Folgist

Jälle üks Folk on selleks aastaks läbi saanud. Sedapuhku siis kolmas järjestikune pikale veninud nädalavahetus minu jaoks. Tõenäoliselt koguneb neid vähemalt teist sama palju veel, sest paratamatult jääb Folk suve kõige tähtsamaks ürituseks, mille järgi hea teisi asju plaanida on.
See aasta olid teemaks lõõtsad. (Mitte et lõõtsasi oleks oluliselt rohkem olnud kui poognaid või torusid).
Passi mul osta ei õnnestunud, sest selleks ajaks, mil ma teada sain, et võin siiski Eestisse Viljandi suursündmuseks jõuda, oli kõik juba lootusetult välja müüdud. Ka äsjapõetud tuulerõuged ja muidu laiskus jätsid Folgi ja kõik sellega seonduvad detailid viimasele minutile. Kolmapäeval otsustasime siiski Hannaga, et sõidame - ainult et reedel. Reede lõunal seisimegi tibutava ilma kiuste Tartu mnt-l ja kergitasime pöialt. Möödus vaevalt 10 minutit kui peatus mikrobuss, kus sees keskealine mees, kes parasjagu koju Viljandisse sõitis. Kell pool neli peatus see sama auto otse meie ööbimismaja (Hanna sugulase maja) ees. ALgus oli igatahes paljutõotav :) Edasi tuli väike punasõstarde ring (linnalaps noh, kellel kodus pole sellist luksust võtta :P) ning siis suundusime ühiselt Rohelise lava suunas. Hanna otsustas väljamineku kasuks ning ruttas Kaevumäele kontserdile, mina aga nautisin Folgi päikest ja melu ning ootasin oma kallikest, kes ka juba pärimusmuusika päälinna poole veeres.
Taaskohtutud ja kallistatud ning tee viis tagasi vanasse armsasse majja Paala järve ääres, kus me järjekordselt ainsama voodi toas enesele krabasime. Tänu Urmo kavalusele ehitada voodilaiendus ei olnud ka mahakukkumisohtu.
Väike eine Saastamarketist, väike lebo vastühendatud magamiskottides ( ;) ) ja tagasi festivali alale.
Pudel väga jubedat peeti näpus möödus aeg siiski sujuvalt hoolimata kontserdite puudumisest. Sai kohatud tuttavaid, mekitud võõraste inimeste kangeid jooke ning muidu rõõmus oldud. Pärast südaööd seadusime sammud tagasi staapi, avastasime endalegi üllatuseks, et olime ainukesed ööbijad selles toas (eelmine aasta jagasime seda veel umbes 10 inimesega) ning ronisime mõnuga kaissu, et hommikul olla valmis tõeliseks kontserdite maratoniks.
Kell pool kaksteist avasimegi silmad ning kiire käik tuli teha peatelki, et mitte laupäevasest päevapiletist ilma jääda. Tagasiteel käisime jälle teele jäävast vanast heast saasta poest läbi ning siis suundusime Paala järve ujuma. Väike piknik, väike lebo ja kell oligi juba nii kaugel, et suure kiiruga jõudsime Zorbase viimased laulud ära kuulata. Edasi ootas rootslaste Svart Kaffe, mis mõjus rahulikult ning igati sobivalt päeva alustamiseks. Järgmiseks leidsime end juba Filska (Shetlandilt) kontserdilt ning siis Iker Goenagat Baskimaalt kuulamas. Viimane oli küll hea, kuid siiski väga rutiinne ja niisiis põgenesime fotograafide valgusvihkude ja ülbete laste eest hoopis Aura telki Zetosid kuulama. Fotograafide ja laste lemmikud olime me muidugi mullitajate pärast. Nimelt sama kaua kui ma olen käinud Folgil, on seal minuga käinud ka erinevad mullitajad. Urmo oli muidugi lihtsalt piisavalt wannabe, et see endale ka kuskilt hankida ja nii me seal siis viisimegi ekstaasi pisikesi lapsukesi, kellest üks lausa mu kotist mullitaja välja otsis ja siis pool selle sisust Urmo pükstele valas.
