Ülimõttetust laupäevast

Kui kella kaheksaks õhtul oli ikka veel üliuimane ja kergelt paha olla, otsustasin midagi ette võtta. Muidugi ega ilm ka ei mõjutanud positiivselt minu olekut. Terve päev oli sombune ja sadas.
Vaatasin õhtused uudised ära ja mõtlesin õues rattaga väikse tiiru teha.
Muidugi siis kui õue jõudsin, hakkas täiega sadama. Kuna ma päris läbimärjaks ka saada ei tahtnud, siis ei hakanud rattaga jamama. Mõtlesin hoopis parki vantsidele külla minna.
Mõnus oli. Vihma sadas ladinal tehes juuksed ja näo mõnusalt märjaks, park oli tühi ja kõik lõhnas.. vihma ja lillede ja muru järele.
Kahjuks oli kell nii palju, et loomad olid peitu pandud ja niisiis piirdusin kitsede vaatamisega.

Lubasin küll eile Jessiele, et täna jälle välja, aga tõene au andes ei viitsinud kuhugi suitsu sisse minna.
Mul ongi tunne, et mul on rohkem suitsupohmell, mitte alkoholi oma. Kuigi.. eile ikka sai joodud ka:D

Niisiis passisin terve õhtu kodus ja vaatasin filme ning telekat. Selles mõttes on ikka üksi nõme elada küll, et ma ei saa oma suhtlemisvajadust alati normaalselt rahuldatud.
Kuna kool on läbi, siis otseselt midagi tegema ka ei pea ja nii ma siis igavlengi ja löön aega surnuks. Peab mingi hea raamatu endale soetama.
Aga nüüd, kell on juba pool neli, niiet aeg tuttu minna, kui tahan järgmiseks nädalaks normaalset unereziimi saavutada.