Suvest

Eile ja täna on õues tugevalt üle 20 kraadi sooja. Päike paistab, pehme tuul silitab ning miski lausa kutsub kõike unarusse jätma ning randa jooksma.
Vahemere äärde ma eile küll ei jõudnud, küll aga peestiasin tund aega koduaias ja üllatus, üllatus..õhtul olid dekoltee ja õlad isegi punased.
Samuti valmis otsus ujumas hakata käima. Kuhugi trenni on siin maal pea võimatu poole hooaja pealt minna. Enamus kohtades tuleb maksta kas aasta või pool-aasta eest (kusjuures kehtib ainult koolide ajasüsteem ja näiteks koolivaheaegadel ei toimu kellelgi trenne). Panin siis suvised sandaalid alla ja suure hurraaga Antigone'i olümpia basseini poole teele.
Kas teie teate, kuidas oma enesehinnangut endiselt kõrgel hoida hoolimata igasuguse vormi puudumisest ning meikimata olekust? Mina tean! Tuleb käia mööda ehitustöölistest. Eile jooksis mulle üks 5 minutit järele, teine küsis telefoni numbrit ja ülejäänud piirdusid lihtsate komplimentidega (a la: sa oled sharmantne, räägime juttu ..).
Kusjuures pärast tagasi tulles tegin meelega ringi sisse, et mitte uuesti nendega kokku puutuda.
Ujula ise oli ok. Väga palju rahvast ei olnud, bassein oli suur ning riietusruumide süsteem iseenesest hea. Ka hinna ja kvaliteedi suhte üle ei saa nuriseda, sest 10-tunnine pääse maksis 20€, mis isegi Eestis kallis pole.
Muidugi saunamõnudest võib siin maal ainult unistada :(
Tagasiteel oli samm kerge ja olemine hea kui välja arvata paari sentimeetrised villid mu taldadel, mida sandaaid suutsid tekitada.
Koju jõudes kutsus Gabriele mu linna väikesele aperatiivile. Istusime vanalinna välisterassil, lõime Patricku sünnoipäeva puhul kahekesi veiniklaase kokku ja ma püüdsin meeleheitlikult tema viletsast rohke itaalia aktsendiga vürtsitatud prantsuse keelest aru saada.
Tegelikult muidugi nii suvi pole ja kui päike ära läks, hakkas mul õhukeses avaras pluusis päris külm. Mäest alla koju tuhisedes ja tuulepuhangute kiuste püsti jääda katsudes palusin mitu korda kedagi kõrgemat, et ma haigeks ei jääks. Elame, näeme..