Vaheaeg Pariisis

Aitäh tervenemissoovide eest. Need vist kandsid vilja, sest tunne täitsa hea.
Nagu eelnevalt lubatud, räägin siis veidi oma päevadest Pariisis ka.

Istusin esimeses klassis teisel korrusel suure-suure tooli sees ja vaatasin aknast välja. Lyonist lahkudes polnud teavas pilvepoegagi, aga tund aega sõitu põhja suunas ja vihm oli platsis. Päälinnas ladistas suisa kõvasti. Tänu rongi hilinemisele, Gare de Lyonis piletijärjekorras passimisele ja Maria korteri poole orienteerumisele jõudsin oma koti maha panna alles kell neli. Ööbisin Maria korteris, kus peale tema elab veel kolm prantslast ja üks Eesti poiss, kes viibis hetkel Iirimaal. Tänu Maria tõeliselt heale juhendamisele leidsin ma kohe uue kodutänava üles. Ka võti oli mulle ilusti mati alla jäetud ning Olavi oma toa tühjaks teinud. Ma olin Pariisis ja mul oli oma tuba. Juba see on midagi suurt! Eelnevalt olen tavaliselt Hanna juures viibinud, kes elab 9m2 stuudios. Kahekesi koos asjadega sinna mahtuda on suht tegu:D Õigepea sain Rosalialt ja Lenalt, kes parasjagu õel koolivaheajal külas, sõnumi ettepanekuga kuskil Trocadero kandis väike kohvi teha. Kuna Trocadero on Maria juurest ainult üks peatus otsustasin hoolimata vihmast jalutada. Õnneks olin vähemalt varju taibanud kaasa võtta. Õues oli tõeliselt külm ja kõle.. (Eiffelit ei käinud eraldi pildistamas, lihtsalt Trocadero metroojaam asubki vaateplatvormi ääres). Hoolimata vihmast seadsime me end siiski kohvikus gaasilampide all mõnusasti sisse ning limpsisime teed. Hiljem käisime veel chinakas söömas ning siis kiirustas Rosalia kooriproovi. Kuna minu tervis just kõige parem polnud ja väss oli peal, siis seadsin sammud Maria poole. Mariat kodus polnud, küll aga oli Marie. Temaga teed juues tsättisime 11-ni, mil ta magama läks. Üritasin minagi, sest ilmne palavik oli mu korralikult ära väsitanud. Tänu sõbrale nimega aspiriin õnnestus siiski viimaks vappekülmast lahti saada ja korralikult uinuda.
Magasin tubli 10 tundi ja ärgates piilus isegi päike ribikardinate vahelt tuppa. Jee! Olime eelnevalt türukutega kokku leppinud lõpuks ometi üks käik Louvre'sse teha. Olen Pariisis vist oma kümme korda käinud, aga kunstimuuseumisse pole kunagi piisavalt aega olnud minna. Ette rutates võin öelda, et ei jõudnud sinna ma ka seekord:D Nimelt selgus koha peal, et teisipäeval on muuseum kinni. Me ei lasknud sellest end heidutada. Kuna kõigil olid kõhud tühjad, tuuritasime hoopis veidi Ladina kvartalis otsides restorani, mis kella 3 ajal lahti on. Sõime fondüüd:)
Õhtul saime ka Hannaga kokku. Hanna on nüüd blond (saab paremini tööd nii), aga muidu ikka sama tüdruk. Millegi pärast on nii, et alati kui ma Hannat näen, käime me Montmartre'l. Ei läinud ka seegi kord teistmoodi:P Kuna Lena oli Pariisis esimest korda, põikasime ka ruttu Sacre Coeur'st läbi, et siis edasi Place de Tertre'le suunduda. See plats on vaieldamatult mu lemmikkoht Pariisis! Seal on veel seda hõngu alles, mida mujal enam ei leia. Seda hõngu, mille pärast kuradi paljud üldse Prantsusmaale tulevad. Tõele au andes säilib see õhkkond ka seal puhtalt turistide pärast. Aga vähemalt on ta olemas! Läbi õnne sattusime me maailma kõige ägedamasse kohvikusse. Tire de bouchon. Tegu oli Creperie ja muusikabaariga ühtejagu. Õhustik ja kohviku ilme olid säilinud samad aastatest 70. Nurgas seisis pidevas töös klaver. Keegi mängis kontrabassi, keegi steppis, keegi laulis. Meil vedas, sest tollel õhtul olime me vist ainsad välismaalased kogu kohvikus. Õhkkond oli mõnusalt vaba. Õige pea istus laulja, keskealine meesterahvas juba meie lauas. Guy teenibki raha laulmisega. Iga aasta käib ta paar kuud Siberis nö tuuril, muidu ei elavat ära. Teadagi, venelased armastavad ju prantsuse muusikat ja kultuuri laiemalt. Paraku ei tea meie vene lauludest suurt midagi. Taaskord teen selgitustööd, et Eesti ei ole slaavimaa. Muusika on igal juhul viimase peal: Que reste-t-il de nos amours, Mon amant de St Jean, La vie en Rose, Champs-Elysées etc. Vana hea chanson francaise! Olen ainuke meie seltskonnast, kes veidigi kaasa laulda oskab. Jah, lisaks sellele, et ma kõikide eesti laulude sõnu tean, ma tean veel prantsuse omi ka:D Lõpetame õhtu veidi enne kahteteist, kui kohvik kinni pannakse. Viimase laulu teeme koos. Selleks hetkeks olime me veel ainukesed kliendid baaris. Rosalia lubab järgmine nädal tagasi minna. Tahaks ka! Vot see koht oli tõeline leid. Nüüd tean, kuhu esmajoones sammud seada, kui järgmine kord Pariisi juhtun.
Jookseme Hannaga viimase metroo peale. Koju jõuan veidi pärast üht. Tuju on nii hea, et raske on uinuda!

