Prantslaste rahvussport - streik!

Sellest, kuidas prantslased erinevaid manifestatsioone ja streike armastavad, olen ma ka eelnevalt kirjutanud. Oma kolme ja poole siin veedetud aasta jooksul olen ma kokku puutunud väga paljude erinevate streikidega. Lugematuid transporditöötajate streike pole mõtet hakata üles lugemagi. Neid tuleb vähemalt kord kahe kuu tagant ette:D Just tänagi teatati trammis valjuhääldist neljapäevasest streigist ning ühistranspordi ebakorrapäraselisest liikumisest:P
Nüüd aga koolistreikide juurde. Nendega olen isiklikul tasandil kokku puutunud tervelt kolmega.

Kõige pealt 2005. aasta Filloni, kes on muideks praegune peaminister, seadus, mis pidi toonast koolisüsteemi reformima. Eelkõige olid puudutatud keskkoolid, kus valikainete maht ning õpetajate arv pidi veelgi vähenema. Olin siis kohalikus väikelinnas Barbezieux 11. klassis ning kool oli tubli kolm päeva kinni. Ühel neist päevadest käisin minagi streikimas. Oli tore. Istusime asfaltil ja panime autoteid kinni. Kohalikud reporterid uudistasid ringi. Teistel päevadel magasin kodus. Mul oli ausalt öeldes sellest seadusest kama kaks, sest mingit soovi Prantsusmaale jääda jaanuari kuus mul veel polnud. Vastu see seadus igatahes võeti, kuid seda, kas ka mingeid olulisi muudatusi tehti, enam ei mäleta.

2006. aasta kevadel vallutas terve Prantsusmaa CPE streik. CPE tähistab esimese töökoha töölepingut, mis võimaldanuks alla 26 aastane inimene kaheks aastaks nö "prooviajale" panna, mil töötaja vallandamine on lihtsustatud. Olgu selgituseks öeldud, et Prantsusmaal on väga raske töötajat tähtajatu lepingu ehk CDI puhul vallandada. Seadus tehti lootuses vähendada tööpuudust noorte seas, mis on ligi 25%, julgustades firmasid neid palkama, kartmata hilisemat raskendatud töötaja vallandamist kui viimane ei vasta tööandja ootustele.
Elasin tol ajal Montpellieris ning olin 12. klassis. Meie nö eliitkeskkool oli osade õpilaste poolt moodustatud blokaadist ja streikidest halvatud ligi kolm nädalat. Kohalik ülikool aga näiteks kolm kuud. Just see seadus rikkus presidendiks saamise võimaluse tollasel peaministril de Villepinil ning lamineeris veelgi enam niigi sisepoliitiliselt ülinõrka Chiraci.
Just CPE perioodil nägin ma Prantsusmaa tõelst revolutsioonilist palet. Montpellieri aprilli streik tõi kokku mitukümmend tuhat inimest. Meiegi Terjega jõlkusime nendega pilte tehes kaasas. Naersime omaette, et meil on laulupeo rongkäik, neil stregid:D Peab tõdema, et tuju oli kõigil hea. Rahvas laulis ja tantsis. Vihastest inimestest oli asi kaugel.
Paraku ei oska prantslased rahumeelselt koole blokeerida. Nii mõnedki minu tollased klassikaaslased elasid nädalaid koolis. Sõid ja magasid seal. Nii mitmedki hooned muudeti nende poolt kasutuskõlbmatuks. Ülikoolides lõhuti arvuteid, raamatuid ja mööblit. See, mis moodi koolivara lõhkumine seaduse tagasivõtmisele kaasa peaks aitama, jäi mulle arusaamatuks.
Kuna minu puhul oli tegu abituriendiga ning riigieksamid seisid ukse ees, siis kasutasin oma vaba aega pigem õppimiseks. Ka Barcelonas sai Terjega suurte streikide ajal ära käidud.
Suur mobilisatsioon tõi siiski ka mõningat edu, sest tööseaduse osa seadusest kõrvaldati ning toonase presidendi parem käsi ja UMP üks juhtfiguure de Villepin oli kaotanud igasuguse autoriteedi ning lähituleviku väljavaated poliitika valles.

