Paljajalu asfaltil
Käisin Terjega ooperis Gaetano Donizetti "Lucia di Lammermoor'i" vaatamas.
Pean ausalt tunnistama, et polnud juba ooperisse üle aasta jõudnud ning võib-olla ka see tõttu sain väga sügava elamuse.
Juba ooperiteater ise näeb lihtsalt suurepärane välja - hiiglaslikud lühtrid, laemaalid, mosaiikpõrandad etc etc.
Loomulikult olid meil kõige odavamad piletid ning pidime suunduma neljandale rõdule. Õnnetuseks sattus meie ette istuma kari 15-aastaseid konnapoegi, kes etenduse ajal mobiili näppisid, amelesid ja muidu ebameeldivalt tähelepanu tõmbasid. Nõmedad lapsed!
Pärast vaheaega olime juba kavalamad ning pätsasime põrandal (ehk siis esimesel korrusel) vabad kohad. Vaade ja tunne olid hoopis midagi muud.
Tükk ise on muidugi suhteliselt tavaline ja sarnaneb paljuski kõigi teiste samaaegselt kirjutatud teostega: kohustatud abielu, õnnetu armastus ja surm. Asja tegi heaks aga suurepärane metsosopran (Lucia osatäitja).
Nüüd aga tänase postituse pealkirjast..
No ei saa minust Carry Bradshaw'd, kes oma imelistel kingadel mööda linna lippab :D
Panin ka mina end ooperile vastavalt riidesse ning korralikud kitsa ninaga kontsakingad jalga, aga juba teatrisse minnes sain aru, et plaastrite mahajätmine oli ilmselge viga.
Nii ma siis tulingi koju uhkes üksinduses keset päiksesooja autoteed ja.. paljajalu - maani seelik seljas, õlarätt üll ning teatrikotike ja kingad näpus.
4 villi oli selleks täiesti piisav põhjus:P
Pilt on tehtud vaheajal ooperiteatri rõdult vaatega Place de la Comedie'le
Pean ausalt tunnistama, et polnud juba ooperisse üle aasta jõudnud ning võib-olla ka see tõttu sain väga sügava elamuse.
Juba ooperiteater ise näeb lihtsalt suurepärane välja - hiiglaslikud lühtrid, laemaalid, mosaiikpõrandad etc etc.
Loomulikult olid meil kõige odavamad piletid ning pidime suunduma neljandale rõdule. Õnnetuseks sattus meie ette istuma kari 15-aastaseid konnapoegi, kes etenduse ajal mobiili näppisid, amelesid ja muidu ebameeldivalt tähelepanu tõmbasid. Nõmedad lapsed!
Pärast vaheaega olime juba kavalamad ning pätsasime põrandal (ehk siis esimesel korrusel) vabad kohad. Vaade ja tunne olid hoopis midagi muud.
Tükk ise on muidugi suhteliselt tavaline ja sarnaneb paljuski kõigi teiste samaaegselt kirjutatud teostega: kohustatud abielu, õnnetu armastus ja surm. Asja tegi heaks aga suurepärane metsosopran (Lucia osatäitja).
Nüüd aga tänase postituse pealkirjast..
No ei saa minust Carry Bradshaw'd, kes oma imelistel kingadel mööda linna lippab :D
Panin ka mina end ooperile vastavalt riidesse ning korralikud kitsa ninaga kontsakingad jalga, aga juba teatrisse minnes sain aru, et plaastrite mahajätmine oli ilmselge viga.
Nii ma siis tulingi koju uhkes üksinduses keset päiksesooja autoteed ja.. paljajalu - maani seelik seljas, õlarätt üll ning teatrikotike ja kingad näpus.
4 villi oli selleks täiesti piisav põhjus:P
Pilt on tehtud vaheajal ooperiteatri rõdult vaatega Place de la Comedie'le
posted by merxs at 12:03:00 AM
4 Comments:
Paljajalu ongi k6ige parem. V6i 22rmisel juhul sukkis ;P
Sukapüksid on defitsiit. Niiet need võtsin ka ikka koos kingadega ära :P
oi, aga see ooper oli ikka mammu!
ja paljajalu siin kandis lipata pole probleemiks. see oli ju hoopis veidram, et terje esimest korda montpellieri ajaloos korgete kingadega tanavatel ringi patseeris. sama lugu sinugagi eksole?
See polnud tegelikult esimene kord. Sügisel käisin mitu korda samade kingadega, aga siis ma olin veel harjunud "kingi" ja mitte susse kandma:P
Postita kommentaar
<< Home