Vahupeost

Kui ma eile õhtul kell seitse koolist koju jõudsin (8-19ni, päris korralik tööpäev, peaks mainima:P põhjus: filosoofia kirjand), oli ainuke soov voodisse pikali visata ja Seksi ja Linna vaadata. Õnneks olen ma siiski kohusetundlik ja punkt kell üheksa olin Comedie'l viinapudel kotis, et Terjega välja minna. Soojenduseks otsustasime kaunist sooja suveõhtut õues nautida ning suudusime St Roch'i kiriku poole. Tuli välja, et samas kohas toimus tasuta vabaõhukontsert kellegi kaugelt Jaan Söödi moodi mehega, kes kandis punaseid latekspükse ja nägi muidu väga kohutav välja. Rohke viin tegi muutis õnneks asja talutavamaks.
Järgmine hetk jõllitas mind kiivris rolleriga mees. Õigus, õigus, lõpuks tundsin ära Erasmuse pidude korraldaja ja muidu väga laheda tüübi Sallahi, kes imekombel mäletas isegi mu nime (viimati kohtusime veebruaris):P
Tüüp otsustas meile kampa lüüa ja otsis pingi alt välja Smirnofi ja mahla ning pralle võis jätkuda. Montpellier on siiski väike linn ning seetõttu olime varsti ümbritsetud suure hulga inimestega, kes kõik kuidagi kellegi tuttavad. Sealhulgas üks soome tsikk koos oma poika ystäväga. Meie rääkisime eesti ja tema soome keeles. Saime aru küll.
Sumedas suveõhtus õues möllata ja pidutseda oleks täiesti ideaalne kui ei oleks seda ühte pisikest probleemi - pissihäda. Meestel on lihtne, aga alkoholi tarvitanud tütarlastel, kes iga poole tunni tagant end kergendama peavad, tuleb tunduvalt leidlikum olla. Meie läksime ühte kinni pandud restorani. Teenindav personal tegeles parasjagu koristamisega, kui ma näole manasin kuani naeratuse ja uurisin WC kasutamisvõimaluse kohta rõhutades, et me oleme väga puhtad. Oh seda õnne! Eriti veel sellepärast, et poole tunni pärast saime samas kohas tualetis käia.
Mingi hetk pidi hakkama kellegi sünnipäev ja ma sain rolleri ja kiivriga (loomulikult tagaistmel) tervelt 50 meetrit kõrvaltänavasse sõita. Lõhkusime õhupalle, ajasime suvaliste tüüpidega segast ning jõime. Umbes kella ühe paiku siirdus osa rahvast ööklubisse. Sallah sebis meile ka auto ja edasi rippusime juba Terjega autojuhi käevangus. Rahvast on palju ja auto väike - meie maha ei jää! Tegelikult ei jäänud keegi maha, vaid mahutasime end hoopis seitsmekesi ühte veeremisse. Jutt keerles kahtlaselt palju grupiseksi ümber ja tuju aina tõusis. Järgmisel hetkel olime juba vööni vannivahus ööklubi kilest ruumis. Fun. Paraku hakkas mul külm ja panin läbimärja pluusi asemele kampsuni. Püksid ja kingad muidugi jäid.
Ma ei tea, mis kell see olla võis. Aga üks hetk sõideti autoga treppi ja toodi mind viisakalt koju. Kiire kuum dush ja voodi.

Kell 11 aeti mind üles ja mul oli Barcelona esimese hommikuga võrreldav pohmakas. Dush ning uus uni parandasid õnneks asja ja kell pool neli tõustes oli juba inimese tunne.

PS: Isegi ratas oli õhtupoolikul Comedie'l alles. Koos kõigi kunstlilledega :)