Kolmas streik sai tänasega nüüd loodetavasti läbi. Minu ülikool, Lyon Lumière 2, oli ligi kolm nädalat kinni.
Nimelt võeti juulis, ehk siis 5 kuud tagasi (sic!) vastu uus ülikoolide autonoomsemaks muutmise seadus, loi Pecresse (Valerie Pecresse on kõrghariduse minister), mis muudaks juhtkonna jõuvahekordi ning lubaks erasektoril ülikoole finantseerida. Loomulikult tõusis meeletu poleemika selle ümber, et nüüd hakkavad firmad dikteerima, mida keegi õpib. Kui autonoomsusega lõpuni minna, siis võib karta, et ka ka iga ülikool kehtestab vastavad sisseastumiskriteerumid (hetkel võib ülikooli minna iga mats, kel keskharidust tõendav paber taskus. Tõsi, siin maal on keskkooli lõudiplomit tunduvalt raskem omandada kui näiteks Eestis) ja suurendab üliõpilaste poolt makstavaid sisseastumistasuseid, mis hetkel ulatuvad 150€-ni aastas. Need viimased kartused pole aga kuidagi põhjendatud, sest käesolev seadus neid ei puudutaks. Minu arust on loi Pecresse väga asjalik seadus, mis aitaks ülikoolidel vähendada finantskriisi (tänu erasektori kaasamisel rahastamisesse) ning koolitada tulevasi lõpetajaid vastavalt reaalsele vajadusele tööturul, mis oma korda vähendaks töötust noorte kõrgharitute seas.
Naljakas on see, et need samad streikivad üliõpilased vinguvad pidevalt Prantsuse ülikooliharidussüsteemi ebaefektiivsuse üle. Nüüd, kus keegi tahab midagi muuta, on kohe kisa lahti. Ei pea vist mainimagi, et kui paar aastat ühtsele Euroopa kõrgharidussüsteemile, 3+2+3, üle mindi, siis suutsid prantslased jälle kuid steikida. Nüüd on kõik rahul. Ka oleks minu meelest tervitatav ülikoolidesse sisseastumine mingite kriteeriumite põhjal. Ka siis keskkooli lõpueksamid või sisseastumiseksamid, aga midagi tuleks teha. See ikka ei ole normaalne, kui esimese aasta alguses ei jätku kõikidele istekohti ja vähemalt 50% esimese kursuse tudengitest kukub aasta lõpuks välja.
Hea küll, seadus seaduseks, tegelikult tahtsin ju hoopis stregist rääkida. Esiteks on naljakas, et streikidega alustati poolest novembrist, kuigi seadus võeti vastu juba juulis. Miks? Hea küll, saan aru, et suvel on kool kinni, aga miks me ei streikinud septembris või oktoobris? Miks alustada just siis kui suured kontrolltööd ja eksamid saabuvad? Vägisi jääb mulje, et streikijad lihtsalt ei viitsi õppida.
Streikijad ja ülikooli blokeerijad räägivad ju muidugi "demokraatia" nimel. "Demokraatia" on jutumärkides, sest loengusaalides peetavad üldassambleed, kus osaleb üldjuhul 1000-1500 inimest (rohkem lihtsalt ei mahu) ning kus "diskuteeritakse" ning hääletatakse, ei ole demokraatlikud. Käisin ka ühel neist koosolekutest. Esiteks ei kontrolli keegi, kas inimesed, kes käe tõstmisega hääletavad, on üldse meie kooli õpilased. Teiseks, kas võib pidada diskussiooniks olukorda, kus 1300 seaduse vastast ei lase absoluutselt seaduse poolt olijatel sõna võtta. Nägin ise kuidas igati viisakalt noormehelt lihtsalt kisti mikrofon käes. Samuti sõimati kõiki blokaadi vastu olijaid (mis ei tähenda automaatselt seaduse poolt olemist! Mõni meist tahab lihtsalt õppida!) sarkozistideks ninf fashistideks (hea kodune tunne tuli! :P) Kuna üldassambleedes, mingit erilist demokraatiat just ei viljeleta, tuli juhtkond vastu ning organiseeris ülikooli koduleheküljel interneti hääletuse kus iga isik oma kooli paroolidega sai ühe korra hääletada. 25 000 üliõpilasest hääletas ligi 10 000 ning 65% neist olid blokaadi vastu ning tundide jätkumise poolt. Loomulikult boikoteerisid streikijad hääletust ning blokeerisid uuesti kampused. Samas saime endiselt juhtkonnalt maile, mis teatasid, et minge aga loengutesse, õppejõud ootavad teid. Kohale minnes selgus, et need mõnisada aktiivset streikijad valivad kampuse uksel keda sisse lastakse. Näiteks teise aasta magistrid lasti sisse. Kui sul aga veel bakakraadki olemata siis võid ukse taha jäädagi. Siin kohal tekib küsimus, et kust kohast võtab samasugune teise aasta tudeng nagu mina õiguse keelata mul kooli minemast. Temale ei ole ju keegi andnud õigust blokeerida, kuidas tema võib mind keelata? Koolis käimine on minu õigus, kurat võtaks!
