Teine päev

Diivan oli kitsas, toas umbne ja palav ning ülakorruse lapsed räuskasid alates kaheksast saadik. Kell 10 ärkas õnneks ka Moises, kes mulle lahkelt rätiku andis ja vannituppa juhatas. Puhtana tagasi elutuppa jõudes oli konditsioneer jõudnud selle ruumi juba meeldivalt jahedaks muuta.
Varsti hakkas ka teistest tubadest hääli kostuma. Nimelt polnud me ainukesed HC liikmed Moisese majas. Peter, 28-aastane taanlane, ööbis samuti meie majutaja juures ja "otsis" tööd. "Otsis" sellepäras, et ta oli Barcelonas veetnud juba kaks nädalat. Oma raha maha joonud ning läpaka ja kõik isiklikud dokumendid ära lasknud varastada. Ega ta meie sealoleku ajalgi midagi erilist ei teinud. Jõlkus meiega lihtsalt kaasa ja siis aeg-ajalt kadus. Ta vist tõesti mõtlebki, et leiab ilma otsimata töö, kus ei ole vaja osata ei hispaania keelt ega omada näiteks passi:P Edu talle:P
Kui taanlane üles ärkas, sõitsime autoga Santa Perpetua rongijaama, et sealt edasi juba teises veeremis linna südamesse liikuda. Plaanis oli eriline Parc Guell ehk siis Gaudi park, mis on vaieldamatult mu lemmik koht Barcelonas. Minek sinna oli küll vaevaline (nimetet park asub mäe otsas) ja 35 kraadi sooja ei teinud seda teps mitte kergemaks, aga kogu see vaev ununes kohe, kui sai kuulsatel mosaiiktoolidel vett juua ja kaasa ostetud võileiba süüa.
Edasi saime kokku Heleriga. Heleri on Tartu Ülikooli lõpetanud 24-aastane mulk, kes alates märtsist Hispaanias elab ja turismibussis töötab. Jutt sujus kohe, Eesti naljad ruulisid ning meestel (Moisesel ja Peteril) oli ilmselgelt igav. Ruttu haarasime poest kolm sangriat ning suundusime kohaliku ranna poole.
Barcelona randu ei saa teps mitte võrrelda siinsete suhteliselt puhtate randadega. Vees hulpisid hinnasildid ja liivaranna olid vallutanud tiibadega rotid (ehk siis maakeeli tuvid), keda Barcelonas igal sammul kohtab. Sangria maitses hästi ning õige pea olime meie Peteriga ka lainetes möllamas. Lahe.
Kõhud olid kõigil tühjad ja nõnda algasid meie odava restorani otsingud. Lõpuks maanudsime ikkagi mingisse mõttetusse kallisse kohta, kuid vähemalt oli meil jalgpalli vaatamiseks hea koht.
Barcelona asub Kataloonias. Kataloonia võib küll ju Hispaania territoorium olla, aga tegelikkus on hoopis midagi muud. Kõik "õiged" kataloonlased on Hispaania vastu ja Prantsusmaa poolt. Vaid meie Heleriga hoidsime Hispaaniale pöialt. Prantsusmaa võitiski ja tänavatel oli pidu. Tõele au andes, peab mainima, et kogu Kataloonia kultuur ja keel on Prantsusmaale tunduvalt lähemal kui Hispaaniale. Kataloonlased on sama uhked ja sama põikpäised :P Kõik need, kes unistavad flamenkost ja härjavõitlusest, pettuvad Kataloonias kindlasti. Hispaania.. see on hoopis midagi muud. Loodetavasti õnnestub mul see õige peagi avastada.
Kuna Moises töötab hotellis administraatorina just öösiti, siis jõlkusime edasi neljakesi. Meie eesti keeles lobisedes, Peter meie järel jõlkudes. Me oleks juba ammu oma teed läinud, kui just taanlane poleks see, kellel olid teised korteri võtmed. (Moises pidi alles hommikul kell kaheksa saabuma).
Pidime minema Heleri endise töökaaslase kontserdile. Muusika oli mõnus ja jazzilik, kuid paraku oli uni meist tugevam ja kell üks alustasime oma ööbussi peatumiskoha otsinguid. Ei Peter ega keegi teine teadnud midagi bussinumbrist ega võimalikust peatusest, rääkimata hispaania keelest, mis võimaldanuks tal end arusaadavaks teha :P Tunni pärast selgus siiski, et selline ööbuss on olemas, mis selle väikese magala vahet sõidab. Kell pool neli olimegi viimaks õnnelikult kodus ning ma pidin taanase peaaegu maha lööma kui ta meilt, rampväsinutelt tüdrukutelt, uurima tuli, kas meil midagi juua pole. Selle asemel kasutasin võimalust ning läksin Moisese suurde voodisse magama.

Barcelona transpordi võimalusi ja teenindust ei maksa Prantsusmaaga võrreldagi: ööbussid liiguvad kuni kella viieni hommikul ka kõige mõttetumate ja pisemate eeslinnade vahel; kell kaks öösel on võimalik pagariärist võileiba osta; keskpäeval postkontorisse minna; kell neli restorani minna etc. Hispaanialikust siestast pole Barcelonas haisugi.