Iga lõpp on millegi uue algus

Kevad. Kooliaasta lõpp. Paljud asjad saavad otsa.
Täna läks ära minu kallis itaallane, kes mulle alati süüa pakkus ja muidu minuga kena oli (tema lärmakust ma ei arvesta, sest ta ei suuda seda vist kontrollida) :P Gabriele praktika Montpellieris sai läbi ja tee viib tagasi Itaaliasse.
Kas sellega on nüüd meie majas itaallaste ajastul lõpp? Oo ei, laupäeval peaks saabuma 35-aastane itaalia chica, kes Gabriele toa hõivab. Pole iial näinud ja ei tea midagi. Vähemalt pasta jääb:P

Kooli lõpp on muidugi ka. Nädal veel tunde ja siis on ainult eksamid.
Päriselt kooliga ühele poole saab küll alles juuli esimesel nädalal, mil ka eksamitulemused teatavaks tehakse, aga ametlikule õppetööle pannakse punkt 3. Uskumatu, see 12 aastat saabki läbi. Saab küll teistmoodi, kui eestlastele kohane, sest ei tutipidu, aktust, lõpupidu ega isegi klassipilti ei ole.
Kas mul on sellest kahju ka? Eelmine aasta kindlasti oleks olnud, aga see aasta tundub kõik see juba nii kaugeks ja pisikeseks jäänuna ning ei oma enam kuigi suurt tähtsust. Lycee Joffre ei saanud ju niikuinii mulle selle ühe aastaga "oma kooliks". Minu kooliks jääb alati "see vana maja iidse linnamüüri ääres", kus tervelt kümme aastat oma päevi sai õhtusse veedetud ning kõigi ja kõigega kursis oldud.

Noore inimese nostalgia - üks tobedamaid asju maailmas.

Kuldsed sõnad ütles minu kallis sõbranna ja tulevane kuulus luuletaja Hanna.