On the road again

Lõpuks ometi oli käes esmaspäev ning sai viimased kaklused maha peetud ja maantee äärde kõmbitud.
Oma arvates teadsin juba, kus tasub hääletada, aga võta näpust.. Alguses sildiga, siis sildita, aga aega läks ligi tund. Nojah, tõsi, ka autosid ei läinud just eriti sinna suunda, aga ikkagi on see kahe tüdruku jaoks liig kaua.

Distants: 340 km
Liiklusvahendid: 4 autot: korralik kõrgel kohal töötav prantslane (ülikonnas), korralik kõrgel kohal töötav Prantsusmaal elav marokolane (ülikonnas), kalts Belgias töötav marokolane ja korralik Hispaania vanapapi(ülikonnas).
Reisi pikkus: 10.45 hakkasime minu kodust liikuma (12.30 jõudsime hääletamiseks sobivasse kohta), kell 16.45 olime Barcelona peaväljakul (Placa Catalunya).

Kuna Hanna prantsuse keelt ei räägi, siis istus ta vaikselt tagaistgmel ja vahtis aknast välja. Mina olin see tola, kes kõigiga seltskondlikku vestlust pidi arendama.
Esimese kahega oli lihtne - rääkisime reisimisest ja töötamisest ning korraliku marokolasega sai ka prantslaseid klatshitud (saime nendega Hispaania piirile), aga siis.. Kohtasime me üht õiget araablast. Belgias võib ta ju elada, aga see veel automaatselt eurooplaseks ei muuda. Seljas vana maika ja jalas sinised läikivad dressipüksid ning koledad plätud, kargas ta meie käeviipe peale autost välja ja tormas Hanna jaoks tagaistmele ruumi tegema. Kotid ja riiderullid (!) lendasid teiste omataoliste peale ning lõpuks õnnestus meilgi end kuhugi nurka suruda. Auto haises, mees suitsetas, õues oli sooja 35 kraadi, auto sõitis pidevalt 160-170 km/h (130 on lubatud) ning kõik aknad olid avatud. Konditsioneeri pole vajagi, piisab kui omada käterätikut, kuhu vett kallata ja siis selllega ennast patsuda. Paraku arvas mees, et ka kõrvalistujat ehk siis mind võiks veidi selle räpase lapiga "värskendada" - öäk!!!
Samuti oli tal ilmselge alaväärsuskompleks ja pidev tõestamisvajadus kui kõva auto ning kui suur rahakott tal on. Vana äbar mersu tormas 180 km tunnikiirusel mööda nö "turvalistest autodest" ning mees ise tallus pedaali rahulolevat ja tundus nautivat minu kiljatusi ja silmade sulgemist. (Hanna õnneks näinud pakikuhja tagant välja :P) Sõidu lõpus pakkus mees meile viis eurot, et me selle eest "endale midagi ilusat ostaksime". Keeldusin viisakalt ja tüüp vist solvus veidi. Luges meile moraali, et hääletada on ohtlik ning et me oleme ikkagi väga ilusad ning alles siis saime sealt minema.
Huuh, jälle värske õhk, särav päike ja vaid 30 km Barcelonani. Tõstsime sildi üles ja viie minuti pärast korjas meid üles uhke auto (marki ei mäleta) ning väärikas vanahärra - kataloonlane. Minu küsimuse peale, et kas ta mõnd võõrkeelt ka räägib (french, english), sain vastuseks, et espagnol:P Nojah, katalaani keelt ju niikuinii :P Õnneks ei muutunud meie primitiivne vestlus (siiski, siiski, prantsuse keele paasil on võimalik nii mõndagi aru saada ja isegi vastata) väikese vahemaa tõttu häirivaks ning juba 20 minuti pärast olime metroojaamas, et kesklinna sõita ja Moisesega (meie majutaja HC'st) kokku saada.

Ega mul vist pärast kogu seda reisi põsekoopad ei valutanud (avatud aknad ja väga suur kiirus)