Aita ennast ise!

Kolme nädala tagune reede hommik algas veidi uimaselt. Eelmise õhtu veinipudel andis tunda ja mõte sellisena kooli minemisest ei tekitanud erilist ahvatlust. Väike C-vitamiin ikka abiks. Võtsin suuuuure tableti (mis mõeldud närimiseks) ja neelasin ilma midagi mõtlemata alla. Kohe selgus, et see oli väga paha idee, sest alla ta ei läinud, vaid jäi hoopis kuhugi kurku kinni. Ei saanud edasi ega tagasi. Hingata sai, aga oli valus. Tatti kogunes muudkui suhu, aga neelata ei saanud. Pilt kiskus kohati silme ees mustaks.
Mina käisin mööda tuba ringi, oigasin valust ja sõimasin ennast. Urmo otsustas, et peab ikka traumapunkti minema, mitte siin ise lootma, et küll alla läheb. Toppisin siis ennast riidesse ja seadsime sammud üle tee asuvasse kliinikusse. See oli kinni pandud. Nojah, pole hullu, hingata ma ju sain ja järgmine kliinik asub vaid viie minuti tee kaugusel. Seal aga traumapunkti polnud ja neil vahendeid, millega seda tabletti välja võtta ka polnud. Saadeti meid järgmisesse haiglasse, mis ka samas kvartalis asub. Sõitsime kaks peatust trammiga, käisime veidi ja olimegi traumapunktis. Või õigemini selle ukse taga. Seal ei olnud ühtegi tooli ega midagi. Mõelge kui te jala välja väänate, siis seisategi püsti:D Keegi meid sisse ei kutsunud, aga kuna mul oli ikka väga valus, siis lõpuks pressisin end ise. Ja mis selgus? Kuna me olime jõudnud sinna lõunapausi ajal (ehk siis 12-14h vahel), polnud vajalikke arste kohal. Kiirabiga mind ei toodud, järelikult pole asi nii hull. Järelikult võib meid järgmisesse haiglasse saata, mis linna teises otsas asub. Lisati juurde veel, et peab enne kella nelja minema, muidu arst läheb koju:P Kujutage ette kui te olete mustamäelane ja midagi juhtub ja te tulete jala mustamäe haiglasse ja siis öeldakse teile, et ah, minge ikka sinna lasnamäe omasse. Krt, nii ened asjad ei käi.
Kui administraatori neiu oli meile selgeks teinud, et siit abi ei saa ja mina, valust ja häbist puretuna, ei suutnud ka enda eest seista, puhkesin ma lihtsalt nutma. Seda küll juba väljas. Ja oh mis imet, tablett, mis juba tund aega selleks ajaks mu kurgus kinni oli, läks alla. Eks ta hakkas vaikselt sulama ja oligi klõnks. Urmo kartused, et vitamiin hingetorru läks ja kopsu vajuks ei osutunud siiski tõeks. Kolmandasse haiglasse me minema igatahes ei hakanud.
Kurk oli veel paar päeva valus sellest kinnisest tabletist. Täpselt samasugune valu nagu pärast narkoosi, mille käigus ju ka kurku miskine toru paigutatakse.

Kui asi oli läbi ja minu kurk jälle tühi oli hea küll nalja heita Prantsuse tervisesüsteemi üle. Tundub, et siin harrastatakse alternatiivmeditsiini, ehk siis "aita ennast ise". Või "kui nii halb on, et peab abi küsima, siis mõtle, kas ikka on". Ja selleks, et keegi mult tableti kurgust välja võtaks või mingit lahustavat asja juua annaks, peab kolmes haiglas käima.

Sellel lool on topeltmoraal: C-vitamiini ma enam ei võta ja kui järgmine kord midagi juhtub, siis ei hakka kangelast mängima ja mööda linna ringi tantsama, vaid kutsun kiirabi!