Mulle ja vanaemale meeldib sama muusika!

Täna on tavaline vaikne kodune õhtu. Sisustan aega hea muusika ja netis kolamisega.
Hakkasin mõtlema, et mul on vist ikka imelik muusikamaitse - selline vanainimeselik.

Kui ma väike olin, siis fännasin Apelsni, Kukerpille, Ivo linnat ja kõike muud sarnast.
Kasvasin suuremaks ja mõtlesin endamisi, et millal mulle see muusika siis vastu hakkab (nagu teiste eakaaslastegaoli juhtunud. Aeg läks, aga näe, muusikamaitse suurt ei muutunud. Pubekaeas ma avalikult sellist muusikat muidugi ei kuulanud. Siis tulid poistebändid. Aga ka nendest kasvasid kõik välja ja kuigi mul ei ole nende muusika vastu tegelikult siiani midagi, hakkasin minagi teiste eeskujul räppi kuulama. Klassiõhtutel sai breigitud isegi:D Mäletan, et issi käis Londonis ja ma tellisin sealt endale uue Eminemi plaadi, mida kellegil veel polnud, et popp tüdruk olla. Muusikatunnis, kus pidi oma lemmiklauljast referaadi tegema, esitlesin ma jälle Eminemi. Ja tegelikult ei meeldinud ta mulle ka siis. Lihtsalt oli aeg, kus tahtsin lahe olla:D
15-aastaselt tekkis mul tõsine suhe noormehega, kellele meeldis trance. Kuulasin minagi seda siis koos temaga.

Praegu ei nõustu ma räppi ja träänsu kuulama, vaid olen oma saatusega leppinud. Mulle meeldibki vanainimeselik muusika. Andke mulle Kukerpillid, Untsakad või VLÜ ja ma olen sillas. Sekka veel tõsisemat muusikat à la Urmas Alender ja Sõpruse Puiestee. Lisaks veel folki ja jazzi ja bossat.

Nüüd olen suur tüdruk ja ei pelga ka teiste ees oma muusikamaitset. Ja mind tõesti ei koti, millised on uued muusikahitid ja kes on kuumimad bändid. Vana on hea:)

PS: Lisaks olen veel suur Jääääre austaja!