Kopsupõletikus

Lend tagasi möödus viperusteta. Londonis lõin aega surnuks peamiselt Starbucksi kohvi lürpides ning poodides tuiates. Lahkusin sealt näopuhastuskreemi ning kahe rahakoti võrra rikkamana.
Koju jõudes oli paras aeg Eurovisioonile ja Kreisiraadiole kaasa elada. Kõik läks nagu plaanitult. Mina olen rahul ja need, kes sellest laulust otsivad rassismi, alandust ja muud taolist, võiks maha rahuneda. Tegu on lihtsalt palaganiga. Vaevalt, et keegi neist poistest sellesse nö laulu väga sügavat sõnumit peidab.
Pühapäev toimus üks korralik suurpuhastus, mis päädis õhtuses käigus üle tee asuvasse uude Jaapani restorani. Kuna mul on nüüd lõpuks ometi rikas mees, siis sai süüa ja juua rohkem kui rubla eest:P Toya restoran oli igatahes oma hinda väärt ja elamus oli suur.

Esmaspäeva hommikul käisin arsti juures. Kuulates mingeid kahinaid polevat olnud. Tegelikult paneks mind hoopis imestama kui see seniilne vanaldane arst üldse midagi kuuleks. Päeva hetk oli igal juhul see, kui ta küsis, et kas ma tõesti helistasin talle reedel Eestist. Tema väidete kohaselt oli ühendus olnud niii hea justkui helistanuks ma kõrvalmajast:P Tehnikasajand, mis muud! :D
Röntgeni ta mind siiski saatis ja selgus, et midagi mul seal kopsus tõesti on. Kahjuks ei suutnud nad ära otsustada, kas see on kopsupõletiku algus või lõpp. Praegu krõbistan antibiotsi ja lähen nädala pärast korduspilti tegema.
Röntgenis käies ma peaaegu armusin. Igal juhul nii ilusat meest, kui minu radioloog polnud ma tükk aega näinud. Mul oli tõsine kiusatus talt küsida, kas ta ei tahaks kuskil haiglaseriaalis mängida. Temas oli midagi Tom Cruiselikku, ainult ta oli palju-palju kenam. Igatahes ei pidanud ta mult kaks korda paluma riideid seljast võtta :P
Hoolimata pisikesest asjast kopsus ei sega see mu ülejäänud elu. Enesetunne on väga hea, ilm on ilus ning nädal on olnud igati huvitav.
Miks, sellest räägin hiljem, sest praegu lähen Kadrile appi kolima.