Minu isiklik Murphy

Esmaspäeval läks kõik nässu.
Esiteks kool oli kinni ja nii ei saanud ma kuidagi oma California pabereid ära antud. Mingi ime läbi jooksin õues mööda selle asjaga tegelevast naisest. Jess! Loodetavasti ta mu ümbrikut ära ei kaotanud.
Edasi istusin trammi ja sõitsin Broni. Raamatukogu nagu ka kogu muu kampus oli muidugi kinni. No tore-tore, mul oli vaja õppida ja õues ma seda teha küll ei tahtnud. Niisiis suundusin mitte eriti kaugel asuvase Mcdonaldsisse. Kokku veetsin seal vähemalt kaks tundi raamatut lugedes. Kuna seal olid diivani moodi istmed, siis oli päris mõnus end kerra tõmmata ja kohustuslikku kirjandust lugeda. Kui kell lähenes kolmeni, seadsin sammud tagasi kampuesse, et võrgutrenni minna. Loomulikult jäi see ära. Mis siis ikka, kõmpisin trammipeatusesse tagasi. Pärast 10 minutilist ootamist tuli valjuhääldist teade, et on tehniline rike ja kuni Granche Blanche'ni tramm ei tööta. No tere-tore, see on seal ainuke transpordi vahend ja Velov rattaid Bronis ka pole. Õnneks oli ilm ilus, niisiis jalutasin need 10 peatust jala. Väikse trenni eest ikka;) Õnneks oli tee pidevalt natukene allamäge. Vastupidi oleks palju tobedam olnud marssida.

Tõele au andes võib Murphy palju hullemalt salvata, aga ma oleks kõvasti aega kokku hoidnud kui oleks teadnud, mis olukord Bronis on. Ajaraisk, sest ainuüksi sinna kampusesse minekuks kulub tubli 50 minutit ja kodus on ikkagi parem diivan kui mäkis:D