Aklimatiseerumine Viru Folgil ehk esimene päev

Vahepeal on olnud päris mitmeid muusikalisi elamusi ja et asjadest täit selgust saada, tuleks nagu ikka, otsast alustada.

8-10 augustil toimus Käsmus maailma esimene Viru Folk. Ette ruttavalt võin öelda, et toimus väga edukalt ning järgmine aasta kohtume kindlasti seal uuesti:)

Tegelikult ei olnud mul neljapäeva õhtul väga tahtmist kuhugi minna. Õues oli külm, vihma sadas ja enamus tuttavaid polnud Käsmu peale isegi mõelnudki. Kuna meil passid aga juba mai lõpust olemas olid, siis pakkisime emaga kogu autopagasi täis, võtsime linnast Liina peale ja tee viis Käsmusse. Kui tavaliselt folgile, kus viibin neljapäevast esmaspäevani, mahutan ma asju tavalises seljakotis + magamiskott, siis seekordsele kolmepäevasele üritusele ei olnud mul kahju kaasa pakkida kolm paari pükse, sama palju jalanõusid ja muid sooja ilma riideid. Lõpuks kukkus välja ikka nii, et kampsunitest tuli puudus ja ma iga päev sama seeliku ning pluusiga ringi lehvisin:D Vähemalt kummikud läksid asja ette;)

Kohale jõudsime veidi enne viit ning läbi suure õnne maabusime emme tuttava hoovis. Niikaua kui emme mõnusalt juttu rääkis, panime meie Liinaga telgi üles. See on nüüd selgelt liialdades küll öeldud, sest mina rohkem segasin kui aitasin. Mulle need praktilised tegevused ikka kohe ei istu:P Toore jõuga võib veel asju teha, aga telgi ülessaamisel sellest suurt abi pole:P
Kohe kui telk püsti, hakkas tugevamalt vihma sadama ning meie suundusime kiirustades merelavale, kus esinemas Johansonid. Poolest kontserdist jäime küll ilma, aga selles polnud lugu. Sabin jäi üle, publikut oli mõnusalt vähe ja laine laksus vaikselt vastu rannakive. Sinna juurde vaiksed regilaulud, ümisemised ja sekka ka paar lemmikut (Lahtilükkamine näiteks) ja tunne oli väga hea. Ei mingit trügimist, ei mingit jutustamist. Lihtsalt hea muusika, meri ja kiirelt liikuvad pilved. Nii vähe on õnneks vaja:)

Pärast Johansone astusid Käsmu rahvamajas üles Saatpalu ja Rebane, aga kuna meie kuhugi joosta ei tihanud ja hiljem kohale jõudes avastasime, et saal on puupüsti täis ja koridoris ka päris kuulata ei viitsi, siis suundusime kabelisse hoopis kedagi Imre Mürgi nimelist kuulama. Ette rutates võin öelda, et see oli suuuur viga:P Kabelis viibis umbes 20 inimest ja kohe esimese laulu alguses hakkas mul piinlik. Vaese mehe Koit Toome, nii me ta ristisime. Altari ees seisis mees süngia ja mees kitarriga ning laulis sellele paarile inimesele südantöõhestavaid armastuslaule mikrofoni. Pärast kolmandat lugu otsustasime siiski ebaviisaka inimese staatusega leppida ning põgenesime kirikust. Meile järgnesid ka paar karvaseid mehi, kes ilmselgelt samuti ei teadnud, kes see hõbekõri on:P

Kuna õhtusele luulesessioonile Contra, Pehki ja Ruitlase seltsis oli veel aega, sõime suppi ja uudistasime Käsmut. See on ikka täielik nukuküla. Kõik on nii korras, igal pool on tunda flokside lõhna (ja mitte praekapsa ja -kartulite nagu muudel festivalidel), valged majad, suured verandad... Idüll.
Eestis on vist tegelikult suhteliselt vähe selliseid korrashoitud eestiaegseid külasid. Päris maal on majapidamised üksteisest liiga kaugel, et kohti küladeks nimetada ja väikelinnades on tihti nõukogude hõngu veel liiga hästi tunda. Käsmu aga oli otsekui muinasjutus. Tahaks vaid loota, et sellest festivalist ei kasvaks välja järjekordset "õllesummerit" ning kogu see atmosfäär kannatada ei saaks.

Luuleõhtu oli kindlasti reedese päeva nael. Naerurõkatused ei lakanud vist hetkekski ja need kolm tegelast mõjusid juba oma olemuselt niivõrd naljakana, et hea tuju oli pikaks ajaks karanteeritud. Jaan Pehki laulukesed olid muidugi täiesti omaette klass. Tema välimuse ja James Bluntiliku hääle (no offence, herr Pehk!) ning lõppeks ka laulutekstide ning -viiside dissonants oli lihtsalt rabavalt vaimustav. Ka Contra haikude vastu ei saanud midagi. Üks jäi mulle meelde ka. Nimeks seltskonna kroonika: Triin Tulev, Pille Minev, Remsu Olev. :)

Järgmisena oli kavas Bonzo. Mina olin seda meest enne vaid korra Tõuniga esinemas kuulnud ning läksin seega kontserdile suhteliselt ignorandina. Selgus, et ta on väga popp, sest kabel oli pilgeni rahvast täis ja kontsertiga alustati 15 minutit enne algust, sest rohkem inimesi lihtsalt sisse ei mahtunud. Mehel on küll suurepärane hääl ja ka kuulatavad laulud, aga mingit erilist elamust see kontsert mulle siiski ei pakkunud. Pigem kippus uni peale sellest õhupuudusest ja tagumik jäi kangeks kõvast kirikupingist.

Õhtu päädis MägiSibula kontserdiga merelaval. Rahvast oli meeletult. Seadsime end kuhugi külje peale istuma, kuid head elamust takistasid siiski kergelt nokastanud tüübid ja telefoniga rääkivad isikud. Thulelikke lugusid ei olnud, niisiis kiskus külm eriti keha ligi. Õnneks pläsku küll veidi aitas;) Kuigi mulle mõlemad muusikud muidu väga-väga meeldivad, siis seekordne kontsert oli küll mittemidagiütlev.

Veidi peale üht öösel võiski esimese päeva lõppenuks lugeda ning mööda kottpimedaid Käsmu külavaheteid käsikobamisi kuidagi ööbimispaika vedada. Õnneks järgmistel päevadel olid ka korraldajad oma paarist apsust aru saanud ning ülejäänud öödel valgustasid pisikesi tänavaid küünlad ning ka kabeli (mis on tõesti väike koht) esinejad olid vabaõhulavale toodud.

Pildid siit.