Järgmine päev algab jälle keskpäeval. Meil on teine katse Louvre's. Saame küll püramiidi ees kokku, aga päike paistab nii soojalt ja ilm on nii ilus, et lihtsalt kahju oleks seda kivimüüride taga raisata. Haarame hoopis Starbucksist kohvi ja koogi ning sätime end Les Halles lähedale parki. Suudan endale kohvi kaela ajada. Õnneks ostsin just sama hommik endale uue jope. Väga praktiline! Joome, sööme ning tunneme ilusast ilmast mõju. Aeg möödub peamiselt naerdes. Teate ju küll seda trikki, kuidas erinevate vanasõnade puhul tuleb mingi sõna "neegriga" asendada. Väga hea ajaveetmisviis ja väike ajude ragin ka! A la neeger sõimam katelt, ühed mustad mõlemad etc. Edasi veedame aega veidi shopates. Soetan endale veel uued kingad ja uue pluusi.
Jõuan kodus ruttu dushi all käia ja puhtad riided selga panna, kui saan Rosalialt sõnumi, et metroos kokku saada. Vahepeal helistab paanikas ema ja küsib, et kas kõik on terved. Ma ei saa aru. Seglub, et kuskil olla mingi gaasiplahvatus olnud. Meie polnud sellisest uudisest muidugi kuulnudki:P
Suundume kirjanduskohvikusse. On Halloween ja linna peal kohtab kostümeeritud inimesi. Ka kirjanduskohvikus leiab aset loominguõhtu, kus paljud Halloweeni kui sellist mõtestada püüavad. Suht tulutu üritus minu jaoks. Kohvik on kahekeelne ja inglise keelest poeesiast, eriti väga vanaaegsest, on kiiresti deklameerituna suhteliselt raske aru saada. Teised ei saa jälle prantsuse omast aru:D Meie seltskonnaga ühineb Markus, Eesti poiss ja geograaf, kes tudeerib vahetusaasta raames siin. Seltskond on hea ja tsurkapoest saab nii mõningi "kõige odavam vein" (kõige odavam, mis leidsime oli 1,20€. Tegemist on nö pool ööd lahti olevate poodidega, kus asjad tavapoodidest kallimad.) ostetud ning ära joodud. Südaöö paiku loksume veinipudel käes metrooga Arc de Triomphi juurde, et seal väike vein teha. Ikkagi Pariis ju! Joome otse pudelist ja haukame peale camemberti juustu, mille ristime kohalikuks burksiks. (Kui juustuketast otse hammustada, siis ongi nagu burks:P) Olles viimasest metroost lootusetult maha jäänud, mõtleme, mis edasi teha. Mulle meenub, et Maria korteris on kellegi sünnipäevapidu. Ehk võiks sinna suunduda. Kontakteerun Mariaga ja tema poolest on kõik ok. Paraku, kui kohale jõuame, on pidu läbi. Joome vaikselt köögis kella neljani teed. Siis lähevad Rosalia, Lena ja Markus ööbussidega koju. Mina kobin Olavi tuppa tuttu.
Neljapäeval molutan kuni rongini kodus ja saan kiirelt veel Hannaga kokku. Kui koju jõuan siis on mul 38 palavik.

Hoolimata jumpsivast tervisest ja suhteliselt kehvast ilmast oli tore. Pean tunnistama, et Pariis ei ole mulle kunagi väga sügavat muljet jätnud. Selles linnas on liiga palju tegureid, mis mulle ei meeldi. Seekord, ilma turismi ja kõigeta oli aga tore. Pariisis on toredaid kohvikuid, toredaid poode ja ka linn ise on arhitektuurilises mttes väga kena. Tegelikult võiks ma ka seal linnas elada. Ainult ühistransporti tahaks vältida..