Reis tagasi Montpellieri

Öösel magasin Hanna pisikeses umbses toas. Voodi oli ebamugav, palavus tappev ja õudukad üksi hääletamisest põhjustasid väga suure unepuuduse. Kell 10 ajasin end lõpuks püsti, jätsin Moisesega hüvasti ja asusin teele.
Kõik algas hästi:P Juba Santa Perpetuas suutsin ma ära eksida ja 10 minuti asemel jõudsin bussipeatusesse 40 minutiga. Bussis ei meeldinud juhile mu kümne korra pilet hoolimata faktist, et olin ka seda eelmisel õhtul samas bussis kasutanud. Jälle 1, 75 € vaja juurde maksta. Ka kõht kippus lahti minema ning tänu magamatusele tundus kõik veelgi jubedam.
Eelmisel õhtul olin ilusa sildi kirjaga "France" valmis nikerdanud ja olin kindel, et üksi hääletades ei tohiks aega üldse kuluda. Ma eksisin. Barcelonas keskpäeval hääletamine pole üldse naljaasi. Sildist loobusin ma õige varsti, aga ka niisama pöialt vibutades ei muutunud olukord. Kui Prantsusmaal sind peale ei võeta, siis mööda sõitvad autod vähemalt lehvitavad, piibitavad või naeratavad. Barcelonas aga mitte midagi. Lõpuks, pärast pea tundi ootamist võttis mind peale üks umbeelne kataloonlane, et mind siis kohe 10 km edasi bensujaamas maha panna.
Alguses küsisin erinevatelt juhtidelt, kas nad ehk juhtuvad minema samas suunas, aga see kujunes suht mõttetuks. Selle asemel ronisin hoopis väljasõidu teele ja hääletasin seal.
Pärast teist pea tundi ootamist võtsid mind peale maailma kõige armsam katalaani paar - Pere ja Silvia. Silvia töötab õena ja Pere füsioterapeudina.
Nad rääkisid arusaadavalt nii inglise kui ka prantsuse keelt ja olid meeletult huvitatud minust, minu boyfriendist, Montpellierist ja väikesest Eestist. Paar oli puhkusel ja sõitis väikesesse Kataloonia linnakesse nimega Figueres (kus asub maailma kuulus Dali majamuuseum), kus neil on kesklinnas korter ja Costa Brava kuurort ja rannad jäävad vaid mõne kilomeetri kaugusele.
Puhkusel inimestel on aega. Mulle näidati Figueres'i linna, osteti juua ja siis otsustati mind viia veel 30 km edasi Prantsusmaa piirile. Lihtsalt selle pärast, et ma ikka turvaliselt kohale jõuaksin. Silvia andis veel mulle oma telefoni numbri, et kui mul abi on vaja või ma neile näiteks külla tahan tulla. Ma olin tõsiselt loksutatud. Polnud ammu nii armsaid, vahetuid ja külalislahkeid inimesi kohanud.
Kõndisin üle piiri ja viibutasin silti. Kahe minuti pärast peatus odavamat sorti auto, kus sees istus Prantsusmaa vutikoondise särki kandev keskealine mees, kes rääkis ilmselge hispaania keele aksendiga. Tunnine teekond viis meid Perpignani (mees viis mind veel eraldi linnast välja ideaalsesse hääletamiskohta).
Jälle olin ma suures tasulise maantee maksupunktis ja viibutasin pöialt. Umbes 10 minuti möödudes peatus ilus Pesukott, kus sees tüse keskealine ärimees. Auto armatuur oli täis erinevaid mobiiltelefone ja muid elektroonilisi vidinaid. Onu, kes tutvustas end Jean-Lucina oli teel Nizzasse ning lubas mind Montpellieri ära visata. Tegemist oli intelligentse kaubandusärimehega, kes oli palju reisinud ja omas ka enda ehitusäri. Rääkisime naistest. Tema unistuseks oli saada endale Ida-Euroopa tüdruk (brünett, muideks), sest need pidid tema arvamist mööda vähem pinda käima ja skandaale tegema. Ma naersin. Vägisi tulid meelde vene paaride peretülid. Anyway, armas onu oli vist ona shansid maha maganud, sest sõrmus oli tal sõrmes ja enda sõnul pidi tal maailma kõige jubedam naine olema :P Õnneks on tal selline reisiv töö, kus ta peaaegu kunagi kodus pole :P
Bensujaamas ostis mulle veel pudeli jääteed ja jõi kokat minu terviseks.
Pooleteise tunni pärast olin peaaegu Montpellieris. Ainuke probleem oli kiirteelt välja saada. Kõndimine seal on keelatud niisiis pidin ka viimased kolm km hääletama. Õnneks võttis mind paari minuti pärast peale meie ranna kandis elav onu ja viis linna piirini. Edasi kõndisin rõskes ja umbses pilvises linnas (sooja 38 kraadi) bussipeatuseni ning trotsides kõiki äikesepilveid jõudsin kuivalt koju. Lõpuks muidugi ei hakanudki sadama :D
Kell pool seitse olin õnnelikult, aga väsinult kodus. Saatsin tänusõnumid Moisesele ja Silviale ning puhkusest puhkamine võiski alata.
Lõppkokkuvõtes pole üksi hääletamine sugugi nii ohtlik ja jube kui võiks arvata. Pigem oli see parim kogemus, sest nii armsaid ja usaldavaid inimesi oli suisa rõõm kohata. Üks tingimus ehk siiski - keelt võiks osata.
Keeled suhu ja Euroopasse! :D