Tätte ja Matvere kontserdist

Südametunnistuse piinad ajasid mind eile maale. Häbi oli lausa mõeldagi, et ma polnud selle kahe kuu jooksul jõudnud oma ühest maakohast läbi käia ning väga armsatele sugulastele tere öelda. Nüüd sai see viga parandatud ja boonuseks oli veel 20 km kaugusel Rakveres toimuv Tätte ja Matvere kontsert.

Täiesti hämmastav kui ilus ja korras see vana talu on. Tõsi küll, vanaema, onu ja kogu viimase pere orjavad seal ka peaaegu 24/7. Kõik need aiasaadused, ilus ja korras aed, niidetud muru lõhn, tagasihoidlikkud ja lihtsad maainimesed...Tõesti, kahju oli lahkuda.
Tahaks loota, et jõulude paiku võib üritust korrata, sest talv ja need lume all ägavad kuusepuud ning krudisev lumi on just need asjad, millest kindlasti puudust hakkan tundma.

Ka seenel sain see aasta esimest ja viimast korda käidud. Seeni pole. Need paar kukekat, haavakat ja kivipuravikku, mis ma korvi pistsin, kahvatuksid vägagi mu tavalise seenesaagi ees. Aga ehk olen ma lihtsalt õiged kohad ära unustanud...

Õhtune kontsert oli viimase peal, ainult külm oli. Vää-ääga külm.
Kahetunnine laulude ja juttude põimik mõjus koduselt ja taaskord veendusin, et ma oskan tõepoolest nende KÕIKI laule:P
Tõsi küll, ühe väikse erandiga, neil oli nimelt üks verivärske esmakordselt esitamisele tulnud pala.

Käik läks asja ette. Nii tore on mõelda, et mul on olemas nii tore maakodu ja nii toredad suguased. Aitäh!