Hääletamisest vol 2

Reedene Tartusse minek oli nagu üks suur katsumuste rada, aga lõpptulemus siiski seda väärt;)
Umbes kella nelja paiku sättisin end Kunstiakadeemia juurde bussipeatusesse, et nr. 2 bussiga lennujaamani jõuda. Pärast poolt tundi ootamist, leidsin imetillukese sildi, mis teatas, et bussipeatus on ajutiselt ümbertõstetud. Vihase ja juba märjana (vihma sadas) vahetasin asukohta. Peatuses seisis ka üks väga õnnetu väljanägemisega Lõuna-Korea noormees, kes pidi lennujaama jõudma ja oli oma lennukist juba mahagi jäämas. Ta osutus väga seltskondondlikuks ja armsaks inimeseks, kes kogu hingest suhelda soovis trotsides oma halba inglise keele oskust. Kõige tipuks sattusime veel ka bussile, mis läks valele poole. Helistasin tema nimel lennujaama ja selgitasin olukorda ning tagatipuks viisin ta lausa check-in'ni. Tänu minule jõudis ta oma lennukile. Ta oli väga ülatunud ning tänulik ja minul oli hea meel, et suutsin kedagi aidata. Lähen ma ju isegi võõrasse riiki ja kohalike abi kulub kindlasti ära.
Edasi Mõigu poole kõmpides hakkas taevasse kahtlaselt palju musti pilvi kogunema. Õnneks võttis mind pool minutit enne paduvihma vallandumist üks rekkamees peale, kellega jõudsin Mäo ristini. Edasi kohtasin jõmmikalduvustega noormeest, kes toimetas mind Viljandi ristini. Siis võtsid mind peale kaks meest, kes väitsid, et olid mind juba Tallinnas hääletamas näinud. Nendega sain Põltsamaale. Kuni sinnamaani oli ilmataat mind soosinud ja ma olin imekombel kuivaks jäänud, aga Põltsmaal kallas nagu oavarrest. Mind oli just autost välja tõstetud, kui minust 10 meetrit edasi peatus üks sõiduk lastes välja ühe sõjaväelase. Otsustasin härjal sarvist haarata, jooksin autoni ja küsisin juhilt ega ta Tartusse ei sõida. Noormees oli teel Räpinasse ja võttiski mind peale. Ja hoolimata Urmo ennustustest jõudsin ma peaaegu kuivalt Tartusse:)
Tegelikult kulus nelja autoga Tartusse jõudiseks ainult 2,5 tundi. Polegi nii halb:)
Ja küsimus suurele ringile: Kas naisautojuhid ka vahel hääletajaid peale võtavad?