Et siin mitte lihtsalt jutustajana näida, leidsin ma paar pilti meist ka siit ja siit
Pärast Zetosid tulid kohustuslikuks kuulamiseks saanud Vägilased, kus tõsi küll veidi liiga palju rahvast oli ja meie kogu asja suhteliselt tagant jälgime pidime. Samas oli aga meeletult hea istuda kalli kaisus ja juua tunduvalt paremat peeti :)
Õhtu lõpetajaks oli ööklubis esinev Tummel Rootsist, kelle muusika kõlas paraja kakofooniana. Liigne rahvamass, õhupuudulikkus ja palavus tekitasid kiiresti tülpimuse ja esimese kontserdipoole lõppedes lasime jalga, mõttes mõlkumas juba südaöine suplus ning pärast teki sees lürbitav rumm. Vesi oli küll kuratlikult külm hoolimata kenast aurust, aga tahtejõu mõjul sai end siiski kastetud ning 200 m tagasi majja vuditud. Liina ja Arto juba tudusid ning Eva ja Ott polnud veel saabunud ja soe magamiskott ning keha mu vastas panid rummi sootuks unustama ja nõnda me uinusimegi, et minna vapralt vastu festivali viimasele päevale.
Äratus toimus jälle keskpäeva paiku, ja tunni pärast olime juba muruplatsil, et mekkida saastakast kaasa ostetud pannkooke, vinkusid ja pirukaid. Ostsin endale päevapileti ning Urmo Untsakate kontserdipääsme ning tee viis taaskord Kirsimäele. Untsakad tegid. Tantsida sai palju ja peaaegu hingetuks. Kuumal suvepäeval lõõskava päikese all tantsu vihtuda polegi nii kerge. Minu juuksed olid igatahes kontserdi lõpuks üpriski märjad. Mul on tunne, et selle aasta minu kõige suuremaks festivalielamuseks jäigi seesamune hommikune kontsert (kell 2 päeval, noh).
Edasi jätsime Urmoga hüvasti, kes seadis sammud maantee poole, et taaskord Tartusse sõita ja mina suundusin telki Virre kontserdile. Oli lahja. Ilmselt oli eelmine aasta Virre neljapäeva südaöine kontsert veel liiga hästi meeles ja seekordne valmistas küll väikse pettumuse. Lahkusin veidi enne lõppu ja trehvasin toidutänaval Liina ja Artoga, kes keha kinnitasid, et siis samuti tee äärde näppu vibutama suunduda.
Kell 6 Krisimäel algav Prantsusmaa Duo Bertrand en Cie oli küll hea, kuid minu tantsulust oli selleks korraks kadunud ja ootasin juba pikkisilmi Ando ja sõprade lõpukontserti ning emmet, kes parasjagu Pärnus Sampo suvepäevadel möllas ja mulle järele lubas tulla.
Nii Ando, Jaak, Meelika kui ka kõik teised olid tasemel ja tore veidi nukra alatooniga kontsert kestis kella kümneni. Väsimus jalus, haarasin pakihoiust oma selja - ning magamiskoti ja maabusin ema mõnusas autos.
Ei saanud me korralikult Viljandist väljagi sõita, kui kaugel eemal seisis üks hääletaja. Nõudsin tungivalt, et see isik (kaugelt ei saanud tuvastada isegi hääletaja sugu) peale võetaks. Neiu osutus toredaks Folkariks ja Etnokaks, kes ise Viljandi Kultuuriakadeemias õpib. Folgi teemasid jätkus kuni Mäekülani, kus ta maha panime. Viimane peatus enne sihtpunkti Kloogal oli Keila Statoil, kus väikesed kabanossid loosi läksid ja kell pool üks olin ilusti kodus. Saun, korralik pesu ja voodi. Milline õndsus :)

Järgmine aasta jälle! Siis on teemaks regilaul!