Mine metsa!

Käisin rattaga sõitmas. Selles mõttes elan ikkagi heas kohas, et isegi jala minnes pole väga kaugele vaja ukerdada, et tunda end peaaegu nagu metsas.
Linnud laulavad, teeäärsed on täis karikakraid, moone ja iiriseid (jah, neid, mis meil peenral kasvavad. Siin kasvavad nad kraavis) ja vesi vuliseb. Värselt niidetud muru lõhn on samuti super. Ja kuigi kaugelt kostab automüra, on siiski kõik nagu päris.

Järgmine kord võtan fotoka kaasa. Siit saab ikka päris palju maalilisi pilte.

Tegin tiiru ära, käisin pargis korra lõvisid, kaelkirjakuid ja vante vaatamas ja maandusin jälle nelja seina vahele. Ning nüüd kogun jõudu, et homseks antiikajalooeksamiks õppima hakata (Appi, kell on juba 8!)