Vennaarmastus?

Ma ei ole kunagi aru saanud, mis asi see täpselt on. See kõlab küll väga küüniliselt ja mul on ka seda öeldes häbi, aga ma tõesti vihkan oma venda. Mitte keegi ei ole mulle kunagi nii palju halba teinud, halba soovinud, haiget teinud kui tema.
Võtame kasvõi tänahommikuse intsidendi. Tõin oma laptopi linna ja tahtsin nüüdsest Henri arvutist oma muusikat uude raali copida. Arvutid on ühises võrgus, nii et teoreetiliselt oleks see võimalik.
Kristjan oli mulle juba tükk aega seletanud, kuidas seda teha ja olime jõudmas peaaegu lõpusirgele, kui Henri äkki oma toa ukse lukku keeras ja teatas, et ta kustutab niikuinii kogu kausta ära ja ta ei tahagi, et ma oma asju kätte saaksin. Juba see tema vinguv/karjuv kõnetoon ajab mul ihukarvad püsti ja silmad põlema. Kuidas saab Su oma lihane vend sulle igal sammul kaikaid kodaratesse loopida? Vanemad ei väsi korrutamast, et tegelikult olen vanema õena kõiges mina süüdi, aga paratamatult tunnen ma siinkohal end ohvrina. Mõni ime siis, et ma Prantsusmaale ära lähen. Kui päris ausalt öelda, siis ma ei suuda taga ühte päevagi koos olla. Ja mida aastalt edasi, seda hullemaks kogu asi muutub. Nüüd on ta tagatipuks veel pubekaeas ka.
Tegelikult ma ei näegi probleemile lahendust. Igakord kui ma üritan Henriga hästi läbi saada, teeb ta midagi, et see kõik ära rikkuda. Tõesti, ükski heategu ei jää tema puhul karistamata..