Kodust

Sain täna tähitud kirja. Tuli välja, et tagasisõidupiletid.
19. juuni hommikul kell seitse istun ma Barbezieux's viimast korda autosse, et sõita Angouleme'i rongijaama, kust väljub kell kaheksa TGV Pariisi suunas. Kell pool üksteist tuleb mulle Montparnasse'i jaama vastu EF'i töötaja (loodetavasti meessoost, sest siis ma võin panna ta oma kohvreid tassima), et viia mind Charles de Gaulle'i lennujaama, kust kell kolm suundub lennuk Kopenhaagenisse ja kell kaheksa väljub samast kohast lennuk, mis jõuab pool üksteist õhtul sihtpaika. Lõpp-peatuse nimeks on Tallinn!!!:)

Veel kuu aega tagasi oli mul koju jõudmisega vägagi tuli takus, aga nüüd on ka veidi kahju.
Kui täna uudisest rääkides Fredericu jahmunud nägu nägin, mõistsin, kui palju on ka siin inimesi, kes mulle korda lähevad. Tõsiasi, et mu vahetuspere sellel suvel Toulouse'i kolib, seab suure tõenäeosuse võimalusele, et ma siia linnakesse enam iialgi ei satu.
Ja ratsabaasi inimeste siiras "Mais tu vas nous manquer... mais toute façon, tu vas nous visiter?" läks hinge.
Ka mina jään paljusid igatsema...