Ilusast ilmast ja trehvamisest

Pühapäeviti on Prantsusmaa surnud. Kõik poed on kinni, enamus kohvikuid suletud ning absoluutselt midagi pole teha.
Kuna oli ilus ilm, otsustasin Lezi äärde jalutama minna. Alguses pidi Maarja ka tulema, aga advokaat oli neile ooperisse piletid ostnud, niiet tatsasin üksi. Tatsasin tubli poolteisttundi, kui üks 40-aastates mees mind kinni pidas. Tavaliselt ma sellistele üritajatele aega ei raiska, kuid kuna tegemist polnud värvilisega ja mul oli suhteliselt igav, soostusin temaga veidi koos jalutama. Sellest pisikesest jutuajamisest sai tubli kuus tundi, mis lõppes ühes lahedas prantsusehõngulises kohvikus teed juues ja lõdisedes (nii õues kui pubis oli külm).
Tegelikult sain ma lihtsalt üle tüki aja Rääkida. Smalltalk on nii ära tüüdanud ning mõni vanem intelligentne vestluspartner kulub aeg-ajalt väga ära. Ühesõnaga olen ma rahul! Loodetavasti on ta abielus mehena meelt, et mingisugust teemat niivõrd noore tütarlapsega pole mõtet ajada. Ma ei alluks provokatsioonidele niikuinii:D