Streigist

Montpellieri humanitaarülikool Paul Valery on suletud varsti juba seitse nädalat, meie koolil on tunde ära jäänud vahelduva eduga 2-3 nädalat. Varsti on kõigil eksamid..
Prantsusmaa on streigis. Uus tööseadus (CPE), mis autoriseerib 16-aastaste öötöö ning seab alla 26-aastastele nö 2-aastase katseaja, mille jooksul on tööandjal võimalus töötaja ilma igasuguste põhjenduste ning kompensatsioonideta vallandada.
Võrreldes endise tööseadusega muutub olustik nagu öö ja päev ning rahva (eriti noorte) meelepaha on täiesti mõistetav. Ainus asi, millest mina aru ei saa, on see, kuidas võiks koolide blokeerimine ning tundidesse mitteminemine seaduse muutmisele kaasa aidata. Valitsuse poolt palutud läbirääkimistele ametiühingud ega õpilased igatahes ilmuda ei kavatse. Dialoogi pole. On streik.
Käisin ka mina teisipäevasel üleriigilisel streigil.
Montpellieri suguse provintsi üliõpilaslinna kohta oli rahvast väga palju. Noored on idealistlikud: Che Guevara ning punalipud on au sees. Kas nad ka tegelikult realiseerivad, mida kommunism õieti tähendab jääb saladuseks.
Tegelikult on tõsiseid aktiviste ja neid, kes tõesti selle seaduse vastu võitlevad vaid 1/3. Ülejäänud rahvas on lihtsalt õnnelik, et sai järjekordse päeva koolist ametlikult viilida.. Streigi õhkkond on siiski suhteliselt sõbralik. Rahvas naudib ilusat ilma ning vägivallaaktidele, millest ajakirjandus pasundab, mina veel tunnistajaks pole olnud.
Tõsi küll, ka mina kuulun nende ülejäänud 2/3 hulka, kes eriti aktiivselt selle seaduse vastu ei võitle. Ma ei ole küll CPE poolt, aga koolide sulgemise poolt veelgi vähem. Loodetavasti tuleb noortel mõistus pähe ja vähemalt keskkooli omadki saavad aru, et ilma keskhariduseta on raske töölegi minna selle seadusega või ilma.