"Lõunamaa" ööst

Mulle meeldib pimedast käratsevast vanalinnast vaiksesse ja rahulikku kodulinnaossa sõita, kus endiselt lõunamaised konnad õhtuti laulavad.
Jah, tõesti igatsus on kummaline asi. Tuleb siis ja sellisel ajahetkel, mil seda oodatagi ei oska. Ma ei mäleta, et meil oleks olnud ühiseid rattasõidu mälestusi või seiku konnadega.. Aga ma ei arva ka, et need tulemata jäävad.

Päevalauluks oleks siinkohal "Suudlus läbi jäätunud klaasi". Teil on see kõigil niikuinii olemas. (Mitte, et mul seda kuhugi oleks olnud üldse üleski panna:D)