Idakaldal muutusteta

Lyonis on kõik ikka vanaviisi: äike-päike ja kiire-kiire. Vahepeal olen jõudnud kaks korda Alpe d'Huezis suusatamas käia, meeletult palju kooliasju teha ning muidu tubli olla.

Koolirindelt on vast põrutavavaim uudis ametlik kiri minu Riverside'i võtmisest. Ei saa öelda, et ma poleks pettunud olnud. Lootused LA ja San Diego elust olid vägagi kirkad ning nüüd siis Riverside..
No hea küll, mis siis ikka teha. Tuleb mõru pill alla neelata ja oma vahetusaastat ette valmistama hakata. Tegelikult on ju tore ükskõik kuhu minna ja ega see Jõeäärne koht siis ka päris pommiauk pole. Vähemalt on asjal nüüd ametlik maik juures. Pean uurima hakkama, kus ma oma viisa tegema pean, kas siin või Eestis. Eelistaksin küll kodus seda teha, sest selle paberi pärast eraldi Pariisi sõita, kui saaks seda sama asja Tallinnas kõrvaltänavas korda ajada, ei viitsi.

Üldiselt läheneb kevad, koolilõpp ja kojutulek. Korteri annan 12. juunil üle. Hetkel käivad usinalt uued inimesed elamist piilumas. Pikantsem lugu juhts vast eile, kus ma kell seitse õhtul uksekella peale ust avada ei viitsinud (olin voodis, ilma riieteta ja just ärganud). Pärast kahte helinat keerati uks lihtsalt lahti. Nüüd ma siis ei teagi, kas oli tegu seekord majahoidja isetegevusega või arvabki kinnisvarafirma, et võib minu koju ilma ette teatamata lihtsalt sisse astuda, kui mind ennast juhuslikult pole. Nii need asjad ikka küll ei käi. Olin päris vihane ning hirmutasin vist nii majahoidja ja külastaja ära, kes esimese hooga kohe uksest välja tahtsid tormata. Eneseõigustuseks ütlesid nad, et ma ju ei teinud ust lahti. So what? Ma ei oodanud kedagi. Kui mind kodus poleks olnud, siis oleks lihtsalt ilma minu teadmata minu kodus käidud. Nii need asjad ikka ei lähe. Kohe esmaspäeval kavatsen büroosse helistada ja kurja häält teha. Ma näen niigi vaeva, et oma päevaplaane külastajate omadega sobitada ja siis selline asi..

Vahepeal on meile kevad saabunud. Puude lehed on nii ilusad õrnrohelised ja poes müüakse odavalt maasikaid. Neljapäeva õhtul rattaga sõites jäin äikesevihma kätte. Päris äge oli pimedas linnas välgu sähvides ja sooja paduka sees ringi kimada. Õnnelik tunne tuli kohe.

Täna olen suuresti vaid maganud ja arvutist Prison Breaki vaadanud. Ahjaa, Teisikute filmi vaatasin ka. Jaak Joala oli noorena ikka päris kena poiss. Kahju, et ainult kõik laulud filmis venekeelsed olid.
Õhtu poole ajasin end linna, et Kadriga väike kohv juua. Pärast jalutasin Starbucksi kohvitops käes mitu kvartalit koju. Linnud laulsid, päike paistis ja mehed vaatasid.. mida veel tahta:D