Linn, mille sees on kindlusega linn

Ehk siis Carcassonne' st, mida me eile Terjega avastamas käisime.
Öösel vaevlesin jälle kõhuvaludes ja needsin juustu, mida õhtul söönud olin. Kartsin juba, et minu tripist ei saagi asja, kuid hommikul oli enesetunne parem ja juba pärast kaheksat kimasin rattaga raudteejaama poole.
Linn ise asub Montpellierile suhteliselt lähedal (Toulouse'i poole) ning TGV-piletid olid meil ka, kuid kohale me siiski enne kolme tundi ei jõudnud. Teadagi, avarii..
Pärale jõudes ei olnud esmamulje just vapustav. Külm tuul lõikas lihast ja luust läbi ning tahtis ära viia ning all-linn ise tundus suhteliselt tühi.
Väikese linna eelis on muidugi see, et kõik dostoprimetshatelnostid (kõige pikem venekeelne sõna, mida ma tean - vaatamisväärsused) tulevad ise kätte ning eksida on võmatu.
Paraku olid kõik kenad gootikirikud ja muud katakombid suletud ning väga kaua välisfassaadi ka imetleda ei viitsinud. Niisiis otsisime mõne sümpaatse interjööriga väikese restorani, kus lõunat süüa ning klaas veini juua.
Kui muidu on mul prantsuse kõnekeel ikkagi suhteliselt käpas, siis restoranis, kui mulle imekiirelt mingisugune menüü ette vuristatakse, kus sees ohtralt kulinaaria sõnu, mida ma enamasti ei tea, jään ma raskustesse. Ka seekord tellisime põhiroa ekspromt:P
Pärast kolmekäigulist lõunat ja mitut klaasi veini, kui ettekandjad olid juba korduvalt vihjanud sööma ja koristama hakates, et meil oleks aeg lahkuda, seadsime sammud kindluse poole.
Konstrueeritud 13. sajandil ja UNESCO maailmapärandi hulka arvatud, oli see kahtlemata kõige muljetavaldam omataoline, kuhu ma sattunud olen. (Ega ma kuhugi pole eriti sattunud ka:P)
Linn linnas oli küll turistipoodidega üle ujutatud ning meiltki püüti aarete jahi ning keskaegsete piinamisriistadega raha välja meelitada. Nalja teete või? Me juba ju rongipiletid ostsime! Millegi eest peame me ju oma igapäevast veini ka ostma! ;)
Niisiis ei kulutanud me eurotki rohkem ja isegi peamisesse torni jalutasime tasuta sisse näoga "me ei kuule, me ei näe".
Tagasiteel rongini aega parajaks tehes põikasime läbi kohalikust kunstimuuseumist, kus eksponeeriti Felix Labisse'i shedöövreid ning külma tuule eest pugesime peitu ühte pisikesse kohvikusse.

PS: Kui keegi paremat kirjatükki sama seikluse kohta lugeda soovib, siis vaadake siia