana?
Mingi hetk tulid poliitilised teemad ja Mussolini mängu ning lõunamaalastele kohaselt hakkasid kõik järsku itaalia keeles lärmama. Mul oli uni ja itaalia keelt ma ei oska ja nii ma otsustasingi hoopis homseks kooliks välja puhata.
Rattaga üle Place de la Comedie kodu poole sõites nägin Laurat (USA), kes on meil koolis inglise keele praktikant. Sai siis paar sõna suu soojaks öeldud ning koju mindud.
Hämmastav! Minna neljapäeva õhtul korra välja ja näha juhuslikult nii palju tuttavaid linnas, kus ma tegelikult tunnen nii väheseid?