Kohalejõudmisest
Öö enne minekut ma magama ei läinudki ja hommikul 5.30 olin lennujaamas ja tegin check-in'i. Kohver kaalus 27 kg. Kuni 25 kg asjade puhul võib veel loota töötaja heatrahtlikkusele, kuid seekord pidin juurde maksma 640 krooni. Vanematega hüvasti jätta oli ka raskem kui eelmine kord. Vägisi kippus pisar silma ja kui Sinuga telefonis rääkisin, siis nutsin ka. Ma ei saa aru, mis must saanud on? Mina, kes ma kunagi eriti nutnud pole, töinan praegu koguaeg. Oeh, peab vist kedagi kõrgemat paluma, et ta mu hingerahu tagasi annaks. Õhtuti end pidevalt magama nutta küll ei tahaks.
Igatahes kohver jõudis õnnelikult Pariisi välja, aga rongijaama jõudmine oli küll omaette katsumus. Ligi 50 kg asjadega treppidel turnida ei ole tore. Käed on igatahes rakkus. Õnneks tuli Patrick (korterinaaber) mulle Montpellieri rongijaama vastu, säästes mind taksokulutustest.
Korter on nagu kahe poissmehe korter kunagi: Kõik asjad laiali, jalanõusid ära ei võeta, keset suurt tuba vedelvad kastihunnikud ja minu toa kapp on mingit kola täis.
Lahtipakkides sain kohe aru, et liiga palju asju sai kaasa võetud. 12 käekotti on palju:D
Õhtul astus läbi ka teine korterinaaber Gabriel koos oma itaallastest sõpradega. Tüüpilised itaallased. Rohkem polegi vist vaja öelda. Igav vähemalt ei hakka:P
Ahjaa, ka selles korteris pole televiisorit:P Mitte, et ma sellest puudust tunneks, aga see on lihtsalt naljakas, sest ka eelmine aasta elasin ma peres, kus see riistapuu puudus. Haruldane vedamine, kui arvestada, et Prantsusmaal on alla 2% peresid, kus puudub televisioon:D
Aga tegelikult on mul hirm. Nimelt pole ma veel pabereid kooli sisse viinud ja koolimaja tehakse lahti alles 26. augustil. Ma loodan, et siis pole veel liiga hilja..
Igatahes täna ja homme jalutan ma niisama linnas ringi ning midagi peale toidu ei osta. Kes teab, äkki tuleb sammud Tallinna tagasi seada.. Iseenesest on kodu kallis küll, aga ma ei ole allaandja tüüp..
Hoidke mulle siis kooli jaoks pöialt! Tahaks selle keskkooliga võimalikult ruttu ühele poole saada, siis on maailm ka veidi rohkem valla ja võimalusi rohkem.
Igatahes kohver jõudis õnnelikult Pariisi välja, aga rongijaama jõudmine oli küll omaette katsumus. Ligi 50 kg asjadega treppidel turnida ei ole tore. Käed on igatahes rakkus. Õnneks tuli Patrick (korterinaaber) mulle Montpellieri rongijaama vastu, säästes mind taksokulutustest.
Korter on nagu kahe poissmehe korter kunagi: Kõik asjad laiali, jalanõusid ära ei võeta, keset suurt tuba vedelvad kastihunnikud ja minu toa kapp on mingit kola täis.
Lahtipakkides sain kohe aru, et liiga palju asju sai kaasa võetud. 12 käekotti on palju:D
Õhtul astus läbi ka teine korterinaaber Gabriel koos oma itaallastest sõpradega. Tüüpilised itaallased. Rohkem polegi vist vaja öelda. Igav vähemalt ei hakka:P
Ahjaa, ka selles korteris pole televiisorit:P Mitte, et ma sellest puudust tunneks, aga see on lihtsalt naljakas, sest ka eelmine aasta elasin ma peres, kus see riistapuu puudus. Haruldane vedamine, kui arvestada, et Prantsusmaal on alla 2% peresid, kus puudub televisioon:D
Aga tegelikult on mul hirm. Nimelt pole ma veel pabereid kooli sisse viinud ja koolimaja tehakse lahti alles 26. augustil. Ma loodan, et siis pole veel liiga hilja..
Igatahes täna ja homme jalutan ma niisama linnas ringi ning midagi peale toidu ei osta. Kes teab, äkki tuleb sammud Tallinna tagasi seada.. Iseenesest on kodu kallis küll, aga ma ei ole allaandja tüüp..
Hoidke mulle siis kooli jaoks pöialt! Tahaks selle keskkooliga võimalikult ruttu ühele poole saada, siis on maailm ka veidi rohkem valla ja võimalusi rohkem.
2 Comments:
12 käekotti ON palju ;)
hoian sulle pöidlaid ja seetõttu ei saa isegi mitte hambaid korralikult pesta...:) igatahes loodan, et mu armsalt kreisi rukkilillekaaslanna saab kooliga kõik asjad paika ja siis...hoiame me ikka ühendust. Montpellier ju nii kaugel ka pole...kalli;)
Postita kommentaar
<< Home