Tagasi paradiisis

Juba pool kolm jalutasin ma umbsest Montpellieri lennujaamast reklaamiks jagatud veinipudel näpus bussipeatusesse. Terje abiga sain ilma lisatranspordita oma kodinad kella neljaks juba koju. Tuba oli meeldivalt tühi ning mõttes mõlkusid juba poeskäik ja õppimine kui saabus naabrinaine ja kutsus meid randa. Ihaa, ruttu bikiinid kaasa, Loukale lasteaeda järele ja autoga Vahemere äärde! Loomulikult käisime ka vees lainetes möllamas ja tunne oli lihtsalt suurepärane. Mulle omaselt sai ka veidi õelutsetud ning Eestisse helistatud (vabandust, vabandust, vabandust) ja oma hetkesituatsiooni kirjeldatud:P no aga tõesti, mõelge ise - Eestis võib metsa alt veel mõndades kohtades lundki leida ja just sellest riigist ma hommikul tulin ja pärastlõunal istun juba Vahemere soolases vees ning ehitan liivalossi ja - kilpkonna:P
Õhtul käis Terje siin pesu pesemas ja mina üritasin unega võidelda ning viinakokteilist eluvaimu leida. Laip, mis laip. Kell 10 pugesin voodisse, sest kokkulepe jäi selline, et kell 9 olen Terje juures, kus tema korterikaaslane oma vanematega ühte kuulsasse külla turistitama läheb ja meie tasuta küüti saame.

Tänane hommik ei alanud just meeldivalt. Nimelt avastasin, et mu "kullakallis" vend on mu fotoaparaadist graafikakaardi ära sahkerdanud ja ma saabusin Prantsusmaale ilma ühegi kaardita:S Õnneks on muidugi Terjel fotokas ja kes teab, ehk ongi mõnusam ilma fotokata. Pole vähemalt moraalset kohustust igal künkal pilti teha:P
Punkt kell 9 olin Terje ukse taga ning tee St Guilhem le Deserti, tõenäoliselt Prantsusmaa ühte ilusaimasse ja romantilisemiasse külla, võis alata. Linn alles ärkas, tänavatel valitses vaikus (kui välja arvata põliselanike hommikune köögiviljaturg) ja kahekesi suures kirikus viibida oli küllaltki kõhe. Rahu sai aga õige varsti inglise pensionär-turistide näol otsa ning meie pagesime peaväljakult kaugemale kitsukestele tänavatele.
15 minutit jalgpallimängu kohaliku põngerjaga linna kitsastel tänavatel (mis paar korda lõppes ka jões) mõjus virgutavana. Eriti rõõmustas meid kompliment "Vous n'etes pas francais, mais vous jouez bien!" ehk siis tõlkes " Te ei ole küll prantslased, aga te mängite hästi!" Kui arvestada kui SUUR jalgpallimaa Prantsusmaa on (vähemalt nende enda arvates), siis peab selle 5-aastase prantsuse noormehe sõnade pärast küll end kõrvust tõstetuna tundma:P
12-ne paiku hankisime endale võileivad, juustu ja paki küpsiseid ning hakkasime mööda mägiteed üles poole liikuma. Algul oli tõus järsk ja väga väsitav ning mu väiksesse peakesse kippusid katkestamisplaanid, kuid mida kõrgemale me jõudsime, seda rohkem kogunes motivatsiooni ning enne puhkust ei lubanud kui üks kõrgemaid mäenukke vallutatud sai. Kaasa aitas vist küll ka Terje korduv lause "Kas saad ka aru, kus me oleme?" või siis "AAAAA, mäed!!!" :P Väike söömaaeg kuristiku serval (sõna otseses mõttes) mõjus piisavalt eksootiliselt ning ka kaljunukil peaaegu pilvedes päikest võtta oli midagi seni kogematut.
Alla jõudes täitsime vaid veepudelid ning asusime teele maailma lõpu poole. Just sellist nime kandis meie järgnev sihtpunkt. Kohale jõudes piki maalilist oja mägede vahel kõndides saime ka aru, miks. Ühel hetkel tuli lihtsalt sein vastu ja me olime kolmelt poolt ümbritsetud pilvedesse ulatuvate mägedega. Oru akustika sai korduvalt järele proovitud ning jalgadega allikas plätserdatud (allikavesi on ka Prantsusmaal külm!).
Tagasi tulime häälega. Kohe esimene auto peatus ja viis meid paar kilomeetrit edasi Kuradisillale, kus avanes suurepärane vaade kanjonisse ja mägijõele. Kohe selle kõrval asus midagi järvetaolist, kus rahvas päevitas ja ujus. Paraku polnud meil ujumisriideid kaasas ja see vesi jäi proovimata. Edasi viisid meid kaks pesioniealist meest Montpellieri linnapiirile, mis sest, et nende teekond oleks pidanud juba 8 km enne lõppema. Väitsid, et me oleme nii toredad, et nad ei saa meid lihtsalt niimoodi maha panna. Vot siis :)
Trammipileti jagu hoidsime raha kokku (mitte ei läinud jala, vaid sõitsime jänest) ning jalutasime Terje juurde ratta järele - läbi araablaste linnaosa. Kodu poole sõites olin ma juba kolme piparmündikimbu, lehtsalati ja imehea meloni võrra rikkam. Elagu araablaste odavad poed!

Ja mis on olnud selle kahe vapustava päeva ja emotsioonide tulemus?
Ma lähen õhtul kell 10 magama, sest päev on olnud nii vaheldusrikas ja väsitav; mu dekoltee, põsed, nina ja õlad on põlenud ning peal maailma ebaühtlaseim päevitus; mu asjad on endiselt lahti pakkimata; ma pole veel midagi õppinud ja eksamid on..oeh, ma ei taha mõeldagi.. ja lõpetuseks - me elame kuradi ilusal maal!