Kodust

Kaua oodatud pühapäev jõudis siiski viimaks kätte ja ma olen nüüd mõneks ajaks kodus.
Lennukis oli naljakas vaadata, kuidas rohelised maalapid sujuvalt pruuniks, siis halliks ja lõpuks valgeks muutusid. Stockholmi lennuväljal oli paks lumi maas ja ma juba lootsin ka Eestis taolist vaatepilti kohata, aga võta näpust. Pealinn on kahjuks endiselt lumevaba.
Terve tee olin asjalik ja lugesin kohustuslikku kirjandust, aga Rootsist koju sõites sattusin istuma ühe Võru kuti kõrvale, kes Norrast töölt tuli ning samuti ammu kodumaad näinud polnud ning juttu jätkus kauemaks. Ma tundsin väga hästi ennast tema madala intellekti ja saavutusvajaduse kõrval:P
Lennujaamas olid isa, Henri ja kõigekallim vastas. Ema oli koju jäänud, et kadunud lapsele süüa teha;) Pikk-poiss maitses suurepäraselt ja kaisus oli nii meeletult hea olla, mis sest, et magamisest just kuigi palju välja ei tulnud.
Täna möödus samuti terve päev voodis. Vähene magamine ja haigus nõuavad oma:s
Homme aga.. homme lähen ma üle kahe aasta oma Eesti kooli. Suhteliselt viimane võimalus kogu selle krempli ja õpetajatega hüvasti jätta. Seda võimalust ma kasutamata ei jäta!