Vastikult libedatest meestest

Jalutasime eile õhtul linnas ning möödusime ühest 24 h toidupoest. Poemüüja, loomulikult liivamees, tundis mu vastu vist huvi, nii ta püüdiski minu taga kõndiva Alessandro kinni. Lõpuks tiriti ka mind sinna ja kutt seletas mulle meelehetlikult, et armastab mind ning et me peame uuesti kohtuma. Kuidagi sain sealt siiski seekord minema. Õige pea pidime aga taas samast kohast mööduma ja õnnetuseks märkas mind ka araablane. Just Rockcafe uksel pidas Gabriele mu kinni, näitas sama tüüpi ja seletas, et viimane oli ainult minu pärast oma butiigi kinni pannud ja mulle järele tulnud. Pikk seletamine, et mul on juba keegi ja ma tõesti ei ole huvitanud ei vinud mitte kuhugi. Ka itaallased ei aidanud mind sugugi. Nende arvates oli see nii rmantiline ja ma pidanuks ilmtingimata liivamehele võimaluse andma. Lõpuks võtsin Felipelt käest kinni ja tirisin ta tantsima. Harjumatult tagasihoidlik ja häbelik itaallane ei julgenud keelduda. See aga ei päästnud sugugi mind Mustafast, kes mulle tantsupõrandale järgnes ning õhusuudlusi saatis. Pärast poolt tundi kandis mu pimekurttumma teesklemine ka vilja ja ta lahkus. Minu tuju oli aga rikutud. Nii palju siis sellest lootusest, et mine korterikaaslastega välja ja liivamehed ei tülita sind...