"Folk on! Folk you too!" ehk Viru Folgi teine päev

Kuigi ma hommikul kell viis endale kõik telgis olevad riided olin selga toppinud ja tõsist kahtetsust tundsin, et mul kedagi pole, kes kaissu võtaks, suutsin kuidagi siiski külmaga võideldes kella kümneni tukkuda ja magamiskotis lõdiseda. Maas magamisest kondid haiged küll polnud, aga korralikust unest oli siiski asi ka kaugele jäänud. Külmal rõskel hommikul ei aita aga miski paremini kui üks korralik saun. Sellist teenust Käsmus ka pakuti ja 30 krooni eest sai ägedas nõukaaegses suures pesuruumis end pestud ning veidi leiligi visatud. Tõsi, saun jäi siiski teisejärguliseks. Heale ideele lavalt otse merre tormata pandi ka punkt kui jalad pahkluuni vette jõudsid. Merevesi oli 9 kraadi soe ja jalad automaatselt krampis:D

Kui Aleksei Turovski oma jutte loomade sattumisest folkloori alustas olime meie endiselt märjajuukselised ning tühjakõhulised. Taas hakkas külm ning suundusin tagasi magamiskohta, kus ema auto soojenduse sai põhja keeratud ning tubli pool tundi tukutud.
Indigolaste ajaks tuli aga elu sisse ja hoolimata üsnagi tugevast vihmast, tõmbasin oma uhked punased kummikud jalga, keebi selga ning suundusin kõigepealt rahvamajja burksi sööma (väga hea, muideks) ja edasi juba Indigolaste kontserdile. Niivõrd hea muusika tõi ka päikese välja:) Tegemist oli kahtlemata ühe terve festivali parematest kontserditest, kus kaasalaulmist jagus pikaks-pikaks ajaks. Indigotüdrukute suurepärased helisevad hääled on mind ennegi mõtlema pannud, et kas nad kuhugi kaugemale ei tahaks pürgida. Mina loodan muidugi, et mitte, sest sellised vahetud esinejad annavad mitmekordselt parema elamuse kui suured staaritsejad.

Teisel päeval oli meiega liitunud ka Liina sõbranna Tiina ning kõik koos suundusimegi Liisi Koiksonit ja Helletusi kuulama. Toredad laulud küll, aga nii suur lavaplats ja nii vähe kuulajaid ei kandnud seda päris siiski välja ja kogu muusika tundus veidi teisejärgulisena. Eraldi äramärkimist väärib küll Helletuste kontrabassi mängija, kes oli lihtsalt super!

Festivali päev jätkus aga metsalaval, kus üles astus kollektiiv Klapp - setomuusikute ühendatud väed. Õppisime meiegi paar kohalikku tantsu selgeks ning karatud sai täitsa korralikult hoolimata rasketest kummikutest ning suurest gravitatsioonist:P

Vägilased esinesid oma teada-tuntud headuses ning kõiksugu ringmänge sai üle mitme aja mängitud ning tantsitud. Viljandis on alati Vägilaste kontsertidel niivõrd palju rahvast, et sageli olen ma lihtsalt selle massi tõttu nende etteastet vältinud. Käsmus aga oli kõik paigas ning mängijad-tantsijad mahtusid suure pealava ette kenasti ära.

Hea tuju Vägilasi kandsid edasi Virre+, kelle kontserte olen viis viimast aastat tihedalt külastanud. Seekord niisama karglemisest ja seeliku lehvitamisest ei piisanud, sest mind kutsus tantsima üks tore Tartu noormees Priit, kes festivali lõpuni meie ülimalt feminiinsesse seltskonda veidi mehelikku jõudu juurde tõi:)
Igatahes jõudsin ma veelkord selgusele, et kõik need reilenderid ei olegi niiii lihtsad ning kui lõpuks juba midagi välja tulema hakkaski, siis järgmiseks aastaks on jälle kõik meelest läinud:D
Virre esinemise lõpetas minu üks lemmiklauludest "Kui õitseb sirel".

Millalgi juhtus ka tihedalt täispikitud päeva vaba moment, mil sai Käsmu rannas mööda kivisid kõõlutud, juttu räägitud, ent põhiliselt siiski lauldud. Jaan Tätte, Jäääär ja Dagö olid märksõnad. Rollid olid väga hästi jaotunud, sest need kes nii hästi viisi ei teadnud, teadsid sõnu ja vastupidi. Lõpuks olid vist kõik õnnelikud;)

Laupäeva õhtu krooniks sai aga kahtlematult Rootsist pärit Hoven Droven, kes kuni südaööni tõsist elamust pakkus. Kindlasti väärib ta festivali peaesineja nime, sest sellist showd kohtab ka Viljandis harva. Tugevalt üle keskea mehed folkisid südaööni ise sellest näilist kaifi saanuna. Nende saksimängija, kes pidevalt kõlarite peal turnis ja siia-sinna nagu orav hüppas ning rahva karjuma pani, oli ka omaette klass. Nii nagu publik esinejates, ei pidanud vist ka bänd kaasaelajates pettuma, sest aplausi ja kisa jätkus küll ja küll ning kontserdipaigast lahkudes ei paistnud ühtegi mitte naeratavat nägu.

Pärast Rootsi papide suurt showd oli vaim vägagi valmis Oorti minema kuulama. Kahjuks jäi aga laulja haigestumise tõttu see kontsert ära ja alternatiiviks jäi vaid Siiri Sisask. Külm puges küll naha vahele, aga tähisel ööl pikali visatuna merelaineid ning Siiri joigumist ning pisemat sorti sümfooniaorkestrit kuulates tekkis küll veidi ebamaine tunne.

Kuna õhutemperatuur just sooja ei lubanud, siis otsustasime emmega öö hoopis maal vanaema juures veeta. Tuba oli pliidisoe, laual õunakook ja voodi oli tehtud. Fantast!

Pildid siit.