Cause you had a bad day

Nädalavahetusel oli Orleanis EF-i vahetusõpilaste lõpupidu. Pooled meist (need, kes eksameid ei tee) lähevad juba see nädal ju koju.
Orlean on minu jaoks kaugel, lähemal küll kui Pariis, aga sinna jõudmiseks kulub kaks korda rohkem aega, sest TGV otseliin minu juurest sinna ei lähe.
Laupäeva hommikul oli niisiis kell seitse äratus ja kell üks jõudsin kohale. Isa (FIN), Fabian (GER) Henriette (NOR) ja Cristel (NZ) tulid mulle vastu ning me kolasime kella seitsmeni linnas oodates Milenat (CH, ma ei ole sugugi kindel et Sveitsi lühend selline on, aga ma usaldan Kikut), Juho (FIN) ja Annikat (EST).
Õhtul oli meie nö korrespondentide juures pidu.
Asi meenutas veidi kuuenda klassi tantsuõhtut, kus lapsed ringis tantsisid ning õpetajad seina ääres pingil istusid. Mingisugusest alkoholist ei olnud loomulikult juttugi. Aga meil oli sellest hoolimata lõbus, soomlased olid lahedad ja Fabiani kallal oli tore ilkuda;)
Kell kuus hommikul läksime siiski Annikaga magama, et kell kümme taas tõusta. Kell 12 läks Annika rong ning minu oma tund aega hiljem ja Michel (korrespondent) viis meid koos rongijaama. Selgus aga , et Annika oli oma lahkumisaega valesti vaadanud ja jäi rongist maha. Kuna oli pühapäev ja graafik hõre, pidi ta järgmist rongi neli tundi ootama, liiatigi oli see Annika 18. sünnipäeva eelõhtu, niisiis otsustasin olla armas ja hea ning helistasin oma uuele emmele ja küsisin , kas võin paar tundi hiljem jõuda. Kuna vastus oli positiivne, siis vahetasin oma piletid ümber, et oodata koos Kanniga.
Nagu juhuslikult meenud talle minu tehtud sünnipäeva kink. Pikemalt mõtlemata avasime 0.5 liitrise konjaki-shampuse segu. Pärast seda oli meeleolu juba ühtlaselt lõbus ning me otsustasime kuskilt uue pudeli hankida. Kuna pühapäeval on Prantsusmaal pea kõik asutused kinni, nõudis see üksjagu vaeva. Kuid pärast poolt tundi vantsimist ja kohalikelt tee küsimist, jõudsime pisikese poeni, kus ei puudunud ka alkolett. Niisiis täiendasimegi oma varusid ühe suure Martini võrra:)
Ja just siis, kui väljuma hakkasime, helistas meie "kalis" Michel ja küsis kurjalt, mida me organiseerinud oleme. Nimelt oli Annika pere helistanud Michelile ja öelnud, et nende fille d'accueil ei läinud meelega rongi peale ja et meil on mingi pidu. Me poleks ise sellisele mõttele tulnudki. Kamoon, mis krdi pidu meil on organiseerida kella ühest kella viieni pühapäeva pärastlõunal kuskil Orleani eeslinna rongijaamas:D (Seda, et me veidi joonud olime, ei teadnud muidugi keegi)
Kirusime Kanni pere, kogu EF lolli süsteemi ning meie olematut vabadust hoolimata täisealisusest ning tarisime oma kompsud jaama tagasi. Pleieris oli repiidi peal juba 15. korda Daniel Powteri "Bad day", mida me kaasa üürgasime (Annika ei pea viisi ja minul oli juba eelmisest õhtust alates totaalselt hääl ära) otse suurest pudelist Martinit kõrvale rüübates ning vaheldumisi eesti ja prantsuse keeles rääkides.
Ja teist korda selle aasta jooksul olin ma purjus, meil õnnestus pea kolmveerand pudelit ära juua.
Üksi rongis oli mul igatahes lõbus, iseendaga eesti keeles nalja teha on mulle alati meeldinud;)
Isegi rongi sain purjus peaga ära vahetatud ja jõudsin siiski õnnekombel viimaks õigesse kohta :)
Ka kell kaheksa õhtul Angouleme'i jaamas ema oodates käis pea endiselt ringi. Õnneks on Françoise mõistlik ja arusaaja, ning ei teinud minu olekust erilist numbrit ja Michelile ka ei helistanud.
Lõpp hea, kõik hea!

PS! Snised esmaspäevad ei ole head!