Läänerindelt tagasi

Nonii, vahepeal on niiiii palju juhtunud, et ei teagi, kust alustada. Katsun siis järgemööda meelde tuletada ja tähtsamad asjad kirja panna.

Esiteks lõpetasin ma edukalt teise kursuse ning olen nüüd ametlikult kolmandal ja viimasel. Ei mäletagi, et eksamiteks oleksin väga hullult õppinud. Enamusi hakkasin paar päeva enne ette valmistama ja väga unetuid öid ei veetnud. Ainult globaalsete poliitprobleemide aineks, mis oli ühtlasi ka viimane eksam, õppisin öö läbi ja eksamile läksin vaid kaks tundi maganuna. Eksamilt väljudes küsis sõbranna, kuidas läks. Ma suutsin vaid vastata: "Je m'en fous, au moins c'est fini":D
Kokku oli mul kahe nädala jooksul seitse eksamit. Midagi hullu polnud. Need eksamid, mis mul oma arvates läksid halvasti, läksid tegelikult väga hästi. Ja need, mis minu meelest kukkusid välja normaalselt, läksidki normaalselt või natuke paremini. Keskmine hinne oli mul igatahes üle 14-ne, mis on prantsuse süsteemi arvestades ülikoolis väga-väga hea tulemus. Ühesõnaga pai mulle! :P

Ahjaa, üks naljakas seik juhtus ka kui parteide eksamile järele läksin. Nimelt astus mu juurde mu üks vana õppejõud herr Meltz ja pärast lühikest smalltalki ütles mulle "Ma üritasin teie blogi lugeda":P Nimelt oli ta end googeldanud ja sellele loole sattunud. Paraku arvas ta ekslikult, et ma olen soomlane, niiet kuigi kaugele ta oma tõlkega ei jõudnud, kuigi olla proovinud. Naljakas oli see, et ta isegi ei küsinud, mida ma kirjutasin. Küll aga ütlesin talle naljaga pooleks, et kahjuks ma tema pilti internetiavarustest ei leidnud. Selle peale lubas ta mulle oma pildi saata. Ma ootan seda siiamaani:P

Niisiis lõppes mu sess 31. mail ja edasi oli mul peaaegu kaks nädalat, et kogu oma kammajaale Prantsusmaal joon alla tõmmata, kolida, asju müüa ning siis Eestisse tulla. Aeg lendas nagu ikka. Ei mäletagi, millega ma otseselt tegelesin. Lugesin jõe ääres paar sotsioloogilist uurimust moslemi naistest Prantsusmaal, käisin veidi poodides, veidi peol ning vahtsin ohjeldamatult One tree hilli.

Juuni alguses olid ka Lyonis konsulaarpäevad. Ei saaks just öelda, et poleks kolm väga huvitavat päeva olnud.
Reedel oli pidulik avamine, mile raames mitmed suursaadikud ning muud tähtsad tegelased kohale olid sõitnud. Samuti külastas Lyoni linnapea Gérard Collomb kõikide riikide stande. Meie standil oli meie võrratu aukonsul Lyonis, herr Arnaud, mina ja Inksu. Tehti ka ametlik foto. Päris naljakas oli poseerida suures ametlike fotograafide valgussähvakutes. Järjekordne 15 sekundi kuulsus:D
Pärast ametlikku osa toimus bankett, kus head-paremat süüa ja juua anti. Paraku jäime sinna veidi hiljaks ja inimlik uhkus lihtsalt ei lubanud joosta trügima, et mingine väikene palakene saada. Niisiis piirdusime paari klaasi veini ning mõne magusa suupistega.
Mina, kes ma tavaliselt olen harjunud teiste tudengite seltsis otse pudelist veini rüüpama, sattusin nüüd hoopis teise maailma. Sinna ülikondade ja kõrgete kontsade omasse. Ja ma ei saaks öelda, et mulle ei meeldinud. Äge oli, et pärast iga suvalise vestluse lõppu, viskas keegi sulle oma visiitkaardi näppu:D
Pärast avamist käisin kodust läbi, vahetasin kontsakingad mugavate papude vastu ja sõtkusin rattaga Inksu juurde, kus toimus tema lahkumispidu. Paraku minu terve päeva jooksul mittesöömine ja palju veini tegid oma töö ning kell 2 öösel olin juba kodus. Mäletan vaid seda, et Inksul oli väga tore uus korterinaaber, kellega päris pikalt räägitud sai:P

