Reisist

Kogu kojutulek on mu kannatuse kõvasti proovile pannud ja mul on reisimisest kõrini. Tegelt ka! Rongis karjusid väiksed põngerjad ja tegid loomahääli. Kaks tundi. Mu igasugune lapsesaamissoov on igatahes tänu sellele “elamusele” kaugele tulevikku lükatud.
Lyoni rongijaam oli suur. Täitsa Pariisi Montparnasse’i omaga võrreldav. Kui üle avaliku platsi lennujaama viiva bussini jalutasin, jooksid mulle järele kaks tütarlast. Selgus, et mu pikk seelik oli seljakoti vahele kinni jäänud ja tagumik paljas. Hea, et ma seal linnas ikka kedagi ei tunne:P
Lyoni lennujaam tundus esmapilgul stiilne ja pisike. See viimane osutus küll väga valeks. Kõndisin rahus oma 15 minutit (Kopenhaageni lend läks lennujaama kõige kaugemast väravast). Pardale minnes selgus, et oh üllatust-üllatust lennuk peatub ka Strasbourg’s. Krt ega ma rongiga ei sõida. Ja niimoodi veniski meie Taani lend kolme tunniseks. Lisaks oli lennuk imepisike ja rappus maandumisel kiljuma paevalt.
Süüa muidugi kuskil ei antud, aga ausalt öeldes haigusest tuleneva peavaluga ja seda suurendava pideva õhurõhu muutumisega eriti nagu midagi ei tahagi.
Taanis pidin ma pagasi üles korjama ja uue check-in’i tegema. Põhjuseks prantslanna otsus, et ta ei saa mulle eraldi piletitega seda ära teha.
Hetkel istun lennujaamas ja peaksin juba oma värava poole tõttama. Ka Taanlastele meeldib Ida-Euroopa lende kuhugi lennujaama taganurka “peita”:P
Prantsusmaa ei ole ju nii kaugel. Miks mu reis siis ikkagi 14 tundi kestis?!