Vanainimestest

Eile Montpellierist TGV-ga Pariisi sõites veendusin ma taaskord, et tegelikult on inimesed üle maailma teineteisega ikka neetult sarnased. "Äratundmisrõõm" tabas mind hetkel, kui minu kõrvale potsatas üks kuuekümnendates ülekaalulisusele kalduv vanapaar. Loomulikult pidid nad minu vastas olevale kohale, kus ma oma rakkudesse joostud jalakesi hoidsin oma kuus väikest kotti viskama, selle asemel, et neid pea kohal olevasse riiulisse asetada. Ei möödunud viit minutitki kui naine otsis kotist välja kahe tunnise rongisõidu jaoks valmis pandud toidumoona. Olgu siin kohal öeldud, et ma polnud vist kahe päevaga ka nii palju kokku söönud. Pärast einet õngitses muti kotist välja kaheliitrise termose koos värske kohviga (Teadmiseks, et TGV-s on pea igas vahekäigus üks joogiautomaat).
Äratundmisrõõmu valmistas aga naise ja mehe omavaheline suhte vahekord. Ma loodan südamest, et vanana ei hakka mina nii oma abikaasat käsutama. Mehel oli kellaajaliselt vist paika pandud, millal ta pidi WC-sse minema ja millal kampsuni selga panema, kuigi ta häälekalt protesteeris, et tal pole külm. Aga küll naine teab, mis mehele hea on:D
Tädi ise jõudis kahe tunni jooksul kaheksa korda tualetis käia ja minule jagas lahkelt informatsiooni, millised neist juba täis on:P
Kui me Pariisi jõudma hakkasime ja ma meigikoti järele haarasin, ei suutnud nad kommentaare loomulikult endale hoida. Nimelt ei mahtunud tädile pähe, miks peab keegi end enne magamaminekut (rong jõudis Pariisi 22.15) ilusaks tegema. Selle peale ta loomulikult ise ei tulnud, et ma ehk välja lähen.
Veel loeti mulle moraali selle eest, et ma 20-kraadises soojuses ainult särgikuga õue lähen. Neil endal olid loomuilikult jakid üll. Ja seda vist ei tasu mainidagi, et nad olid esimesed, kes rongist välja trügisid.
Ma ei ole absoluutselt vanade inimeste vastane ja mõned neist võivad väga meeldivateks inimesteks ja vestluspartneriteks osutuda, aga see nõme trügimise, käsutamise ja kõige kritiseerimise maneer tundub vahelduva eduga väga nõme ja halenaljakas.