Ladina-Ameerika ja Palestiina

Viimase nädala jooksul olen lausa kahel ülikooli konverentsil osalenud. Arvesades mu varasemat aktiivsust seda laadi ürituste suhtes, on tubli tulemus.

Reedene Ladina-Ameerika konverents keskendus vasakpolsete valitsuste laine analüüsimisele. Sellega tegeles Pariisi IEP õppejõud Georges Couffignal, kes ka ise mitmeid aastaid Tsiilis on elanud. Kuulata oli huvitav, aga ausalt öeldes nädal aega hiljem midagi rabavalt uudset ei meenu ja märkmeid välja ei viitsi otsida. Asi venis küsimustega väga pikaks ka ja siidripudeli korkisime Silviega jõe ääres lahti alles kell üheksa.

Täna käisin Iisraeli 60. sünnipäeva puhul korraldaval iisraelase konverentsil, kes nimetab end antikolonialistiks. Tegu on siis põlise Palestiina õiguste eest seisjana. Seekordne loeng keskendus Iisraeli riigi tekkele, selle põhjustele ning sellega kaasnevatele müütidele (eelkõige muidugi sionismile). Lektoriks osutus oma lapsepõlve Prantsusmaal veetnud juut Michel Warschawski, kes on Alternatiivse Iisraeli infokeskuse president. Kuna tegemist on äärmiselt erapooliku inimesega, kellel on väga selge ideoloogia ning kes on lisaks veel paduvasakpoolne, siis minule kui sellel teema ignorandile, jättis kogu üritus pooliku mulje. Oleks tahtnud siiski kuulda ka vastaspoole argumente või siis vähemalt veidi objektiivsemat lähenemist.
Kui üks pearätis tütarlaps küsis Warschawski arvamust Sorbonne's paar nädalat tagasi öeldule, et Iisrael on tänapäeval ainuke nö demokraatlik riik, kes rõhub etnilisusele ja teeb oma seadustes inimestel vahet, vastas viimane, et see pole sugugi nii ja tõi näitena Balti riigid ning mainis eraldi Eestit ja Lätit. Ei pea vist mainimagi, et kõik saalis istujad, kes mind teadsid, pöörasid automaatselt pilgu minule. Punastasin vist tahtmatult.
Ma sügavalt kahtlen, kas on võimalik võrrelda Eesti venelaste ja Iisraeli araablaste olukorda. Pigem võrdleks ma Eesti venelasi ja sissetunginud juute, kes araablastelt maa ära võtsid.
Üldiselt tundus, et onu lahmib täiega. Väga tugevad sõnad ja väga vähe argumente. Aga eks see ole ju tüüpiline, et kes räägib kõige kõvemini, seda kuulatakse.
Tegelikult olen ma ise koguaeg mõelnud, et Iisaeli riigi teke ja Palestiinlaste väljaajamine nende omalt maalt on äärmine ebaõiglus, aga selline radikaalne lähenemine ja ainult teiste riikide süüdistamine ei vii ka kuhugi.
Mõtlesin teda kuulates aina üha ja üha ühele asjale. Huvitav, mis tunne on olla väga vitaalses küsimuses oma kaasmaalaste suhtes kardinaalselt teisel arvamusel? Mis siis kui Eestis räägiks ülikoolis eestlane, kes kiruks avameelselt Eesti iseseisvust ja süüdistaks eestlasi kogu maailma pahedes? Mis tunne on olla oma enda rahva vaenlane?

Warschawki lõpetas oma esinemise äärmiselt kujundlikult: kui tsunami kõik araablased ära viib, siis on sionist see, kes on õnnelik. Ausalt öeldes ei oleks mul midagi selle vastu kui araablasi enam ei oleks. Kas ma olen sellepärast sionist? Pigem lihtsalt rassist ikka:D
Ühesõnaga lahkusin vastakate tunnetega.