Ma ei kujuta ette kui kaua see lollimängimine veel kestnud oleks, aga meie õnneks läksid streikijad ise liiga kaugele üle piiri. Nimelt otsustasid revolutsioonilised vasakpoolsed prantsuse noored, et on täiesti Ok kui minna kooli kõrval asuvasse toidupoodi, laduda viis käru toitu ja alkoholi täis ja siis 15-nekesi, ilma maksmata poest välja murda ning kampusesse peitu pugeda. Siis õnneks sekkus LÕPUKS ka politsei. Varganäod aga ei saanudki aru, et nad midagi valesti tegid. Oma tegude selgituseks lausuti vaid, et toidupood on paha kapitalistlik asutus ning nemad võitlevad kapitalismi vastu:D
Pärast seda sündmust sulgeti kool juhtonna poolt veel kolmeks päevaks ning eile pidi toimuma salajane kirjalik hääletus, mis pidi lõplikult otsustama tundide jätkamise saatuse. Läksin siis mina pahaaimamatult pärastlõunal hääletama. Üllatus-üllatus, taaskord oli ülikool blokeeritud väikeste kommunistide poolt, kes kedagi sisse ei lasknud. Miks blokeeriti demokraatlikku hääletust, mille õigust kontrollisid ka muideks juridilised instantsid? Selle pärast, et streikijatele ei võimaldatud organiseerida vahetult enne hääletust nn "diskussiooni". No tere hommikust, kas meil toimuvad 5 minutit enne legislatiivsete valimiste algust või mis veelgi hullem, selle ajal, avalikud debatid? Ei toimu! Me oleme suured inimesed, isegi natuke haritud. Ma loodan, et me oleme ikka ise võimelised veidi mõtlema! Ühesõnaga hääletada ma ei saanudki. Õnneks hommikupoole olid siiski 10 000 üliõpilast oma hääle andnud - 86% seda korda blokaadi vastu.
Täna hommikul tundi minnes oli uksel politsei, kes kontrollis kõigi üliõpilaskaarti, et vältida võõraste streikiate sattumist kooliterritooriumile. Meie ilusa amfiteatri uksed olid eest ära ning üks aken laudadega kinni löödud. Hea ikka, et kooli lõhkumine taaskord asju paremuse poole viib. Ma ikka ei saa aru, miks juhtkond varem politseid appi ei võinud kutsuda. Suur enamik üliõpilastest on ju blokaadi vastu. Prantsuse noored on ära hellitatud. Kõike võivad teha ja neid ei tohi keegi näpu otsagagi puutuda, muidu on kohe selline "inimõiguste rikkumise" kisa lahti. Samas jälle rikutakse enamuse tahet. Mina olen alati õppinud, et demokraatia, see ongi enamuse tahe. Ju siis olen valesti asjast aru saanud.
Loodetavasti on see streik nüüd läbi. Kui aus olla, siis põhjust steikimiseks enam küll pole. Isegi ülikoolide ametiühingud tagandasid end sellest liikumisest juba nädal aega tagasi. Pecresse lubas viie aasta jooksul ülikoolide eelarvet suurendada 50%. Lisaks garanteeris ta sisseastmustasude stabiilsuse. Paraku pole mõned tropid ikka rahul. Juba täna loengus käisid ringi lendlehed, kutsudes homsele üldassambleele - "ainukesele demokraatiklikule arutelule":P