Vaba Iraan!

Eile käisin Iraanis.. ptüi Pariisis. Kuigi tegelikult vist ikka Iraanis, sest prantslasi nägin ainult rongijaamas ja RER-s.

Pariisis toimus suur NCRI (National Council of Resistance of Iran) igaastane miiting. Mis mul sinna asja oli? Töö asjus:D
Tegelikult oli pigem nii, et nad kutsusid vist X, aga tema ja Y ja C ei tahtnud minna ja nii saadetigi mind. Büroo oli esindatud:D
Neljap õhtul tõi Hanif mulle parlamenti rongipiletid ja laupäeval (roidumus veel reedesest peost) hakkasin keskpäeval Prantsusmaa poole sõitma.
Lugesin Zolad ja pooleteise tunniga olin kohal. Edasi sõitsin RER-ga neegrite keskel eeslinna, kus asub meie mõistes lillepaviljon, ainult et nii 100 korda suurem. Ausõna. Ma polnud elu sees nii suuuurt ruumi näinud!

Koos minuga olid Brüsselist tulnud veel ühe Ungari MEP-i assistent ja Belgia Senati nõunik, Carlo (belglane, aga ema olevat Itaalia fänn olnud:D).
Ühel hetkel avastasime end punaselt vaibalt ja meile plaksutas ja lehvitas sadu inimesi. Piinlik oli. Miks? Sellepärast, et ma ei teadnud sellest üritusest, nende eesmärkidest ja nende juhtidest suurt midagi.
Õnneks jõudsime ruttu kohtadele ja võisime oma VIP-tsoonis istet võtta.

Üritus algas muusikalise osaga, mis kestis ligi tunni. Järgnesid kõned. Ühel hetkel üritas Carlo WC-sse minna. Ei lastud. Nimelt ei tohtivat keegi tsoonist välja minna enne proua Rajavi saabumist. Just tema on, pärast abikaasa kadumist, Vaba Iraani liikumise juht.
Carlo ütles, et on kohtunud nii Bushi kui erinevate kuningatega ja kellelgi pole nii karmi ja suurt turvat. Eks oht on ka loomulikult suur. Mullhadel on vist kombeks oma vaenlased ilma tseremoonitsemata tappa.

Ja siis ta saabuski.. Suurtelt ekraanidelt näidati tema eskorti õues ja siis langesid laest värvilised paberribad ja meeletu kisa lukustas kõrvad. Maryam Rajavi oli kohal. Lavale jõudmine võttis küll kõvasti aega, aga lõpuks jõudis ta pärale. Ja rääkis. Hästi. Tegelikult oli väga huvitav, aga pidev skandeerimine ja pausid, mis tingitud meeletutest aplausidest, väsitasid. Lõppude-lõpuks olime me seal juba kella 3-st saadik ja kui ta lõpuks kell pool kaheksa kõne lõpetas, olime kõik üliõnnelikud:D
Ma väga ei viitsi kõnesid ümber jutustama hakata, niiet kes huvi tunneb, see vaadaku nende kodulehte.

Nüüd veidi ääremärkuseid.
Rahvast oli umbes 20 000 ja enamik neist kandsid kollaseid veste ja lippe koos poua Rajavi pildi ning tekstiga "My choice is Maryam Rajavi". Pidevalt lauldi ning skandeeriti iraani keeles (ausalt öeldes, ma ei tea, mis keelt iraanlased räägivad) erinevaid lauseid. Eks ole imelik, et Iraani liikumisel, olgugi demokraatlikul on naisjuht. Mitte, et mul midagi selle vastu oleks. Otse loomulikult mitte. Pealegi on tegemist väga intelligentse ja toreda naisega.

Sain oma elu esimese tõsise VIP-i kogemuse. Kõigepealt muidugi punane vaip ja lakkamatu aplaus Sulle, kes Sa isegi hästi ei tea, miks Sa siin oled:D Kõik jooksevad Sinu pärast, kaamera filmib Sind näkku mitu minutit järjest ja Sa ei oska olla ning vägisi ajab naerma. Ja kui järgmine kord paremale pöörad, on juba uus kaamera platsis. Pidevalt käivad pisikesed vuntsidega iraani mehed ja rätikutes naised uurimas kas "everything is alright" etc.

Ungari tsikk oli erimõttetu aga Carlo oli lahe. Kuna üritus oli pikk ja kurnav ja kuhugi liikuda ei saanud, siis hoidsime meelt üleval pidevate kildudega. Vahepeal tõlge ei töötanud ja siis me irvitasime, et nojah, tsensuur:D Kui Rajavi kuidagi oma juttu lõpetada ei tahtnud, siis naersime, et "okei, sinu võit, kuhu me alla peame kirjutama:P? jne.

Tegelikult mõtlesin juba tunde valgele veinile. Kui lõpuks proua lahkuda suvatses, tormasime VIP banketi poole. Ja mis te arvate, kas iraanlased pakuvad oma Euroopa sõpradele alkoholi? Loomulikult mitte. Joo aga õunamahla ja näsi pähkleid ja muid suupisteid. Õnneks võlus Hanif meile välja ka mõned võileivad ja vähemalt kõht sai täis.

Ning siis oligi aeg viimase rongiga tagasi Brüsselisse loksuda. Väsimus oli kohutav. Ka Carlo, kes on sellel üritusel ka enne paar korda käinud, tõdes, et see kord oli tõesti heavy.