Klassikaaslastest

Eile sain kokku oma vana kalli põhikooliaegse pinginaabri Eveliniga, keda polnud pärast lennujaamas vastaskäiku näinudki. Läksime esimese hooga Woodstocki. Meid tabas aga väga ebameeldiv üllatus, kui baarman teatas, et ta keeldub meile kokteile müümast, kuna me pole 21. aastased ja seega kanget alkoholi juua ei tohi. Jõime oma siidrid ruttu ära ja tegime vehkat.
Keiu tuli ka ja nad lubasid mu vedada ühte kohta, kus saab kaks kokteili ühe hinnaga. Koha nimi oli Havanna. Üllatus, üllatus, õige pea astusid uksest sisse veel kolm vana klassivenda. Tore oli, naljakas ka. Poisid on suureks kasvanud ja ka jutt kõvasti normaalsemaks läinud. Ehk ma saan tõesti üle kunagi eelarvamusest omavanuste meeste suhtes:P
Niisiis, inimesed olid toredad, aga koht ise mitte. See oli vist mingisugune Tallinna latiino asutus, kus pidevalt tsurkad edasi-tagasi jooksid ja meelalt naeratasid. Vastik, vastik, vastik! Ma pean niigi nende imalaid jutte ja pilke aasta aega välja kannatama. Siin, kodus, tahaks sellest kõigest ikka väga eemale hoida..
Tüdrukutel olid hommikul mõlemal sõidutunnid, niisiis lahkusime ühe ajal. Mööda tühja tänavat küüslauguleivad käes kodu poole klõbistades veendusin ma veel kord, et Tallinn on tõesti ohutu linn.

Aga täna on kõik see mees oodatud Maurusesse!