Järgmine päev algas raskelt. Käik dushi alla ning siis jooksuga tagasi Bellecouri platsile, et Eesti standil seista, naeratada ning informatsiooni jagada. Minu õnneks oli meie vastas Belgia stand, kust pidevalt Leffi sai. Hea on ikka vip olla:P
Tegelikult oli kogu päev väga tore. Hea kui inimesed Sinule kalli koha suhtes huvi üles näitavad, sinna reisida tahavad või siis lihtsalt komplimente teevad, kuna on seal juba käinud.
Kella seitsme paiku tõmmati üritus koomale. Sissepääs lihtrahvale suleti ning erinevad konsulid kogunesid erinevatele standile, et head ja paremat maitsta. Olin meie aukonsul varustanud kahe Vana Tallinna, ühe Viruvalgega ja Kalevi shokolaadiga.
Ka pühapäev möödus samalaadselt. David tuli läbi ja istusime Eesti telgis ning jutustasime mitu head tundi. Kohtasin ka Arnauld, kes on suur Eesti fänn ja siin Erasmuse vahetuse korras ka 6 kuud TTÜ-s veetnud.
Oli tõeliselt tegus ja meeldiv nädalavahetus.

Ning siis oligi juba aeg kolida. Viisin paar kasti ja suure kohvri aukonsuli ja Davidi juurde hoiule, et aasta pärast jälle oma vanad head asjad sealt üles korjata. Ülejäänu läks Eestisse toomiseks ja ära viskamiseks. Kolimine ise oli õudus kuubis. Aeg kulus kuidagi ruttu käest ja ühel hetkel avastasimegi endid kell 9 õhtul poolhämarduvas toas, kus veel kõik tegemata. Valmis saime vist alles 3 paiku öösel ja ikkagi jäid põrandad puhastama. See jäi siis hommikuseks, sest kell 9 pidi toimuma korteri üleandmine kinnisvarafirmale, kes iga väiksemagi puuduse korral raha varmalt sisse kasseerib. Kui aus olla, siis ilma Urmota poleks asi elu sees nii kiirelt sujunud, niiet suured aitähid talle veel kord, et ta siiski, arvestades kõike, nii palju vaeva viitsis näha!
Reede homikul oligi äratus kell 6, ning ma sammusin rõõmsalt äärelinna kehva hotelli juurest oma vanasse koju, et seal korralikult tolmu imeda ning põrandad ära pesta. Kell üheksa oli kõik valmis ja herr kinnisvära väga ei vingunudki. Loota on, et isegi köögis alla kukkunud värviga saab kõik korda ning et minu süü see pole.
Pärast üleandmist tsittsättisin veel pool tundi imearmsa majahoidjapaariga ning siis oligi aeg oma koduga hüvasti jätta. Natuke oli ikka kurb ka.. Edasi ajasin Prantsuse energiaga sotid selgeks, käisin pangas ning siis suundusin hotelli end välja magama. Pärast pisikest uinakut oli aeg end taas linna vedada, ülikooli raaatukogule teoseid tagastada, Davidi juures esimest jalamängu vaadata ja siis pizza kaasa ja tagasi kõrgel mäe otas asuvasse hotelli, kuhu oli tõeline kolgata tee. Õhtu sisustasin Hollandi-Prantsusmaa mängu vaatamisega ja järgmine hommik algaski lahkumistee Lyonist. Kohver kaalus tubli 24,5 kg ja Easyjet pole just kõige nunnum ülekilodega. Kui ma veel Lyonis nad ära rääkisin, siis Berliinis pidin kahe kilo eest ikkagi 18 euri välja käima. Ostsin endale ainukesest tax free poest uue lõhna ja silmapliiatsi ning lugesin terve kodutee Gavalda romaani "Ensemble, c'est tout". Hea raamat! Loomulikult lend Tallinnasse hilines, niiet jõudsin koju alles seitsme paiku. Kuna olin kahel viimasel ööl kokku vast ainult 5 tundi maganud, läksingi kohe tuttu. Hea oli kodus olla. Siin on kuidagi hoopis teine lõhn - kodulõhn.