Blokaadidest ja streigist (jälle!)

Tõenäoliselt olete te kõik kuulnud, et Prantsusmaa mässab juba mitmendat nädalat uue tööseaduse vastu.
Meie kooli õpperütmis on häireid olnud kolm nädalat. Iialgi ei teadnud hommikul unise peaga kooli poole kiirustades, kas täna on jälle kaasõpilastel korda läinud värava ette prügikastid veeretada ning tee sulgeda või on politseinikuhärrad siiski olukorra kontrolli all hoidnud.
Tunnid jäid pidevalt ära, klassis viibis 10 õpilast 35-st etc.
Eelmisel kolmapäeval toimus kauaoodatud kirjalik salajane hääletus ning oli lootust, et kogu see tohuvabohu võtab vähemalt ühe kindla suuna. Kas täielik blokaad või normaalne õppetöö.
Saatuse sunnil ja enamike abiturientide vastuseisul otsustas siiski enamik gümnasiste (58% 3000-st hääletanuist) kool blokeerida. Oli lootust, et tulevad mõnusad vabad päevad..
Aga nagu ikka.. lootus on ainult lolli lohutus.
Neljapäeva hommikul siiski igaksjuhuks kooli poole minnes tundus kõik korras olevat. Värava ees oli küll politsei, kuid nende kõrval ka direktor, kes kõiki rõõmsalt tervitas ja sisse lasi. Kooli territooriumil olid küll kõik hooned blokeeritud. Ligi 50 õpilast elab püsivalt koolis - sööb ja magab ja läbustab ning loomulikult valvab omandit. Räägitakse, et hoonest A on järel vaid bardakk..
Loogiliselt võiks ju arvata, et kui kõik õppeasutuse hooned on blokaadi all, siis tunde toimuda ei saa. Siiski, siiski, Prantsusmaa bürokraatia juures ei kehti tavaline loogika! Niisiis toimuski neljapäeva hommikul kirjandustund näiteks õpetajate toas suure kära sees. Ka filosoofia tunnid leidsid aset samas ruumis ning üllatuseks oli kohal ka pea pool klassist. Reedel nii hästi ei läinud. Need, kes olid sel päeval kooli otsustanud tulla, pidid asjatult õues õpetajaid ootama, kes ei suvatsenud oma puudumisest teada anda..
Ma vist ei pea mainimagi, et 3 nädala õppetöö kaotsiminek on lähenevate riigieksamite valguses vägagi hirmutav. Ma saan mõnel määral aru noortest idealistidest, kes tahavad kasutada oma võimalust ja teha revolutsiooni, kuid nende pidev propagandatöö oma kaasõpilaste suhtes viskab üle. David ütles mulle, et vaja on muuta mentaliteeti. Palju õnne! Mina olen alati arvanud, et mentaliteedi muutmiseks on vaja aastakümneid, aga ju siis sotsialistlikud noored saavad ka paari nädalaga hakkama..
Algselt naljanumbri nägu võtnud üritus hakkab tasapisi tragöödiaks kujunema. Eriti hetkel, kus valitsus on lubanud uue seaduseelnõu välja töötada ning jätkuv õppetöö segamine kahjustab vaid segajaid iseennast.