Mees tuleb koju

Nonii, täna on nüüd käes see päev kui Urmo peaks pärast pikki rännakuid konnaõgijate juurde tagasi saabuma.
Peab tunnistama, et väike ärevus on sees küll. Umbes selline nagu oli poolteist aastat tagasi, kui esimest korda koos Lyoni tulime. Ka siis ma kartsin, et mis moodi see kooselu küll välja nägema hakkab.
Kui ta kevadel Eestisse läks oli mul vastupidine deprekas. Hirm üksi olla. Igasugused kurvad mõtted tulid pähe: à la kui ma vannis kukun ja luud murran, siis läheb nädalaid enne kui tõesti keegi huvi tunneb, et kus ma olen.
Nüüd olen nendest hirmudest üle saanud ja pean tunnistama, et tegelikult on üksi päris meeldiv elada. Keegi ei vingu, et põrand on pesemata ja magamistuppa on moodustunud vaip mahavisatud riietest:D Tagasi on pigem see aeg, et hmm.. kuidas me küll koos elama hakkame:P
Esialgu harjutame igatahes päeva kaupa, sest juba homme läheb Merxs koju!!!

Kohtume siis sealpool reaalsust!