Reisust

Ja eile hommikul kell 6.30 algas jälle kõik taas..
Headaega ütlemisi olen juba tasapisi vihkama hakanud. Isegi isa lennujaamas kallistades oleksin peaaegu nutma hakanud, kuigi meil ei ole just eriti lähedasi suhteid.
Juba Tallinna lennujaamas lehvitas ja naeratas mulle mingisugune jube vuntsidega hindu. Appi! Ei taha integreeruvat Eestit!
Üldiselt on palaviku ja meeletu nohuga ilgelt sitt lennata. Kuna nina on kinni, siis tekib mingi rõhu teema ja siis hakkavad veel kõrvad ka valutama etc etc.
Praha lennujaamas sattusin kõrvuti ootama ühe 30ndais aastais prantslasega, kes nagu hiljem küll selgus oli alzeerlane. Ma ei tea ta nimegi, aga tänu tema superviisakusele ja meeldivale paaritunnisele vestlusele paranes mu arvamus araablastest ikka väga kõvasti. Vähemalt nüüd ma tean, et ka nende seas on inimesi:P
Pariisis oli mul neli tundi rongini aega, niisiis kopitasin jääkülmas ootesaalis ja tegin Kafka "Protsessi" kohta konspekti. Rongis sain isegi peaaegu et magada kui ainult nohu nii hirmsasti häirinud poleks. Ja lõpuks, pärast 16 tunnist reisi, tuli Patrick mulle jaama vastu ja viis koju.
Tuli välja, et vaheajal on ta nõme träänsarist poeg juba minu tuppa kolinud ja mul tuli magama minna Gabriele vanasse tuppa, olgugi et kõik mu asjad endiselt träänsari toas olid.
Aga mida ei tulnud, oli uni. Ma olin ikka väga õnnetu. Istusin kolme teki all, lõdisesin ja nutsin. Kõik oli kuidagi nii võõras ja tühi ja sisemus haigusest ja igatsusest lâbi puretud..