Üleilmastumine ehk prantslane Virumaa metsades

Kui ma mööda töödes Vabaduse platsi rõõmsalt kodu poole tatsasin, jalutas mulle vastu üks väga vingus näoga prantslane. Kes muu kui David.
David on Lyonist ning suur Eesti fänn. Seekord juba kolmandat korda siin. Üleeelmine aasta vahetusõpilasena Rootsis olles sai ta paari eestlasega kokku ja kus on siis veel parem aeg puhata kui mitte meitel. Kuna tööinimestel on nädala sees kiire, siis otsustasin poisile veidi "tõelist Eestit" näidata. Kuigi pidime kokku saama alles poole tunni pärast oli ta varakult platsis, et õige koht üles leida. Igatahes oli taaskohtumine rõõmus (suu läks kohe naerule) ja hea oli üle pika-pika aja veidi prantsuse keelt rääkida.
Minu juures käidud, riided vahetatud ning oligi aeg bussijaama minna ning Arbaverre sõita, et ühele prantsuse linnavurlele näidata, mis on tõeline maa. Õigepea selgus, et David pole suurem asi linnavurle, sest ka tal on mägedes tõeline maakodu ning isegi seenel ei olnud ta esimest korda. Tõsi küll, kukeseened olid talle uued ja piprapuraviku vedas ta ka poolvägisi metsast koju.
Kuna vihma sadas vahetpidamata, siis panime selga tõelised maariided - vanad dressid, kummikud ja nokamütsid. Nagu normaalsele mehele kohane ei tulnud sellest mingit probleemi, et ta näiteks lillelist nokamütsi kandis. Minu arust nägi ta ses väga nunnu välja;)
Tubli kaks tundi tatsasime, kuigi sääsed sõid viimsedki närvid ära. Riidest püksid said esimese 15 minutiga metsas ragistades märjaks. Tagasiteel olin juba nii läbi ligunenud, et lompides hüppamine enam asja hullemaks teha ei saanudki. Ega ei teinudki, hoopis väga lõbus oli. Kodus väänasin isegi aluspesust vett välja:D Suurem seeneline David küll polnud, sest minu saak oli tema omast kümme korda suurem, seevastu maitses talle aga väga seenesoust värske kartuliga.
Mamma poputas üldse meid väga. Süüa sai iga tunni tagant, pidevalt olid värsked küpsetised laual ning isegi uus serviis oli kapi põhjast kauge külalise auks välja toodud. Ei jõudnud kogu seda pingutust kuidagi ära kiita ja veidi sai Markoga vanaema ka sellise teeninduse pärast nokitud.
Õhtul läksime Davidi ja Markoga ka sauna. Isegi viha pani Marko likku, aga seda David proovida ei tihanud. Leili kannatas ka täitsa korralikult ja õlut jõi - õige mehe mõõdu andis välja;) Ei tea, kas see oli koduõlu või lihtsalt hea seltskond, aga igatahes magama saime alles kolme paiku öösel.

Järgmisel päeval viis Marko meid lähedalasuvatesse kohtadesse turistitama. Imetlesime Loobu mõisa, Läsna järvi ning kihutasime mööda kõige hullemaid metsateid. Ka minul oli päris palju uut vaadata, sest kuigi ma veetsin oma lapsepõlve kõik suved seal, siis kodukohast eemal väga käinud ma polnudki.
Tore oli, et poisid omavahel hästi klappisid ja suheldud said. Mõlema inglise keel oli küll kaugel brilliantsusest, aga üksteisemõistmist see ei takistanud;)
Pärast vedasin Davidi veel jõe äärde ning näitasin metsmarju. Kuidas mustikad kasvavad nägi ta esimest korda ja pohlade söögikõlbulikkust ei uskunud lõpuni:D
Tagasi pealinna suundusime seitsmese bussiga, kus õpilaspiletiga täpselt 5 krooni sõidusoodustust sai. See on ikka paras mõnitamine küll. Seda polnud isegi 10%.
Pikk päev päädis aga hoopis Pelgulinnas Davidi sõbra Maari ja ta boyfriendi kodus Pastis' juues. Õnneks olin kodust ka pudeli veini kaasa haaranud, sest nn kirjanikejook on üks jubedamaid asju, mida ma tean. Kui absinti on vähemalt huvitav juua, sest saab suhkru ja tulega mäkerdada ning klõnks pitsi kummutada, siis Pastis ajab isegi kaine peaga südame pahaks:P
Hea küll, mõtlesn välja, mis on veel jubedam kui see - Läti balsami ja Pastis' kokteil :D Don't ask!