Peost, mida ei tule

Reedel saabun ma tagasi Eestisse. Selleks puhuks oli laupäeval plaan pisikene lähedaste sugulaste pidu Kloogal maha pidada, keda ma juba aastaid siin elamise tõttu näinud pole. Päevad aga pole vennad ja mina jäin tuulerõugetesse ning see nädalavahetus langes ära. Hetk tagasi lõpetasin närvesööva telefonikõne, kus üritasime uut aega leida.
Tõenäoliselt veedan ma Eestis vaid kuu, mis teeb kõigest paar nädalavahetust. Järgmine oleks Folk, siis kellegi pulm, siis Seto Kuningriigi päevad ja isa sõbra Olevi pidu ja siis ongi viimane nädalavahetus, kus oleks tobe saabumispidu teha. Mul ei ole mingit isu, et saabumispeost saaks lahkumispidu..
Meie peres ei saa lihtsalt mitte midagi teha, sest mida aasta enam, seda rohkem ma veendun, et lapsed - see on nõme kohustus. Kõik sõbrad ja nende sünnipäevad ja muidu joomapeod on tähtsamad kui ainukese tütre koolilõpp ning kojusaabumine! Kui midagi just häda pärast tegema peab, siis kutsutakse ka isale meelepärased külalised. Savi ju, et ma neid sugulasi võib-olla kaks-kolm korda elus olen näinud..
Jälle see kvaliteeti-kvantiteedi teema. Kui teeme, siis suurelt! Paratamatult meenub ema jutustus oma pulmast, kus oli üle 500 külalise ning poolt sellest polnud ema kunagi näinud. Kui ikka teha tütre pidu, siis võiks ehk ka neid külalisi kutsuda, keda mina soovin.. Aga kuni pidu finantseerib minu isa, on vist see loll soov. Kes maksab, see tellib ka ju muusika.. isegi oma laste puhul.