Rassist, aga vähemalt mõistusega

Täna ma solvusin. Seda ei juhtu just tihti, aga täna ma tundsin, et nii mulle kui ka kõikidele eestlastele (keda ma paraku siin esindan, tahan ma seda siis või mitte) tehti liiga.
Kõik algas süütust msni vestlusest jalgpalli ümber Pierrega. Ühel hetkel mainisin, et ma ei ole Prantsusmaa poolt, kuna Prantsusmaad esindab selles võistkonnas ehk vaid lipp ja hümn. Minu arvates, ei saaks nimetada Prantsusmaa rahvusmeeskonnaks võistkonda, kus on 90% mustanahalisi.
Jah, ma tean, et Prantsusmaal on koloniaalajalugu. Ma tean, et Guadeloupe on endiselt Prantsusmaa territooriumi üks osa ja Senegalist ning Congost pärit staarid on beebidena adopteeritud siia, aga.. Minu jaoks jääb see ikkagi Ühinenud Aafrika rahvaste võistkonnaks.
Minu viga oli, et ma seda ka ühele prantslasele öelda julgesin (keda tegelikult jalgpall üldse ei huvitagi).
Ja kuhu me tulemusega jõudsime? Mind süüdistati rassismis ning mustade alavääristamises. Ma ei pidavat aru saama, et rahvus ei olene nahavärvist ja kultuurist. Olgu, ma saan aru, et kodanlikkus ei olene nendest teguritest, aga rahvus? Juured? Kultuur? Need peaksid ju kõik ühe rahvuse osad olema..
Ma vihastasin, läksin julgemaks ja tunnistasin avalikult (küll läbi arvuti), et ei kujuta ette endale teisest nahavärvist last kui ma ise. Selle peale tahtis Pierre (30-aastane töörügajast prantslane) oksendada. Isamaa-armastusest me rääkida ei jõudnudki, sest mulle öeldi otse, et kõik patrioodid on idioodid ja diskrimineerijad.
Jah, minu magamistoas on voodi kohal sinimustvalge ja ma olen uhke selle üle. Ma olen uhke, et ma olen eestlane ja armastan oma kodumaad (missest, et ajutiselt sellest kaugel viibin). Sartre ütles, et tunda oma kodumaad, see tähendab sellest eemalduda ja asju kõrvalt vaadata. Jah, kahtlemata on Eestis asju, mis ei meeldi, aga.. see on minu kodu ja jääb alati selleks ja ma olen kindel, et mu lapsed sünnivad samuti eestlastena.
Mis mulle aga tegelikult viha tegi oli tõsiasi, et väidetavalt on prantslased kõik väga antirassistlikud, aga kui reaalsusesse piiluda, siis mis silma hakkab? Kui palju on araablastest või mustanahalistest (endiselt veel vähemused, aga tulevikus?) poliitikuid, näitlejaid, avaliku elu tegelasi Prantsusmaal? Jah, ka Eestis on venelaste suhtes diskrimineerimist, kuid nad ei ole avalikust elust ära lõigatud nagu siin. Needsamad maailma tolerantsemad prantslased ise ei suudaks iialgi ette kujutada mõnda teisest värvusest ministrit, aga nad ei tunnista seda. Nad hävitavad igasugused sellised võimalused eos. Ja minu jutt pööratakse taaskord naljaks ning püütakse selgeks teha kui paha rassist ma ikkagi olen.
Ei ole mõtet ajada sama joru. Me kõik oleme teoorias head, aga praktika..
Milleks mängida seda mängu, kus Prantsusmaal on isa roll, kes kõik oma lapsed maailma pealt kokku korjab ja siis õnnelikult ühe laua taha istuma paneb. See ei toimi.
Feminism, antirassism.. mul on juba süda paha neist termineist.
Paratamatult tuleb meelde USA kohta käiv kild, kus valgel, HIV-negatiivsel heteromehel on kõige raskem tööd leida.
Ja mis on resultaat? Mina olen idiootne patriotislik natsismi jätkaja ja ajan korralikel prantslastel südame pahaks. What to do?

Pierre'l soovitasin edaspidi minuga suhtlemisest hoiduda, sest tema kõrges (:P) eas on tervis oluline (ei ole ju vaja, et ma tal südame pahaks ajaksin)!