Pissivast poisist ja kõigest muust

Pühapäeval magasin end mõnusasti välja ja ajasin ka Jean-Marci poole kahe paiku üles, et linna vaatama minna.
Tuleb kohe ära öelda, et Brüssel pole just kuigi suur linn ja poolele sellele tegime rahulikult jala ringi peale.
Kõigepealt käisime kunigapaleed vaatamas ja siis kulgesime vanalinna. Raekojaplats ja raekoda ise on võimsad ja ilusad. Käisin paitasin ka koera ja hiirt ja konna, kes pidavat õnne ja truudust tooma. Paraku oli konn (truudust toov) nii kõrgele pandud, et minusugune kämbu pidi lihtsalt hüppama:P
Pissiv poiss ehk siis Brüsseli sümbol on tegelt imepisike ja enamus turiste, väljendab häälekalt ka oma pettumust teda nähes. Legend räägib, et sõja ajal (ei tea, millise, sest Isabelle rääkis seda lugu ja ta ka ei teadnud) olla üks poiss enda kergendamisega ühe tulekahju ära hoidnud.
Talle vastukaaluks on ehitatud ka pissiv tüdruk. Kahjuks oli viimane varaste hirmus trellide taha pistetud ja õiget pilti tast ei saanudki. Kuju on aga ise tunduvalt lahedam kui poiss.
Mööda väikseid resotranidega kaetud tänavaid jalutades kuulsin ma kaks korda eesti keelt. Esimene kord ütlesin tere ka. Selgus, et tegemist oli Eesti piirivalveorkestri liikmetega, kes teel Hollandist koju ka Brüsselis paar kontserti andsid.
Pool tundi hiljem kohtasin teist gruppi eesti mehi. Tõenäoliselt oli tegu samade muusikutega.

Mulle jättis Brüssel igatahes mõnusa mulje. Ei ole liiga teistsugune ja tundub sõbralik. Vähemalt hetkel.


Pilt pärineb Euroopa suurima raamatukogu lähedusest võetnuna vaatega vanalinnale. Suur kiriku moodi torn seal keskel on tegelikult raekoda.