Euroopa on küla

Otsisin teisipäeval meeleheitlikult asendussaali, kus pidi üks loeng toimuma. Kuna tegu oli hoopis teiste majadega, kus tavaliselt käin, siis osutus see küllaltki raskeks. Kui ise ei leia, tuleb sõbrad appi võtta, ehk siis küsida. Küsisingi esimeselt ettejuhtuvalt tüdrukult. Arutasime veidi, kus see küll asuda võiks. Tema ka ei teadnud, hakkasin just edasi liikuma, kui äkki ta küsis, et kust ma pärit olen. Kuna mul oli tõesti vaja õigeaegselt sinna loengusse jõuda, siis viskasin üle õla, et Eestist. See peale sain vastuseks "Oligi kuidagi tuttav aktsent".
Jah, ma jooksin meie ülikoolis, kus on 25 000 tudengit, kokku Marinaga! Marina on vene rahvusest neiu, käinud ka vene keskas ja nüüd teist aastat Prantsusmaal. Õpib sama asja, mis mina, ainult et esimesel kursusel. Loomulikult vahetasime numbreid ja lubasime uuel aastal kindlasti kontakteeruda.
Ma pean ainult tunnistama, et ei tekkinud seda sama tunnet, mis päris eestlasi kohates. Jah, ta on küll tõenäoliselt Eesti kodakondne ja räägib ka talutavalt eesti keelt (kuigi vahele viskab prantsuse keele sõnu), aga ta pole ikkagi see. Tema ei ole see tüdruk, kellega öösel jõe ääres jalutades "Mesipuud" või In Spe laule laulda, nagu me siin Silviega näiteks korduvalt teinud oleme. Pole ka kindel kas ta meie nostalgia filmidest vaimustub. Ja ma ei ole hetkel kindel, kas ma tahangi temaga oma väikest kujuteldavat ideaalset Eestit jagada.. Eks saame teada.

Igatahes poole kohaga eestlane on juures. Loodetavasti ka tore.