Eilsest peost ehk rock'n'roll lives on

Juba teisipäeval kutsus Smocking Dog'i baarman Jean-Nicolas mind reedesele rock'n'rolli peole. Pärast seda aga valitses vaikus, ja keegi ei teadnud teemapeost midagi. Leppisime Jessiega kokku, et välja peab niikuinii minema, kas või sessi lõppu tähistama. Pidime kell kümme kokku saama. Kell üheksa helistas Jessie ja ütles, et on ikka stiilikas.
Well, midagi erilist mul just selga polnud panna: uus puhvisvarrukatega pluus, vana hea must seelik, roosad lillelised papud ja kaks tupeeritud patsi. Välja tuli aga päris lahe. Teel baari oli mul korduvalt raskusi, et mehi eemale peletada:P

Hoolimata asjaolust, et see oli hoopis rock'n'rolli muusika pidu ja mitte stiilikas, oli lõbus. Tegelikult oli see vist tõenäoliselt Lyoni kõige lahedam õhtu/öö peo mõttes.
Dogis ei olnud väga palju rahvast ja oli mõnusalt ruumi tantsida.
Ühel hetkel astusid uksest sisse mu neli grupivenda, seal hulgas ka Romain, tõeline kompu:P Kuna ta oli just oma saksa girlfriendist lahku läinud, ei olnud tal väga isu ringi karata ja naisi sebida nagu teised tüübid. Tegelt, pean tunnistama, et ilgelt naljakas on vaadata, kuidas noored kutid (18-19) arglikult oma käe tibi rinnale tantsides libistavad:P

Niisiis, hulkusin pidevalt kahe seltskonna vahel. Jõime Romaniga Saaremaa viinaga kangestatud kokse ja lõpuks isegi tantsisime. Kuna ta lahkus täna Lyonist jäädavalt ja pidi korteri ära koristama, siis mingil hetkel ta lahkus. Ka Jessie ja co (ehk siis Claire ja veel keegi) kutsusid mind edasi Caverne'i. Krista oli way liiga purjus, et edasi liikuda:D Ausalt öeldes oli veidi häbi ka. Eriti siis kui Krista mu grupivendadele oma aluspükse näitas ja nood ütlesid selle peale mulle, et õnneks kõik eestlased ka vist päris sellised pole:P

Caverne's sai ka tantsida, aga raha ja Saaremaa pläskus olid selleks korraks otsas. Niisiis rüüpasin Marco (quizi partner ja ajakirjanik ja portugaallane) kõrvalt õlut ja tantsisin. Palju. Mingil hetkel tuli Jessie ja rääkis, et nad lähevad edasi Marquise'le, mis on tuntud kui techno ja träänsu ööklubina. No way.
Plaanisin juba koju hakata tulema, sest ka Marco lasi jalga, kuigi tahtmist polnud, sest magasin kogu päeva sõna otses mõttes maha (ärkasin õhtul pärast seitset). Ja just siis WC järjekorras kohtasin ma üht itaallast. Normaalset itaallast, kes on muusik. Ka tema, koos oma bändilauljaga tahtsid edasi kuhugi minna ja viisid mu kuhugi Terreaux lähedale jazzibaari. Enne seda põikasin veel läbi (kell oli umbes 3) Dogist et veenduda, et kõik on just nagu peab. Jah, Krista aeles endiselt Sybi embuses.
Aga nüüd jazzi kohast. See oli lahe! Selgus, et baar on ühtlasi ka omaniku kodu ja pidu saab läbi siis, kui omanik tahab magama minna:P Õnneks ta too õhtu (hommik?) enne kella viit ei tahtnud:D Selle asemel mängis ta aegajalt tiibklaveril head muusikat ja veini muudkui voolas ojadena.. kohati ka sõna otseses mõttes:P
Jutu käigus itaallase ja ta sõbraga (prantslane)tabas mind järjest üllatusi. Näiteks selgus, et prantslane on suur Arvo Pärdi ja Urmas Sisaski fänn. Mul vajus suhtkoht suu lahti. Mõelda, kuskil Prantsusmaal on keegi, kes teab Pärti (ok, seda on enne ka juhtunud) ja mis veel " hullem", ka Sisaskit. Kuna olen mõlema mehe loomingut ikka väga palju Ellerheinaga laulnud ja ka mõlemaga isiklikult kohtunud, jätkus juttu veel kauemaks. Samuti selgus, et ta on soome-eesti melanhoolsest muusikast tõsiselt lummatud.
Õhtu tipnes igatahes sellega, et nüüd nad hakkavad loodetavasti kuulama ka Veljo Tormist ja lubasid ka Viljandi folgile tulla. Küsisid isegi mu numbrit, et selle kohta rohkem infot saada. Eks näis, kas pärast ööd see ka neid veel huvitab ja kas ikka numbrit otstarbekalt küsitakse:D
Igatahes pandi baar kinni ja prantslane läks oma teed pärast viisakat küsimust õhtu koos lõpetada, millele ta ka viisaka, kuid resoluutse "EI" sai.
Meie Fabio'ga jalutasime linnulaulu saatel päeva valgenedes üle sildade jalgratast otsides. Fakt on, et hommikul kella poole kuue ajal ei leia Hotel de Ville'i ega ööklubide lähedusest ühtegi töötavat ratast. Lõpuks saatis ta mind Fochi metroopeatuseni ja läks edasi koju (elas vist kuskil Saxe'i juures) ja mina sõitsin esimest korda hommikuse metrooga õhtuselt peolt koju. Kui dushi alt tulin ja magama hakkasin minema, siis vaatasin kella. Kell oli pool seitse ja päike siras taevas:D


Ja praegu, kell 3, on ikka tõsiselt sitt olla. Käia väga ei saa, sest olen suutnud oma kintsud nii ära hõõruda, et isegi pükstega on valus:D Lisaks veel nohu. Samuti avastasin õhtuseid riideid rõdule suitsuhaisust vabanema viies, et seelikul on ülimalt imelikud plekid.
Ja loomulikult.. sitt on olla:D Aga ikkagi, õhtu oli lahe:D

PS: Kahjuks fotosüüdistusi pole, kui ma just seda inglast ei kohta, kes oma moblaga must ennastunustavalt pilte klõpsis:D